Tööõnnetused...

…ei hüüa tulles! Nii ei hüüdnud eile ka meie õnnetused. Täpsemini Joonase ja Toomase omad.

Kogunesime kl 9 Rawai rannas, et longtailiga (murutrimmeriga ristatud puidust paat ehk nn pikasabaga paat), et minna kalale. Ilm oli ähvardavalt tuuline ning pilves. Minu kallis mees näiteks arvas, et reis võib üldse ära jääda, sest ilusat kalapüügiilma see küll ei tõotanud.

Jens Paradiisisaarelt jagas kõigile soovijatele merehaigust ärahoidvaid tablette. Minagi teada-tuntud merehaige pistsin ühe pintslisse ning alles siis süvenesin, millega tegu – sama koostis esineb ka unerohutablettides. Esimene ja viimane kord, kui ma midagi sellist alla neelan! Liitmaa varustas meie seltskonna vee ja puuviljadega ning Toomas jagas lahkelt beebidele adresseeritud 50-faktorilist päevituskreemi, sest merel on oht ka pilves ilmaga ära põleda (10 min Tai päikest = 1h Euroopa juulikuist päikest).

Paati ronis 11 eestlast ja kohalik. Kuna merel kiskus tormiseks, võtsime kursi vasakule. Naljakas, aga ta viis meid lahesoppi, kust ilusti oli näha nii Nai Harni kui ka Ya Nui rand, Promptepcape viewpoint. Nägin nüüd lõpuks meile aastate jooksul armsaks saanud randu ka Andamani mere poolt vaadatuna.

Päike kõrvetas eredalt. Paat oli vaevu saare taha tuulevaiksesse alasse ankrusse saanud, kui mehed harpuunidega juba vee all kalu taga ajasid ning Jens üle paadi ääre naistele meritähti vaatamiseks tõi. Kuigi mul sukeldumiskursused värskelt tehtud ning veealune floora ja fauna vaid snorgeldades tuttavad, siis sinist meritähte pole ma varem oma silmaga näinud. Rääkimata selle käes hoidmisest. Naljakas, ta oli nagu savist voolitud skulptuur, mis iga sekundiga vaikselt oma jalgu longu lasi. Suur kiusatus oli ta enesega kaasa võtta, aga õnneks sai kaine mõistus minust võitu – veepealne elu meie kaminasimsil oleks tähendanud selle imearmsa olendi surma.

Öeldakse, et vee all tunduvad kalad vähemalt 25% suuremad. Mõne puhul on see protsent isegi 50. Nii näiteks ronis Toomas paati ca 10cm pikkune kala harpuuni noole otsas. Ta ise oli ka väga üllatunud, et siis sellise “hiiglase” enesega kaasa tõi.

Jens tõi välja tuulehaugi. Kohalik sai kätte näiteks 30 cm pikkuse barracuda ja grouperi. Meie Kerstiniga keskendusime snorgeldamisele. Nägime metsikult meritähti, tuulehauge, kirurgkalu, meresiile ja kõikvõimalikke pisikesi värvilisi kalu, millede pealkirju ma isegi ei tea. Loomulikult ei puudunud ka kohustuslik veealune fotosessioon ilusate naiste ja kaladega.

Peatselt pidime aga vahetama asukohta. Sõitsime teisele poole saart, sest ühtäkki oli meie kõrvale ilmunud paaditäis jaapani turiste. Vist oli tegu enesetapjatega, sest nad hakkasid kõik korraga snorgeldama alal, kus käis harpuunidega vilgas kalapüük. Uskumatud tegelased!

Uues kohas kalaõnn meile ei naeratanud. Isegi 6 õnge, mis tavapäraselt annavad põhilise saagi, jäid kuivale. Kohalik viis meid seepeale Buddha saare kõrvale ja siis läks alles mölluks – kalameeste saagiks langesid nii papagoikalad, kaheksajalg, kirurgkalad. Joonas jahtis angerjate sugukonda kuuluvat suurt pruuni mureeni. Mureen näeb välja nagu kole paks hambulise suuga madu, keda nähes tekib esmalt mõte, et sellist õudust küll ei kõlba süüa. Või kui süüa, siis ta maitseb nagu rasvane angerjas. Aga võta näpust, olen ise mureeni söönud ja tegelikult meenutab ta maitselt võis praetud ahvenat. Mureeni eeliseks on veel see, et tal on erinevalt ahvenast vähe luid ja teda on seetõttu väga mugav süüa.

Aga milles siis meie tööõnnetused seisnesid? Eks ikka ületöötamises. Kuna kala püüti snorgeldamise põhimõttel veepiiril ujudes, siis näiteks Joonas, kes ujus särgita ja ei pannud eelnevalt kaitsekreemi, oli õhtuks oma selja ära põletanud ning Toomas, kes mõtles ligi meelitada veritseva sõrmega haisid, lõhkus ära oma nimetissõrme. Nali! Tegelikult lõhkus ta harpuuni laadimisel lihtsalt kogemata sõrme ära. Ja Taavi, kes paadi ninas ennastunustavalt 4h vedeles ja lasi end päikesel praadida, vaevleb täna ilmselt 1. astme põletushaavade käes:-)

Sanuk!

Nagu juba öeldud, taikad armastavad lõbu, rõõmu ja nalja. Ja kõik, mis vähegi kvalifitseerub sõna alla sanuk (tai k lõbu), on alati teretulnud.

Ka meie siin peame lugu heast huumorist, et mitte öelda, et absoluutselt kõigest, millega kaasneb fun. Alustades Mr Hankey naljadest kuni lõpetades seosetu homeerilise naeruga, mis alguse saanud konnasööjate juustukoogist (prantslastel on Nai Harni kanali otsas oma kohvik, kust saab osta kõike head-paremat, mis seostub prantsuse bakeryga ning antud juhul jäigi arusaamatuks, mis võlu-või ilupulbrit nad sinna Kaia sünnipäevatordi sisse panid).

Ja kui parasjagu ei saa tegudes nalja, siis sõnades saab alati, sest ega siis iga päev ei käida kambaga basseinis peoriided seljas ujumas; ei tassita pärast põgusat tutvumist koju tai naist, kes väidetavalt pole mõni selline, kuid pärast tuleb basseini vesi ära vahetada; Patongi geibaaris ei rabata Borati väljanägemise ja punase trikooga mehe poolt pihku enesele mittekuuluvat meheau; ei väherda päev otsa voodis toidumürgitusega, mis alguse saanud vähese Sangsomi tarbimisest jne jne.

Ja kui endal naljad otsakorral, siis piisab, kui minna mõnda söögikohta, avada menüü ja “fruitti di more”, “rice with crap” (riis prügiga), "spaghette cobonara" jm säärased lõbusad pealkirjad ei lase end kaua oodata. Kõrvaltänavas Miikaeli magama jalutades koperdasime hoiatava sildi otsa, millel kirjas “Drive earefully, kids around here” (silt autojuhtidele, et nad sõidaks ettevaatlikult, sest siin on lapsed). Rastabaaris müüdi aga motobandiitidele püksipannalt, millel ilutses kiri “Halley Davidson”. Ilmselt oli tegu eneseirooniaga, sest paljud taikad ei räägi r-tähte. Mäletate ju neid minu with slaiss (with rice) nalju?

Veider, aga keegi Jeff Kelley Lõuna-Californiast hakkas tootma isegi sanuk jalanõusid, mis tunduvad olevat käepärastest vahenditest kokku õmmeldud ning detailid püsivad koos vaid ausõna peal. Kuid üllatus-üllatus tegemis on maailmas ülipopularse brandiga ning ilmselgelt saadab selliste käimade peremeest puhas rõõm. Eriti aga nende leiutajat.

Aga kes tahab sanuk-filosoofia jm tai väljendite kohta lähemalt lugeda/teada saada/õppida, klikkige siia.

Kuid nagu praktika on näidanud, siis meie püüdlikud katsed opereerida taikeelsete väljenditega on viinud meid meie jaoks mitte just soovitud tulemini. Ikka põhjusel, et tai keeles võib ühte sõna viiel erineval moel hääldada ning erineva rõhuasetus sõnal tähendab erinevat sisu. Näiteks ettekandjale eriti rõhutatult ütlemine: “nõu patiiiiii” (palun ärge pange koriandrit toidu sisse) lõppes sellega, et kogu meie tom kha goong (kookospiimasupp krevettidega) oli üle ujutatud koriandrist. Uuh! Aga sellest ei tohi lasta end segada, sest tädi andis endast ju maksimumi. Sanuk!

Mis! Mõni meist isegi suudab Nai Harni turg-poest osta peterselli pähe koriandrit. Kui näiteks Liitmaa meelest on see maailma parim ning maitsekaim maitsetaim, siis meie jaoks on koriander tõeliselt öka! Hea, et Luki juures sai just äsja valminud õhtusöök (purustatud tomati kastmes kõikvõimalikud karbid, krevetid, beebikaheksajalad ja kalmaarid) ära päästetud. Kuigi see poleks olnud ka teab mis ikaldus, sest nt kreveti, mida meie Eestis kutsume hiidkrevetiks, kilo hind on kõigest 100 bahti (1 THB=0,3 EEK).

Tagasi naeratuste maal

Olen tagasi Tais. Võite ju imestada, miks ometi jälle Tai? Kas ilmas on vähe riike, kus käia ja pimedale külmale Eestile lohutust leida? Milleks üldse Eestist kuhugi minema peab?

Ju siis peab, sest kes juba korra käinud ja siinsele naeratuste maale oma südame jätnud, teavad isegi vastust. Nii ka mina. Kuid kindlasti on üks põhjus lisaks Tai mõnusale kliimale, fantastilisele toidule ja hunnitule loodusele siinne elustiil, mille põhitõeks on, et hea tuju on kullast kallim ning inimesed või asjad, mis tuju rikuvad, tuleb unustada ja meeltest välja lülitada. Igatahes on Tais meie kodu ja kodu Eestis on meie t e i n e kodu, nagu meie tütreke tavatseb öelda.

Kui Eesti Vabariigi ametlik esindaja Tais on aukonsul doktor Virachai Techavijit, siis Eesti n.ö mitteametlik esindaja Tais on Bangkokis juba aastaid resideeruv filosoofiadoktor Mai Loog, kes end hellitavalt kutsub sinimustvalgeks jänkukeseks igaveses suves. Ma ei ole küll isiklikult Maiga v e e l kohtunud, aga tuleb tõdeda, et tegemist on väga põneva isiksusega, naljaka eksemplariga, kes muuhulgas vahendab kaasmaalastele Tais toimuvat mõnusate mahlaste tähelepanekutega. Kritiseerimata. Tehes seda nagu naine, kes sooja huumoriga räägib oma mehe veidratest harjumustest.

Nagu juba öeldud, isiklikult ma Maid ei tunne, kuid sellest hoolimata võin julgusega öelda, et minust on saanud omamoodi Mai fänn. Just nimelt omamoodi Mai, sest Mai on kõike muud kui keskmine, igav, hall inimene. Või nagu ta ise rõhutab – ta on seks-subjekt:-) Mai filosoofia, mida minagi jagan ja kahe käega toetan, on: “kõik naised, k õ i k , peavad saama olla seksikad, võrgutavad ning naiselikult erootilised... kui nad seda tahavad. Ning neil peaks olema see õigus ja vabadus ilma hirmuta, et neid mõistetakse hukka või häbistatakse. Olla naiselikult võrgutav on iga naise põhiõigus vaatamata sellele, kas talle makstakse selle eest või ei.”

Miks mulle Mai sümpatiseerib (rõhutan, et sümpaatia on tekkinud vaid loetu põhjal ja ma siiralt loodan, et reaalsus ei valmista pettumust:-)? Esiteks tundub Mai väga tark ning arukas naine olevat. Või nagu soovite – ilus, tark ja osav! Teiseks on Mai reisikirjad, raamatud, Tai poliitilised analüüsid väga haaravad ning õpetlikud. Lisaks nähtu vahetule kirjeldamisele, suudab Mai maalida autentse pildi olustikust, pannes sind lugedes tundma muuhulgas ka lõhnu ja maitset. Justnagu Dostojevski, kelle “Kuritöö ja karistust” lugedes tundsid suus vere ebameeldivat maitset ning sõõrmeis sooja vere lõhna.

Kuigi ma elan Tais juba 3. talve järjest ning võin väita, et tean päris palju Tai ja taikate kohta, siis näiteks lugedes hiljuti Mai Loogi “Minu Taid”, sain siinsest elu-olust, poliitikast, kommetest etc palju uut teada. Siinkohal soovitangi kõigile, kes Tai, eelkõige suurlinn Bangkoki kohta ehedat pilti tahavad saada, võtke algatuseks ette nii “Minu Tai” kui ka “Tai-naeratuste maa”, mis on kordades informatiivsemad kui mistahes entsüklopeediad. Ja mis põhiline – “Minu Tai “ on üdini elujaatav, teejuht tõeliste rõõmude juurde.

Paljud kaasmaalased, kes näinud näiteks YouTube avarustes kõikvõimalikke videoklippe jänkukõrvade ja bikiinidega Maist, arvavad nüüd, et minagi olen peast veidi põrunud, et Mai käekiri mulle meeldib. Sest naisel vanuses 40+ ei ole ju sünnis niiviisi bikiinides aeleda. Sellises vanuss naised ei tohi ju olla enam seksikad, vaid peavad end varjama, nagu oleks neil mingi tõbi küljes. Ühesõnaga, kui veel ei tea, millest jutt, vaata siia. Kuid NB! Palun nüüd mitte kiirustada kohtumõistmisega, nagu mina omal ajal tegin, vaid lugege tasakaaluks näiteks Eesti Ekspressis ilmunud Kalev Kesküla usutlust Mai endaga, tutvuge veidikenegi mailoogismiga. Saate teada, miks Mai on just selline, nagu ta on. Ja ma arvan, et teil ei ole enam kahju mitte Maist, vaid iseendast, sest olete ju nii minu kui Maiga nõus - elu peabki olema fun ehk nagu taikad ise ütlevad - sanuk! Aga mitte nagu kotitäis kive, mida tuleb hommikust õhtuni üli masendunud näoga enese seljas kaasa vedada. Andke andeks, aga mina olen oma seljakoti kuhugi maha unustanud! Vist Eestisse:-)