Minu esimene ja viimane elevandisafari

Kui Tallinnas olles tuleb turist ilmtingimata vedada Raekoja platsi, kohvikusse ja loomaaeda, siis siin maal tuleb lisaks ping-pongi show ja tai poksi väisamisele NB-korras sõita ka elevandiga.

Käisime siis lõpuks meiegi oma kodu lähedal asuvas elevantide treeningkeskuses vandiga sõitmas. Meil oli valida kas 20- või 60-minutilise tripi vahel. Olin kindel, et üle 20 minuti minu seedeelundkond elevandi seljas loksumisele vastu ei pea. Kuna kaasas oli ka meie 2-aastane tütreke, pidime arvestama ka temapoolse võimaliku tüdimusega.

Maksnud ära 1200 bahti (mis on kahe täiskasvanu hind ja alla 6 a laps on tasuta), ronisime elevandile selga ning asusime mööda konarlikku, kivist, kitsast ning kallakulist teerada nn džungli poole teele. Esimesed meetrid olid täitsa toredad. Saime perekonna albumisse vahvaid hetki ja puha. Võrreldes kaameliga oli sõit isegi sümpaatsem. Seda enam, et ma ei ole ju mitte kunagi varem elevandiga sõitnud. Järgmistel meetritel ma enam nii positiivselt meelestatud aga ei olnud. Parima meelega oleksin koheselt 2,5 m kõrguse vandi seljast alla hüpanud ning meie teejuhi elevandina turiste vedama pannud.

Vaene loomake ei tahtnud kohe üldse mitte edasi liikuda. Oli ju pärastlõunane aeg ja eks ta oli juba meiesugustest lollidest turistidest kurnatud. Karjatajale elevandi soov igatahes ei meeldínud. Nõnda siis onkel istuski vantsil peas ja üritas teda kõikvõimalike vahenditega liikuma panna. Oli ju turist raha maksnud ja elevant pidi nüüd inimest vääriliselt lõbustama.

Vandi motiveerimisel oli kolm astet. Kui häälekale käsklusele elevant ei allunud, sai ta kannaga vastu otsmikku. Ja kui see ka ei töötanud, võttis mehike muinasjuttudest tuntud kapten Hookile kuulunud konkskäe moodi metallist ora ning hakkas vandikest tirima kõrva tagant. Eesmärk pühendaski abinõu - vant hakkaski justkui nõiaväel edasi liikuma. Sama skeem võeti jälle appi 5 m pärast, kui elevants suvatses sekundikski peatuda. Õudne!!!

Ütlen ausalt, kui ma oleks ette teadnud, millist loomapiinamist see 20-minutiline safari endast kujutab, ei oleks ma mitte mingil juhul sõitma läinud. Niisamuti ei soovita ma seda trippi kellelegi, kel vähegi on süda õiges kohas.

Kuidas ma unustasin õigeaegselt viisat pikendada

Selleks, et eestlane pääseks Tai Kuningriiki, peab ta tegema endale viisa. Kahenädalase viisa saab teha Tai lennujaamades (Bangkok, Phuket). Soovitav ja lihtsaim moodus on viisa hankida eelnevalt Eestist mõne reisibüroo kaasabil või minna ise Tai saatkonda Helsingisse, et oleks piiril vähem sebimist. Kuna meie pere plaanis Tais talvituda kokku ca 3 kuud, siis meil oli otstarbekas hankida oma viisad Helsingist.

Kui viisa käes, siis tuleb seda käia immigratsiooni punktis pikendamas. Meie peame oma pikaaegset viisat pikendama iga kuu aja tagant, makstes ametnikule 1900 bahti. Viisat saab pikendada maksimaalselt 2 korda. Seega, kui soovitakse Tais olla kauem kui 3 kuud, tuleb vahepeal põigata üle piiri Birmasse, Kambodžasse, Laosse või Malaisiasse ning Taisse tagasi tulles teha piiril uus viisa.

Kuna meie perel on nn ühe sisenemisega (one entry) viisa, siis riigist välja minnes meie olemasolev viisa kaotaks kehtivuse, mistõttu peaksime piiril tegema uue viisa. See on ka põhjus, miks me ei ole jõudnud veel ei Malaisiasse, Kambodžasse, Birmasse, Vietnami, Laosesse, Austraaliasse jpt põnevatesse kohtadesse. Kuigi algne üllas plaan seda ette nägi. Seda enam, et lennukipiletid ümberkaudsetesse riikidesse on Eesti mõistes ikka sigaodavad. Nt Malaisasse edasi-tagasi pilet koos kõikvõimalike maksudega on kokku ca 5000 bahti (ca 1600 krooni), Austraaliasse 10 000 bahti (ca 3333 krooni) jne.

Siinkohal ei saa jätta mainimata, et kõige tasuvam on siin riigis töötada immigratsiooni punktis. Põhjus lihtne - viisa pikendamine maksab 1900 bahti. Kõik turistid annavad ametlikule üldjuhul 2000 bahti, millest 100 bahti läheb silmagi pilgutamata otse ametniku taskusse. Ja arvestades, kui palju turiste käib esmaspäevast reedeni immigratioonis, siis ilmselgelt on tegemist maailma tasuvaima ametiga.

Kui pikendamise kuupäev läheb üle, tehakse esimese üle läinud päeva eest trahvi 1000 bahti. Edaspidi tuleb maksta 500 bahti päeva eest, kuid mitte rohkem kui 20 000 bahti. Kui liiga kaua venitad või suisa hoiad kõrvale viisa pikendamisest, saad passi punase templi, pluss pead kergendama kukrut 20 000 bahti võrra ning sulle antakse aega maalt lahkumiseks 24 tundi. Kõige krooniks võib saada ka Taisse eluaegse sissesõidu keelu.

Igatahes Phuket Towni immigratsiooni punktis väljusin ma täna endast, et mitte öelda, et olin tige nagu herilane. Sest kui esimese pikenduse ajal olid taotlejatel ette nähtud järjekorranumbrid nagu pangas, siis täna sai taotlusi esitada ainult elava järjekorra alusel. Võite vaid ilmekalt ette kujutada, milline talongiaegne tunglemine käis leti ees.

Kogu triangel kestis umbes 1,5 h, sest oli kuratlikult palju rahvast ning lisaks 1900 bahtile viisa pikendamise eest tehti mulle ka trahvi!!!

Põhjus ülimalt proosaline - ise olin loll! Kuna Taisse saabusin 11.12.07, siis olin kuni eilseni täiesti veendunud, et minu viisaga on kõik kombes kuni tänaseni. Alles eile õhtul avastasin, et minu viisa teistkordse pikendamise tähtaeg sai läbi juba reedel, s.o 08.02 (kuna esimene pikendamine toimus varem, siis sellest tulenevalt sain ka varasema kuupäevaga templi). Seega sain rõõmsalt 1500 bahti (500 krooni) trahvi tähtaja ületamise eest! Sügav kummardus iseenda nõtrusele!

Tail on uus 72-aastane peaminister

Neli päeva tagasi, kui saapamaa president Giorgio Napolitano saatis tekkinud valitsuskriisi tõttu laiali Itaalia parlamendi, kinnitas Tai kuningas Rama IX ametisse peaminister Samak Sundaravej valitsuskabineti liikmed.

Uurides uue peaministri tausta, pidin taaskord üllatuma. Selgub, et kahe lapse isa Samak Sundaravej on hiina päritolu Tai poliitik, kes ei ole samuti enam oma esimeses nooruses. Nimelt on Sundaravej juba 72 aastat vana (sündinud 13. juunil 1935. a Bangkokis).

Sundaravejid peetakse parempoolseks poliitikuks, kes alustas oma poliitilist karjääri juba 1968. a. Ja nii nagu Tai eelminegi peaminister, on ka Sundaravej tihedates sidemetes sõjaväega.

Valitsusse jõudis Sundaravej esmakordselt 1975. a põllumajandusministri asetäitjana. Järgmisel aastal sai temast siseministri asetäitja ja siis juba ka siseminister. Sundaravej ametiajal arreteeriti arvukalt vasakpoolseid aktiviste. 1983–1986 ja 1990–1991 oli Sundaravej transpordiminister. 1992. aastal aga asepeaminister kindral Suchinda Kraprayooni valitsuses. Aastatel 2000-2003 oli Sundaravej ka Bangkoki kuberner.

Aastatel 1973–2000 oli Sundaravej väikeste vaheaegadega ka Tai parlamendi liige. Aastal 1979 asutas Sundaravej Prachakornthai partei ja oli aastani 2000 selle esimees. Erakonnal oli parlamendis väike, kuid püsiv esindatus, mis ulatus eri koosseisudes 29-36 saadikuni. Sundaravej valiti 24. augustil 2007 Rahva Võimu Partei (asutati 2006. a sõjaväelise riigipöördega kukutatud peaministri Thaksin Shinawatra poolehoidjate poolt) esimeheks.

Päev enne jõululaupäeva toimunud parlamendivalimistel saavutas Rahva Võimu Partei suurima toetuse, kogudes parlamendis 228 saadikukohta. Tai parlament valis 28. jaanuaril 2008 Sundaravej uueks peaministriks ja juba järgmisel päeval kinnitas kuningas Sundaravej ka ametisse. Sundaravej valitsuse liikmed andsid ametivande 6. veebruaril 2008.

Uues valitsuses võttis Sundaravej endale ka kaitseministri portfelli. Välisministriks sai Noppadon Pattama, rahandusministriks Surapong Suebwonglee ja siseministriks Chalerm Yoobamrung.

Keda huvitab, mis toimus riigis enne Sundaravejid, neil soovitan lugeda käesolevast blogist jaanuarikuu kirjatükki "Teel demokraatiani". Kuninga kohta leidub huvitavat lugemist artikklis "Riigi esimene mees".

Kohalikust liikluskultuuri(tuse)st

Kuivõrd tegemist on valdkonnaga, kus statistika järgi saab üle päeva üks inimene siinsel maanteel surma ning iga päev sõidab keegi end mopiga poolvigaseks, siis oleks pisuke patt jätta tähelepanuta Tai liikluskultuur(itus).

Liiklus tundub siin esmapilgul olevat ikka uskumatult kaootiline, eriti võrreldes Eestiga. Kuid pärast mõningast süübimist taikade liikluskultuuri(tusse), hakkad aru saama, et tegemist on klassikalise korraeelse seisundiga. Sest tegelikult sujub siin kõik justkui õlitatult. Hoolimata tohutust liiklejate arvust, on siinsed liiklejad oluliselt sõbralikumad ning rahulikumad kui Eestis. Niisamuti on ristmikel olevatel fooridel olemas sekundilugejad ja rullnokklust siin eriti ei kohta.

Klassikaline vaatepilt maanteel, eriti kl 17-18 ajal, kui siingi algavad tööpäevajärgsed ummikud, on miljon moppi (küll külgkorviga, küll ilma), mis sõeluvad autode, busside, veokite, tuk-tukkide vahel nagu pöörased ja on harilikult ülerahvastatud.

Kõikidele suurematele ristmikele on liiklejate rahustamiseks välja pandud onu politsei, kes siis lõputu vile saatel püüab oma eksistentsi õigustada. Arvestades, kui intensiivselt ja lakkamatult nad vilistavad, siis ilmselt nende eluiga ei saa olla eriti pikk põhjusel, et on vaid aja küsimus, millal nad vilistavad endid hingetuks.

Kuigi liikluseeskirjad on täiesti olemas, tundub, et need on kehtestatud pigem selleks, et liiklejatel oleks millest juhinduda, kuid mis ei ole oma olemuslikult kohustuslikud täitmiseks. Kuid üks, mis kindel - 100% kehtib kirjutamata seadus - teed annab teisele see, kes on väiksema sõiduvahendiga ning kainem.

Trahvi saab siin ainult kas kiivrita, lubadeta või purjus peaga sõidu eest. Liigse kiirustamise või turvavööta sõitmise eest ei tülita sind keegi. Niisamuti ei kontrolli keegi isikute arvu sõidukis.

Hoolimata võimalikust trahvist, on vähestel mopi juhtidel sõidu ajal peas kiiver. Kuigi ainult juhil on kiivri kandmise kohustus ning selle nõude mitteeiramise eest võib turist saada kuni 500 bahti trahvi, siis tegelikkuses kannavad kiivreid vähesed. Kui siis ainult mõned ontlikud turistid ja kohalikud, sealhulgas meie.

Autopark on siin kardinaalselt erinev võrreldes Eestiga. Kuigi teedel kohtab nii BMW-sid, kõikvõimalikke Toyotasid ja Hondasid ja muid tuntud ning tundmatuid marke, siis põhiline liikumisvahend on mopeed ehk mopp. Osad kutsuvad seda pilli hellitavalt ka moboks.

Teine põhiline liikumisvahend on tuk-tuk, mis meenutab oma olemuselt akendeta miniatuurset bussi, mille "salongi" mahub teineteise kõrvale istuma kokku 6 inimest, pluss üks inimene juhi kõrvale kabiini. Kaasaegsed tuk-tukid on neljarattalised, kuid tänavapildis kohtab veel ka kolmerattalisi tuk-tukke.

Mida kõvem tuk-tuki mees, seda tuunitum on tema sõiduvahend. Pimeduse saabudes saavad tuk-tukkidest piltlikult öeldes jõulupuud, st kõik särab tuledes ning plingib. Kui harilikult on tuk-tukid punast või kollast värvi, siis moodsamad mehed on võõbanud oma tuk-tuki kas künelakiroosa või salatirohelise värviga üle.

Igatahes, kui 6 inimest soovivad liikuda punktist A punkti B ning trajektoorile juhutub jääma mägesid nagu teel Patongist Nai Harni, siis ega ikka igasuguse tuk-tuki juht sind jutule võtagi, sest mootoril jääb powerist puudu. Normaalne on maksta sellise pika sõidu eest, mis on ca 20 km, ning sõltuvalt isikute arvust, 500-600 bahti.

Eriti naljakas on tuk-tuki juhtide soov mitte teenida raha, st et parem ta jätab sõidu sõitmata ja passib päev läbi tegevusetult teepervel, kuid alla 300 bahti ei sõida ta meetritki. Ja teine asi - kui tuk-tuki järjekorda tekib "auk", sest keegi sõitis oma kohalt minema, ei käivita juht edasiliikumiseks mootorit, vaid ta lükkab oma tuk-tuki nagu mopi sinna, kuhu parasjagu vaja. Vot kus on kokkuhoid!

Kuna tuk-tuk on mahutavuse mõttes ebaefektiivne, sõit kallis ja orienteeritud turistide teenindamiseks, siis kohalikud sõidavad tööle kas mopiga, autoga või siis veoauto kastis, kuhu võib sõltuvalt kasti suurusest mahutada hea tahtmise korral kuni 30 inimest. Mis tähendab, et kõige äärmised reisijad peavad istuma sõna otseses mõttes kasti äärel ning hoidma teineteisest kaelakuti kinni vältimaks üle ääre pudenemist. Siinkohal ei taha mõeldagi, mis hakkab juhtuma siis, kui selline auto peaks järsult pidurdama.

Kütust saab omistada neljal erineval moel. Esiteks saab bensiini osta 0,7L SangSomi (kohalik tume rumm) pudelitest, mille liitri hind on kõige kallim, sest käsitöö maksab. Järgmine tase on, et metallist tünni külge on installeeritud voolik ja vänt ning ühekordse suu-ja ninamaski taha peidetud taikas laseb sulle paaki nii palju bensiini kui vaja. Kui tahad privaatsust ja iseteenindust, pead üles otsima automaattanklakese, mis töötab süsteemil a la Neste 24. Ka sealt saab ainult bensiini ning on peaaegu sama kallis kui nn klaaspudelibensiin.

Viimane ja kõige odavam moodus on sõita suurde tanklasse, kus auto tangitakse ära nii, et sina ei liigu autorooli tagant kuhugi. Lisaks antakse tasuta kaasa pudel vett. Paagitäis bensiini (mopile) maksab sõltuvalt paagi suurusest ja ostmise kohast kuni 120 bahti (40 krooni) ja sellega saab sõita päris pikad maad maha.

Nagu Aamen kirikus, nii peab ka eestlaste lipp olema igas, eelistatult negatiivses valdkonnas kõrge. Arvestades meie siinse kogukonna suurust, leidub igasse nädalasse vähemalt üks eestlane, kes saab liikluses osalemise tõttu augu jalga, kes jala kipsi, kes peapõrutuse. Ja nagu tuleb välja, siis motorolleriga käntsa käimine ei ole ainult kihutavate, purjus või bravuuri täis meeste privileeg.

Kui ma ei eksi, siis alles üleeile sõitis meie majapidajanna nimega Som, ja kes on muide ka kohalik, katki oma rangluu. Väidetavalt oli ta rollerit juhtides purjus nagu tarakan. Või teine näide: eelmisel nädalal ei tulnud mopi juhtimisega toime üks meie sõbrannadest. Kui sõbrants ise pääses kriimustustega, siis kaassõitja pidi saadud peapõrutuse tagajärjel kena mitu päeva haiglas veetma.

Vastlapäev Phuketis

Kui Tallinnas üritati vahukoorekuklite ja hernesupiga pingutatult vastlapäeva meeleolu luua, sest lund ju ei olnud ning sellest tulenevalt ka pikka liugu, siis meie siin seevastu saime tõelise fiilingu osaliseks. Uskuge või mitte, aga tuleb välja, et ka siin maal saab väga edukalt suusatada ning lauda sõita!

Nimelt on ühe väga vinge golfikeskuse lähedale, mis asub kuskil enne Patongi, tekitatud koht, kus saab harrastada nii suuskade, laua kui jumal teab mis aluste kaasabil vee peal liikumist.

Süsteem on lihtne. Ei mingit kaatrit, mis veab mere peal inimesi järgi, vaid mägede vahele on kaevatud staadionikujuline veerada. Ja vedajaks on elektrisüsteemil põhinev agregaat. Nii nagu suusakeskustes. Vette on lisatud ka erinevad takistused, et saaks kõikvõimalikke trikke teha. Ja millised isased on sinna kokku tulnud!?! Üks ilusama figuuri ja muskulatuuriga kui teine. Ja veel milliste oskustega! Mind võttis vaatemäng igatahes pahviks.

Vastlapäev jätkus Phuketi kõige suuremas bordellis elik öises Patongis. Algatuseks käisime tai poksi vaatamas - Mirkkole ja Olavile kaasa elamas. Mirkkol oli vist juba kuues matš ja Olavil esimene. Ütleme nii, et kuna koht oli iseenesest väike ja poisse oli sel korral ergutama tulnud sini-must-valge lipuga ca 20 eestlast, tekitasime saalis parajalt lärmi ja saime kogu tähelepanu enestele - nagu meie oleks õhtu staarid olnud.

Igatahes, kui matš hakkas, tutvustati publikule Mirkkot kui meest "from Estonia-Australia". Et siis selline uus riik! Kuna Mirkkole oli vastaseks keegi sama sitke vend (taikas) sattunud, olid kõik 5 raundi publiku jaoks väga pinevad, sest kumbki mees alla ei vandunud. Kui aeg sai läbi, kuulutas kohtunik võitjaks millegipärast Mirkko vastase. Väidetavalt sai Mirkko kokku vähem punkte. Punkti arvestuse pingerida pidi olema selline, et kõige rohkem saab punkte küünarnukiga löögi eest, siis põlve, siis jala ning kõikse vähem käe löökide eest.

Meie oleme aga senini veendunud, et kohtunik ei olnud Mirkko suhtes objektiivne. Kuna mängus oli palju pappi (vedasime ju Mirkko peale kihla) ja Mirkko oli niigi kõik eelnevad matšid võitnud, oli väga hea põhjus tekkinud, miks Mirkko pidi sel korral kaotajaks jääma.

Olavi matš piirdus aga kahe esimese minutiga. Vastaseks oli ta saanud ühe pekise kõhuga taika, kelle Mirkko oli varasematel aegadel juba nokki löönud. Ja veel nii, et vennale tehti hiljem 6 õmblust. Seega Olavi, keda tutvustati kui meest "from Sweden", oli oma edus kindel ning alustas raundi väga jõuliselt.

Kõik märgid viitasid, et Olavi võidab. Jalg käis tal ka igatahes teise korruse rõduni ning tehnika oli ka kordades parem kui sellel taikal. Kuid siis äkki! Juhtus midagi enneolematut - Olavil käis põlv tagurpidi ja ta kukkus pikali. Olin veendunud, et nüüd on kõik. Kuid ei - Olavi tõusis püsti, nägu valust tagurpidi ja asus uuesti rünnakule. Kuid jalale ta kahjuks enam toetuda ei saanudki, mistõttu Olavi kukkus uuesti pikali. Ja nii see rasvamagu võitjaks kuulutatigi... Bad luck! Nüüd on Olavil jälle mitu kuud hooleta, st et ta ei pea enam sööma riisi, erinevalt Mirkkost, kes peatselt pidi sõitma võistlema ka Bangkoki.

Kuna meie seltskonnas oli palju inimesi, kes polnud kordagi ping-pong showd näinud, transvestiitide baari jm ekstraordinaarseid tegusid teinud, siis meie Vastlapäev lõppes Pangla Roudil kõikvõimalike pahede keskel. Kuid nendest seiklustest pajatan juba teine kord!

Head Uut Aastat!

Täna algas pruuni maaroti aasta, mis on hiina kalendri järgi 4705. aasta.

Hiiumaast umbes poole väiksemal saarekesel, Phuketis, möödus uue aasta vastuvõtmine suhteliselt rahulikult. Välja arvatud turistide, eriti eestlaste jaoks, kes leidsid järjekordse ettekäände enese täisjoomiseks.

Hiina kalendri järgi on rott esimene kaheteistkümnest kalendriloomast ja väga lugupeetud loomake.

Hiinlased usuvad, et alanud rotiaasta kulgeb töö, tegemiste ja uuenemiste tähe all. Seega olla parim aeg vahetada töökohta, abielluda või alustada millegi uuega.

Kuna rotid paljunevad kergesti, siis peavad hiinlased rotiaastat ka Romantika Täheks. Kuid täheks on ta vaid neile, kes sündinud kassi, kitse või sea aastal. Seega tõotab ka minul tulla väga hea aasta!

Ühtlasi algas Hiinas ka ametlikult kevad, kuigi viimase kolme nädala uudised lumetormidest ja madalast temperatuurist, mis põhjustanud juba üle 80 inimese hukkumise ning üle 300 000 elumaja kokkuvarisemise, pigem tõotavad nii talve kui ka kaose jätkumist.

Taika inglise keel

Tailaste inglise keel on ikka päris naljakas. Mis tähendab, et kui nad on sõnad kuidagi ära õppinud, siis hääldust kindlasti mitte.

Esiteks nad ei räägi r-tähte. Sellest sain ma teada alles siis, kui ma tellisin reisi teisel päeval Koh Pangalil olles yello curry soup with prawns (vürtsikas kollase karri supp suurte krevettidega). Tädi noogutas rõõmsalt ning küsis seepeale: "With slice?"

Saamata päris täpselt aru, mida ta tahab minu supi sisse veel panna, raputasin kiiresti eituse märgiks igaks juhuks pead. Kui ma juba sööma olin hakanud ja supi teravus mul silmad ja nina vesiseks ajanud, sain ma ühtäkki valgustatud - slice tähendas sedapuhku rice. Mis tähendab, et olin äsja keeldunud supi kõrvale pakutavast aurutatud riisist, mis neutraliseerib toidu liigset vürtsi ja aitab korras hoida seedimist.

Teiseks - suurem osa teenindavast personalist ei saa pahatihti mitte s....gi aru, kuigi noogutavad õnneliku näoga sulle kaasa ja kordavad takka "jeez-jeez". Nii õnnestus mul näiteks ühes euroopalike sugemetega tai restoranis saada toidu kõrvale sliced tomato asemel potatot, st olemasoleva friikartuli kõrvale veel viilutatud kartulit.

Ja see, kuidas nad toidu inglisekeelseid nimetusi on menüüsse kirja pannud, on muidugi omaette nali. Mul tekkis kohe nostalgia. Nagu oleksin mõnda Narvi baari sattunud, kus kõvasti eesti keelt on väänatud või siis uute sõnadega rikastatud.

Aga õnneks on söök siin väga maitsev. Seega pole erilist vahet, kui tellid menüüst ühte, aga tuuakse midagi muud, põhjusel et ettekandja ei saanud sinust piisavalt hästi aru. Vahe tekib vaid juhul, kui sa ei ole just eriline vürtsisõber ja siis tellid ning rõhutad teenindajale "no spicy!!!", kuid saad ikkagi väga vürtsika toidu. Siis ajavat ikka kurjaks küll. Eriti, kui oled näljasena oma sööki juba 45 minutit oodanud. Mina õnneks armastan vürtsi ja siiani olen pääsenud huumoriga teiste kulul.

Prussakaid, mao liha jm ekstreemsusi pole ma veel jõudnud (loe: julgenud) proovida. Küll aga kostitas eile õhtul minu hea majakaaslane mind röstitud tõukude ja rohutirtsudega. Tuleb tunnistada, et viimane oli päris mõnus ja vürtsikas õllekõrvane.

Taisse Tulija Meelespea

Üleeile saabus meile Tallinn-Phuket charteriga jälle ports eestlasi. Nähes nende tehtud tegusid või foobiaid, tekkis mul üllas mõte kokku panna uutele tulijatele nn 10 käsku ehk Taisse Tulija Meelespea.

1. Jõulukalkuniks muutumine
Ei tasu hävitada oma puhkust, veetes esimesed päevad beachil või basseini ääres ja röstides end nii jõulukalkuniks. Esiteks ei ole see nahale hea ning teiseks, siin on palju rohkem avastada, kui piirduda ainult liiva, mere ja Margarithadega.

Kui sa tingimata pead saama endale Don Johnsoni päevituse, alusta mõistlikult. NB!Kümme minutit Tai päikest võrdub tunnike Euroopa päikest. Seega, kui sa ei ole ettevaatlik, lõpetad oma päeva punasena nagu tomat või nagu keedetud krevett.

Soovitus: kasuta esimestel päevadel vähemalt 20-faktoriga kreemi. Mida heledam nahk, seda suurem faktor tuleb valida. Eriti laste puhul. Kõikvõimalikud sun ja after sun lotionid on siin vabalt saadaval. Ei pea Eestist kaasa vedama.

2.Alkohol
Siin olles jood ja imestad, kui palju alkoholi võib sinu sisse mahtuda, enne kui sa lõplikult purju jääd. Vahe tuleb sellest, et siinse kliima tõttu higistab inimene oluliselt rohkem. Eks ta õigem muidugi on, et vedeliku taastamiseks organismis tuleks juua pigem vett kui õlut.

Singha, Chang ja Tiger (ca 20 bahti) on väga head kohalikud õlled. SangSom (ca 240 bahti) ehk kohalik tume rumm on samuti väga hea. Eriti segatuna Coca-Cola, sidruni ja jääga. Veini nad teha ei oska siin, kuigi viinamarju kasvatavad. Normaalset veini saab, kuid see on imporditud ning meie mõistes kallis. Väidetavalt tänu kõrgetele importmaksudele.

Soovitus: Eestist tuleb kindlasti kaasa võtta väga palju head punast ja valget veini. Soovi korral ka kanget alkoholi, nagu nt eesti viina.

3. Maod
Phuket on koduks paljudele ebameeldivatele kobradele. Ka meie õuel olla nähtud musta kobra. Ja ka rohelist ussi, kes meie villa 2. korruse terassil rulloo küljes hiilis.

Kui rohelisi madusid peetakse maailmas kõige mürgisemateks tegelasteks, siis meie mao näol oli tegu hariliku geko-sööjaga. Ja inimesed jätavad teda absoluutselt külmaks. Vastupidi ei saa kahjuks väita.

Kuigi aastas registreeritakse kogu Tai peale kokku ca 10 000 mao hammustust, sureb mürgise hammustuse tagajärjel aastas vaid keskmiselt 20 inimest. Ohvrid ise on töötanud looduses (aednikud, põllumehed).

Soovitus: pimedal ajal tuleb käia jalanõudega, jalgadega kergelt trampides ja kasutada oma trajektoori valgustamiseks taskulampi. Madu üldjuhul kardab inimest, mitte ei istu pöösas ja ootab ründamise võimalust.

4. Putukad
Lisaks mustale kobrale ja paljudele sõbralikele gekodele, kes siin vilkalt õhtuti ringi sebivad, on meie õuel nähtud ka skorpionit. Ei tasu järgi joosta, et temaga pildile saada!

Kuid põhiline, keda turistidel soovitatakse karta, on malaariat kandvad kärbsed. Aga need kohtuvad inimesega pigem põlises dźunglis kui kuskil turistiinkupaatoris. Mina malaariarohtu igatahes enne reisi ei söönud. Ja olen senini terve.

Lisaks on ühed ebameeldivad tegelased sipelgad (ristisin nad vaarao sipelgateks). Kuna nad on üliväiksed, siis ringi liiguvad nad kambaga ja on väga sõjakad. Katsu sa nt nende trajektoorile astuda, kui nad parasjagu on avastanud mõne toidujäätme ning seda kollegiaalselt oma pesasse viivad - hammustavad nagu kuradid. Ja arvutisse ning telekasse meeldib neile ka pesa teha, sest seal on vist soe.

Ja eriti tüütud tegelased on kõikvõimalikud sääselised. Käsitlematult palju on neid õhtuti ja varahommikuti.

Soovitus: Aitavad ainult kohalikud moskiitotõrje vahendid. Ja ära väga džunglisse roni, kui malaaria rohtu pole söönud. Kuigi kõik, kes on käinud, on senini elus ja terved.

5. Söök
A-hepatiiti ehk musta vee ja toiduga levivat maksahaigust siitkandist naljalt ei saa. Niisamuti ei muutu siin "süda vesiseks". Nagu võib seda kõike juhtuda nt Egiptuses.

Söögid on siin väga head. Üldjuhul on iga kord gastronoomilise nauding garanteeritud. Ja väga odavalt. Õhtusöök kahele läheb maksma keskmiselt 450 bahti (150 eeki).

Lisaks klassikalisele tai köögile, on siin esindatud ka kõikvõimalikud euroopa köögid. Isegi meie kodu lähedal on nii saksa, prantsuse, itaalia kui ka mehhiko restoranid. Patongis (meist poole tunni kaugusel) on aga seevastu maailmakuulsa Keith Floydi restoran (kes veel ei tea, kes on Floyd, vaadaku: http://www.floydonline.co.uk/index.php), kus saab mekkida maailmakuulsaid roogasid.

Soovitus: Joo alati pudelivett! Kui pead kinni igapäevasest elementaarsest hügieenist (pesed käsi jne), ei juhtu midagi. Kuna euronõuetest pole siin haisugi, siis restorani kööki igatahes ei tasu pilku heita - söögiisu võib ära minna.

Eestist siia tulles tuleb kaasa võtta veini või õlle kõrvale head eesti juustu (laabi juust Forte, Hiirte juust jm hea ning parem). Singid, suitsuvorstid, rukkipala, kohv, pudrud, narva silmud jm ekstreemsused tulevad ainult kasuks ning on teiste eestlaste seas nagu valuuta.

6. Kalad
Kalad on siin väga ilusad ja värvilised. Kuid siin sulistavad ringi ka mõned isendid, keda oleks tark vältida - lionfish (lõvikala), stonefish (kivikala), white shark (valge hai), jellyfish (meduus).

Siia loetelusse kuuluvad kindlasti ka merisiil ja mureen. Kumbagi neist ei ole soovitav näppida. Meresiilile on hea ka mitte peale astuda. Kindlasti ei maksa mureeni minna toitma viineriga - võib sõrmest ilma jääda. Või veel hullem - kuna mureeni hammaste vahed roiskuvad, võib inimesel väga kergesti pärast hammustust tekkida veremürgitus.

Kui meduus kõrvetab nahka, siis kokkupuude stonefishiga (näebki välja nagu üks surnud korallitükk või kivi), põhjustab juba fataalsemaid tagajärgi. Kuid õnneks elavad kõik ohtlikud tegelased sügavates vetes. Neid võib kohata vaid sukeldudes.

Soovitus: Sukelduma minnes ei pea kõike näppima ning ronima kõikvõimalikesse koobastesse. Kuna meduus ulbib ka kaldaäärses vees, on lihtne saada kõrvetada. Eriti tundlik on laste nahk. Kuid sellisel juhul soovitavad kohalikud kibeluse leevendamiseks peale valada tsitruse mahla ja kui mahla pole, siis lihtsalt peale pissida.

7. Liiklus
Põhiline surmasaamise viis turistide seas on mopeediga sõitmine. Statistika järgi toimub iga kahe päeva tagant üks maantesurm. Õnnetused juhtuvad juhul, kui kihutatakse, ei hoita küllaldast pikivahet, ollakse joobes ning täis bravuuri.

Soovitus: kanna mopiga sõites alati kiivrit. Kuigi see on paras munakoor, siis lõppkokkuvõttes on ta parem kui mittemidagi. Niisamuti sõida rahulikult ning võimalikult tee ääres, ära lõike kurve, ole sõidu ajal kaine, väldi teel liiva ning õli laike ja ära unusta, et siinne liiklus on vasakpoolne. Alati kehtib kirjutamata reegel: teed annab see, kes on kainem ja väiksema sõiduvahendiga.

8. Haigused
Põhiline, millesse igal aastal nakatutakse, on HIV/Aids. Niisamuti malaaria. Väidetavalt ei ole malaariat kunagi esinenud Lõuna-Tais ning linnugrippi Phuketis.

Kuna siin on väga palju hulkuvaid koeri, hoiatavad kohalikud broźuurid turiste võimaliku ohu kui puremise eest. Üldjuhul on koerad arglikud, eemalehoidvad, koledad ja kärnased. Senini ei ole näinud nt mitte ühtegi emast koera?!

Soovitus: kasuta alati kondoomi. Veel parem, kui hoidud kõikvõimalikest juhuslikest vahekordadest. Ja kui midagi juhtub, helista alati nõu saamiseks tel 1719 ehk kohalikku hospitali (Bangkok Hospital).

9.Krediitkaardipettused
Tais olla suureks probleemiks, et osad kaupmehed lisavad kaardiga maksmisel 2-5% hinnale ise otsa. Panga reeglite järgi nad seda teha ei tohiks.

Niisamuti kopeeritakse magnetribasid. Mistõttu võid pool aastat hiljem ühel heal päeval Eestis olles avastada, et keegi sooritas äsja sinu krediitkaardiga ostu Jaapanis või jumal teab kus maailma otsas.

Soovitus: arvelda alati sularahas. Ja kui keegi tünga teeb, võid helistada Turismipolitseisse, tel 1155. Kui muidu kannab politseinik musta vormi, siis Tourist Police on riietatud beeźi sõjaväevormi.

10. Pagas
Pagas ei tohi olla raskem kui 20 kg per nägu. Vastasel korral maksate ülekilode eest. Seega, kui võtate Eestist kaasa palju veini, sööki, värskeid ajalehti-ajakirju ning raamatuid, pluss kohvri (mis harilikult kaalub 5kg), jääbki täpselt ruumi hambaharja ja päevitusriiete ning kodustele mõne meene kaasavõtmise jaoks.

Soovitus: Mida vähem nodi Eestist kaasa võtate, seda parem. Kindlasti ei tasu kaasa võtta sokke. Eriti veel 6 paari. Kõik vajalikud riided saate osta siit. Nt linasest särgid, millele on tikitud traakonid jm ilusad ornamendid, maksavad 150 bahti (50 krooni). Samuti püksid, käekotid, suvekleidid, jalanõud, jalariided - kõigil on enam-vähem üks hind, s.o 150 bahti.

Kuna rätsepa teenus on siin üliodav ja kvaliteetne, lasevad väga paljud inimesed endale õmmelda ülikonnad, triiksärgid, mantlid, kleidid, kostüümid. Nt Katal maksis 2 ülikonda, 3 triiksärki ja vabaaja püksid kokku 6500 krooni. Riie oli mega ilus, töö väga korralik ning rõivad olid nagu selga valatud ning väga stiilsed.

Kokkuvõtteks
Kui sul on kaasas pass, kehtiv viisa, normaalselt raha, korralik elu- ja reisikindlustus ning üht-teist kahe kõrva vahel, saab sul olema väga põnev ja meeldejääv puhkus!