Kristel Paimla

Prügikultuuri(tuse)st nii Tais kui mujal

2010-04-26T13:45:00.003+07:00

Kuigi mul oli algselt plaanis kirjutada tulistest poliitilistest sündmustest Bangkokis, siis plaan muutus, sest viimastel päevadel olen silmitsi seisnud palju suurema ja tähtsama probleemiga, kui seda on kellegi võimuvõitlus kuskil 70 milj elanikkonnaga Siiami pealinnas. Selleks on globaalne probleem nimega prügi ja mis otseselt ohustab meid kõiki.

Mõned näited lähiminevikust. Kui tulime 2009 detsembris Phuketile elama, ei olnud meie villa juures prügikonteinerit. Ei olnud seda ka lähimate kilomeetrite raadiuses. Kinnisvara vahendajalt Chrisilt saime oma küsimusele, kuhu me siis prügi hakkame panema, vastuseks: “Pange kilekotiga siia üle tee puu alla”. “Mida?” Olime hämmingus. “Ja, jah! Küll see prügi siit millalgi ära viiakse või ära põletatakse, ” rahustas Chris meid seepeale. Piinlik öelda, et kuulasime Chrisi, ja mis oli selle tulem? Juba järgmine hetk oli meie prügikott hulkuvate ja näljaste koerte poolt puruks kistud ning kogu metsaalune kobrutas kõikvõimalikest olmejäätmetest. Õhtul oli sellele prügihunnikule tõesti tuli otsa pandud ja kogu kvartal oli ühtlaselt kaetud hingematva mürgise vinguga. “Tore”, mõtlesin ma ja arutlen endamisi: “Kas nüüd nii hakkabki olema?” Õnneks käis omanik kõik need 2 kuud, kui me Soi Fredil elasime, meie suurtesse mustadesse prügikilekottidesse kogutud prügi ise kuhugi ära viimas ja minu südametunnistus jäi puhtaks. Uues kohas toimib meil aga regulaarne prügivedu ja olemas on ka ühiskondlik prügikast. Aga oleks siin maal samapalju prügikaste kui 7Eleveneid, templeid, kütusemüügiputkasid või ärisid, oleks Tai päris prügivaba koht siin Päikese all.

Teine lugu: sõidan mina Ya Nui rannast koju, kui tee ääres marsivad skaudid, kes on just tulnud oma ÜKT-tundide tegemiselt. Mäletate ju oma kooliajast neid ühiskondlikkuse kasulikkuse tunde, kus pidi koguma vanapaberit, korrastama raamatukogu või kooli ümbrust, kõplama kartulimaal jne? No vot, siinseid lapsi õpetatakse ka ümbritseva eest hea seisma. Olen just saanud rõõmsaks sellest 30-pealisest marssivast rõõmulsuisest hanekarjast, kui järgmine hetk näen mopeedi küljepeeglist, kuidas üks tegelastest võtab oma kilekotist välja shokolaadi, arutab selle paberist välja ja… loomulikult viskab paberi mitte oma kotti, vaid kraavi!!! Tahaks otsa ringi kerata ja riielda. Analoogne lugu: sõidan mopeediga ja minu ees sõidab 50 km/h keegi teismeline kutt. Ka oma mopeediga. Sõitmise ajal joob poiss Coca-Colat. Olles aga joomise lõpetanud, heidab ta pudeli – mis te arvate kuhu? - loomulikult heinamaale. “Idioot,” karjun talle! Tahaks kõrvale sõita ja pasunasse anda!

Kolmas lugu: oleme perega Phuketi akvaariumis ja seal on lugu vaalast, kes leiti Patongi rannast 2008. a suvel surnuna. Loo illustreerimiseks on vaala magu pooleks lõigatud ja sealt turritab vastu värvilistest kilekottidest moodustunud tihe kängar. Prügi olnud vaese imetaja maos kokku 2 kg (sic!). Oleks ime, kui ta oleks eluga pääsenud. Lisaks loen, et kõik vaalad ja delfiinid söövad planktoni pähe prügi. Nii kurb on mõelda, kui palju delfiine ja vaalu inimlolluse tõttu hukkub!

Eilne lugu: käisin õhtul lastega Nai Harni templi juures oleval mänguväljakul mängimas. Kuna nädalavahetustel on kõik Tai pered välja tulnud, siis muuhulgas peetakse ka pikniku. Mist e arvate, mis nad tekkinud prügiga teevad? Viivad tagasi koju? Loomulikult mitte! Kõik prügi jääb sinna samma maha vedelema. Tagasiteel märkan veel lisaks, kuidas Nai Harni ranna kanali ääred kobrutavad olmeprügist (põhiliselt plastikkotid, take away toidupakendid, maiustuste ümbrised) Tahaks inimeste rumasluse ja hoolimatuse pärast nutta!

Eelpool kirjeldatud Tai prügi näiteid silmas pidades ning arvestades, et globaalne tarbimine suureneb iga aastaga järk-järgult, siis proportsionaalselt sellega suureneb ka prügi hulk maailmas, mida hoolimatult, ja paljuski ka teadmatusest loodusesse paisatakse (lapsed nt teevad seda oma “tublide” vanemate eeskujul).

Kui sa veel ei tea või ei kujuta päris hästi enesele ette, missugust otsest ohtu kujutab endast prügi meie floorale ja faunale, vaata siit või siit. Need klipid on üles võetud maailma suurimast prügilast – Vaiksest Ookeanist, milles hulpiv prügi ületab väidetavalt oma kogumahult USA pindala kahekordselt. Täiesti õõvastav vaatepilt!

Õnneks on USA rahvuspargiteenistus, New Hampshire’i keskkonnateaduste osakond ja New Yorgi linnavalitsus välja töötanud ligikaudsed arvud, kui kaua asjade lagunemine looduses tegelikult aega võtab. Soovitan tutvuda ja mõelda, kuhu leiab sinu prügi, eriti suitsukonid, oma tee:

Klaaspudel – ca 1 miljon aastat.  Klaas koosneb suures osas ränist – samast ainest, millest liiv – ning ei lagune isegi kõige karmimates keskkonnatingimustes.

Kilekotid – ca 500 aastat . Kilekottide lagunemine võtab tõepoolest kaua aega. Maa sisse maetud kilekotid lagunevad aga 500-1000 aastat, sest bakterid ei tunnista toiduks kilekottide põhimaterjali – polüetüleeni.

Plastpudelid – ca 500 aastat . Plastpudelite probleem on sama, mis kilekottidel. Enamik limonaadi- ja veepudeleid koosnevad polüetüleen-tereftalaadist, naftast valmistatud ainest, mis maa sisse mattununa laguneb väga pikka aega. Isegi uute biolagunevatena reklaamitud pudelite lagunemine võib võtta aega arvatust tunduvalt kauem, sest need lagunevad lihtsalt väiksemateks raskestilagunevateks osadeks.

Suitsukonid – 1-5 aastat . Suitsukonide koostis muudab nad looduslikule lagunemisele väga vastupidavaks. Kuigi filtrid näevad välja nagu vill, koosnevad nad enamasti tselluloosatsetaadist, mis laguneb väga aeglaselt.

Ajalehed – 2-4 nädalat. Kuid mõnikord võib prügimägedesse maetud ajalehtede lagunemine võtta bakteritele ebasoodsate olude tõttu tunduvalt kauem aega. Näiteks on prügimägedel prügi uurinud teadlased leidnud isegi 15 aasta vanuseid loetavaid ajalehti.

Õunasüda – kuni 2 kuud. Prügimägedel prügi uurinud teadlased leidsid aga, et seal lagunesid toidujäätmed äärmiselt aeglaselt – 20 aasta jooksul lagunes vaid pool jäätmetest. “Elagu” säilitusained!

Kallid kaasmaalased, palun:

1. alati osalege voluntaristlikus korras kõikvõimalikel koristustalgutel,

2. kui näete maas vedelemas n.ö võõrast prügi, tõstke see valehäbita üles,

3. sorteerige prügi ja visake prügi vaid sinna, kuhu see on lubatud.

Täna algas kaua oodatud üleriigiline sõda...

2010-04-14T01:07:00.015+07:00

Kui Eestis alles vulisevad kevadised veed, siis Tais on juba suvi. Koolilastel on kuni 10. maini suvevaheaeg ning suvi ise tipneb tänasest ülehomseni (13.-15.04) peetava üleriigilise Songkraniga. Festivaliga, mis langeb kõige kuumemasse aega, kus päike on seniidis (mõnel päeval võib õhutemperatuur olla isegi kuni +40C) ja põuaperiood on lõppemas, ning millega tähistatakse päikesekalendri järgi uue aasta saabumist Tais. Aastanumber küll ei vaheldu, aga tegu on rahvusliku peoga, kus asine tööelu võib seiskuda nädalaks.

Kes pole veel Songkranist midagi kuulnud-lugenud, siis teadku, et tegu on siinkandi aastasündmusega, kus kogu riik peab sõna otseses mõttes sõda. Õnneks küll veesõda: kus sulle igal sammul kallatakse pähe, selga või visatakse näkku liitrite kaupa jääkülma vett, ja kus kõik elanikud on tänavatel ning pritsivad kaaskondlasi ennastunustavalt veepüssidest, -kahuritest, voolikutest, kaussidest, pottidest, tünnidest, pannidest – ühesõnaga kõigest, mis kannavad vett. Kõik see käib loomulikult suure rõõmu ja kiljumise saatel! Juhuu!

Võin tänase fantastilise kogemuse najal kinnitada, et tegu on ühe väga sanuk (eesti k “lõbu”) ja toreda uue aasta pidustusega, mida päikesekalendri järgi tähistatakse muuhulgas ka kõikides Lõuna-Aasia riikides, nagu näiteks Laos es (peetakse Pee Mai Lao fesivali), Kambodzhas (Chaul Chnam Thmey), Birmas (Thingyan), Lõuna-Hiinas (Vee-festival), Sri Lankal jne.

Kui ma seni arvasin raamatutest loetu ja kuuldu põhjal, et parima positsiooniga veesõdalased on need, kes pritsivad vett tuk-tukkidest või auto kastidest, siis täna sain teada, et eelisseisuses on tegelikult need, kes on oma äri ette vedanud tonnide viisi vett, uputanud anumatesse sadade kilode kaupa jääd, kaasanud “sõtta” oma sõbrad ja töötajad ning nüüd peatavad tänavatel kinni inimketi abil absoluutselt kõik möödujad, sh lahtised sõiduvahendid, ja kallavad rõkkava naeru saatel viimsegi olendi rohke veega üle ning soovivad sulle head uut aastat.

Veider on see, et lisaks jääkülmale veele kallatakse sind üle ka roheliseks või punaseks värvitud lõhnava vedelikuga ning keha mökerdatakse kokku beebi puudriga (lõhnastatud talgiga). Eesmärk on aga kõigil üks – teine inimene tuleb puhastada, st eemaldada temalt kõik, mis halb. Arvatakse, et selline puhastusrituaal toob inimesele õnne ja rikkust. Talgiga kokku mätserdatud saada tähendab, et oled saanud erilise õnnistuse osaliseks ning algav uus aasta tuleb sulle eriti õnnelik ja täis küllust.

Meie perele siinne komme veesõjaga vastu võtta uut aastat igatahes väga meeldis, v.a meie 1,2 a pojale, kes mopeedi peal istudes pärast esimest veesahmakat lihtsalt kõvahäälselt protesteerima hakkas! :(

Lisaks uurisin Wikipediast järele, et:

Termin "songkran" tuleneb sanskriti sõnast "sankranta" ja tähendab "liikumist või muutust".
Ametlikult algaski uus aasta kuni 1888. aastani 13. aprilliga, kuid siis keegi millegipärast otsustas, et alates 01.04.1940 peab ametlik uus aasta algama 1. jaanuariga (hetkel on siin aasta 2553).
Algselt tähistati Songkrani vaid Põhja-Tais (Chiang Mais). Traditsiooni tõid siia birmakad, keda omakorda inspireeris India Holi festival.
Kui tavaliselt soovitakse uue aasta puhul “สวัสดีปีใหม่" (sa-wat-dee pee mai, eesti k “head uut aastat”), siis Songkrani puhul öeldakse: "สุขสันต์วันสงกรานต์" (suk-san wan songkraan, eesti k “head songkrani päeva”)!

Mis tegelikult toimub Bangkokis?

2010-04-12T19:07:00.008+07:00

Nii Tai valitsus kui ka meedia on külvanud viimane kuu aega üle maailma suurt ärevust ja paanikat, paisates igasse kodusse siin planeedil dramaatilist infot, kuidas Siiami pealinnas Bangkokis valitseb kaos. Et mitte öelda maailma lõpp…

Kallid kaasmaalased, võin kinnitada, et eluke siin Tais kulgeb omasoodu edasi: elu-olu Phuketil ja kõikjal mujal väljaspool päälinna on väga rahulik. Inimesed jälgivad küll põnevusega uudiseid, kuid kõrvaltvaatajana jääb mulje, nagu pidevalt telepildis vahelduvad kollaste särkide (kuninga toetajate) ja punaste särkide (endise peaministri toetajate) meeleavaldused toimuvad kuskil teisel planeedil. Aga mitte siin, naeratuste maal Tais.

Eneselegi meenuvad ajad lähiminevikust, kui Tõnismäel kangutati maha Aljoshat. Toona olid meie “punasärklasteks” nii eesti kui muukeelsed vandaalid. Tegemist oli lihtlabase rüüstamisega, millest hoolimata Vene kanalid paiskasid laia maailma 24/7 uudiseid, kuidas Eestis rikutakse inimõigusi, kiusatakse taga vähemusrahvusi (eriti venelasi). Mäletan, et Isegi Saksamaa taevakanalid nagu RTL ja PRO7, mis justkui peaksid olema euroopaliku maailmapildiga, suutsid kajastada Eesti riigis toimuvat täiesti erinevast rakurssist, st üks neist vahendas saksakeelsele auditooriumile ainult Venemaalt saadud uudiseid, kinnitades maailmale, kuidas politsei peksab Eestis süütuid inimesi, eriti venelasi! Ja üleüldse on alanud sõda!!! Ilmselgelt oli tegu meediasõjaga.

Kas antud juhul on tegu analoogse situatsiooniga? Ei oska öelda, aga kindel on, et Klenski-sugused meeleavalduse organiseerijad panid siin 12.märtsil paanikat tekitama kümned tuhanded punastesse särkidesse rõivastunud Kirde- ja Põhja-Taist pärit vaesed maainimesed, kes sõidutati kastikate ja bussidega Bangkoki. Nõusolek meeleavaluduses osalemiseks saadi 500 bahtiga (ca 166 EEK), mis on tegelikult ühele vaesuses virelevale inimesele suur raha, arvestades seda et näiteks Tai keskmine kuupalk on ca 8000 bahti (2333 EEKi). The power of money!

Meeleavalduse organiseerijate eesmärk oli ambitsioonikas - kukutada valitsus, saata laiali parlament ning kuulutada välja erakorralised valimised. Lisaks pidid punasärklased skandreerima, et tahavad tagasi “demokraatiat” ja korruptsioonisüüdistustega eksiilis end varjavat multimiljonärist ekspeaminister Thaksin Shinawatrat, punasärklaste liider, kes õhutab videosalvestuste kaudu rahvast demokraatia ja õigluse eest üles tõusma.

Kui meeleavaldused algasid, kehtestas valitsus meeleavalduse ohjamiseks pealinnas erakorralise seisukorra. Valvesse pandi 50 000-pealine armee, suleti igaks juhuks töökohad ja koolid ning “punaste” teele jäävad majad. Liiklus hoiti hõre ning ametisolev peaminister topiti 11. armeerügemendi kaitse alla. Isegi ATM-idest piirati millegipärast sularaha väljavõtmine. Meedia aga pasundas valjuhäälselt punasärklaste lubadusest saada kokku miljon demonstranti ning viia Inglite Linn alias Bangkok kaosesse…

Lubatud verine kaos jäi 12.03.10 aga tulemata, sest politsei ega armee ei kasutanud vägivalda, vaid hoopis spetsiaalselt treenitud psühholooge-läbirääkijaid. Lisaks astusid demonstrantidele vastu Kirde-Tai murrakus nalja viskavad sõjaväelased ja armee lasi valjuhääldist Kirde-Tai folkmuusikat.

Mõne aja pärast mõtlesid punasärklased välja uue lahenduse, kuidas maailma tähelepanu köita: meediakanalid tõid hirmunud inimesteni uudise, et punasärklased annetavad oma verd eesmärgiga valada see demokraatia saamise nimel valitsushoone, parlamendi kui ka peaministri kodumaja ette. Kokku koguti 45 000 cm3 verd, millest osa valati valitsushoonete juures ootavate sanitaarmeeskondade ning teine osa peaministri maja juurde.

Punasärklaste järjekindlus viib neid aga üha enam oma eesmärgile lähemale: nt eelmisel kolmapäeval (07.04) tungisid nad tuhandete kaupa parlamendihoonesse, sundides parlamendi- ning valitsusliikmeid põgenema. Peaminister Abhisit Vejjajiva kehtestas pealinnas eriolukorra. Reedene (09.04) Bangkok Post kirjutas sel ajal juba, kuidas suur hulk punasärklasi hõivas Thaicomi satelliitjaama alad Pathum Thani's Lat Lum Kaeos pärast seda, kui punasärklased olid end läbi murdnud sõdurite kolonnist, kus üritati demonstrante tõrjuda pisargaasi ja veekahuritega. Vigastada sai 13 inimest, kellest 10 olid meeleavaldajad ja 3 turvaliinist. Vägivallatsemine päädis laupäevaga (10.04), kui meeleavaldused tänavatel nõudsid 21 inimelu (hukkus 17 tsiviilisikut, sh 1 Reutersi välisreporter, 4 sõdurit) ja 858 vigastatut.

Täna varahommikul avasid kaks meest mustast bussist tule Huay Khwangis asuva Cyber World Toweri esimese ja teise korruse akende pihta. Politsei kahtlustab, et tulistamine võib olla poliitilise alatooniga sest ärikeskus kuulus kunagi Thaksini eksnaisele. Lisaks sai neli inimest viga mootorratta pommiplahvatuse tõttu.

Täna kell 10 kohaliku aja järgi alustasid punasärklased demonstratsiooniga, kus kanti läbi linna 14 tühja puusärki, miles peaksid olema hukkunud, keda hoitakse aga endiselt politseihaiglas.

Eks aeg näitab, milleni eelpool kirjeldatud “karneval” viib: kas Thaksini come back on tõepoolest “võti” rahule, mida nõuavad rahast pimestatud vaesed maainimesed või on see kõigest millegi suure eelmäng?

Ise olen veendunud, et pilkupüüdvad kollastes ja punastes särkides rahvamassid Tai tänavatel on vaid vaesed etturid suures poliitilises konfliktis kahte leeri jagunevate riigi rikaste ja võimsate vahel, kus mõlemad leerid püüavad oma positsiooni kindlustada kuningas Bhumiboli vältimatu "lahkumise" puhuks, mis võib toimuda iga hetk… (maailmas kõige kauem ametis olnud monarh on juba 82-aastane ja elab hetkel haiglas ning vastasleer ei ole väga huvitatud kuninga ärimehest poja troonipärimisest). Igatahes ei ole siinmail palju aega möödas ka viimasest sõjaväelisest riigipöördest, mis leidis aset aastal 2006.

Miks me ei saa kunagi teada, mis Tai Kuningriigis tegelikult toimub?

Valdav osa maailmauudiseid kajastab Tais aset leidvaid konflikte kui parandamatut lõhet linna keskklassi ja vaese maarahva vahel või siis rõhutatakse ajaloolist vimma rojalistide ja vabariiklaste vahel. Kuigi tunnistagem ausalt, et vaesed riisikasvatajad väheviljakast Kirde- või Põhja-Taist pole mingid vabariiklased ega demokraatia ideaalide eest võitlejad. Samuti ei ole ekspeaminister ebaõiglaselt süüdi mõistetud demokraat.

Aga kui Oxfordi majanduskraadiga 45-aastane Tai praegune peaminister Abhisit ütleb väliskommentaatoritele ettevaatlikult, et lèse majesté seaduse (pr k otsetõlkes “haavatud kuningas, seadusena “riigi reetmine”) rakendamine on võrdväärne Läänes laialt levinud laimu kohtusse kaebamisega, siis millest me üldse räägime? Sellest, et mitte keegi ei julge avalikult rääkida Tais poliitilistest asjadest nii nagu nad tegelikult on, eriti veel mis puudutab kuningat, tema institutsiooni, kuniglikku perekonda, tegusid, endisi kuningaid, kuninga kujutisi jne, sest kuninga ja monarhiaga seonduva halvustajaid, kritiseerijaid või rikkujaid võivad saada vanglakaristuse 3-15 aastaks.

Vähe sellest, näiteks mängufilm “Kuningas ja Anna” on Tais keelatud, sest see armastuslugu “pole ajalooliselt tõepärane”. Lisaks on blokeeritud Yale ülikooli kirjastuse kodukas, mis reklaamib 60 a troonil istunud kuninga biograafiat “Kuningas ei naerata kunagi”, sest kuninga kui inimese kriitiline vaatlus on Tais lubamatu. Või parim kurioosum prantslasega, kes ei kustutanud Thai Airwaysi lennukis lugemislambikest milletõttu ei saanud läheduses viibinud Tai printsessid magada. Vanglast pääses konnasööja vaid tänu diplomaatilisele sekkumisele ning vabandamisele kuninga ees. Karistada saab ka järgnevatel asjaoludel:

kui asetada internetis mistahes pilt kuninga pildist kõrgemale,

kui kinos enne seansi algust kuningliku hümni ajal püsti ei tõuse.

Kuna lèse majesté piirab sõna otseses mõttes nii kõne- kui väljendusvabadust, siis näiteks sarnast Suurbritannia kuningakoja “mustapesusahtlistes sorimist” Tais ei kohta. Muuhulgas ei saa me ka kunagi teada, mis Tais tegelikult toimub, sest seda 1908. aastast kriminaalkoodeksis kirjas olevat lese majeste seadust kasutatakse tapariistana, millega kõrvaldatakse poliitilisi rivaale, vasakpoolseid ja teisi eriarvamustega isikuid. See on väga tõhus relv!

Taisse Tulija Meelespea, vol 2

2010-04-05T14:00:00.004+07:00

Kui ma kunagi kirjutasin mõeldes Taisse uute tulijate peale nõndanimetatud kümme käsku ehk Taisse Tulija Meelespea, siis täna, kolm aastat hiljem avastasin, et elu on siingi edasi arenenud ning ühtteist muutunud ja ühtteist on jäänud ka samaks, nagu:

1. Mis ei ole muutunud ja mis ilmselt ei muutu niipea, on valgete turistide seas soov välja näha nagu põllutööline ehk et päikesega liialdamine. Toona ma nimetasin seda sooviks muutuda jõulukalkuniks. Kui taikad ise kasutavad päikese käes liikudes vihmavarje, laia äärega peakatteid, ujumas käivad riietega, pluss pleegitava oma nahka ohtralt kõikvõimalike whitening-kreemide ja puudritega, blondeerivad oma juukseid, kasutavad siniseid kontaktläätsesid, paljunevad valgete isastega etc ja seda kõike eesmärgiga, et ise või nende järglased meenutaksid rikast valget aristokraati, siis valge inimene seevastu teeb kõik endast oleneva, et välja näha nagu põlluharija - veetes päevi rannas enda nahka kõrvetades ning arvates, et söestunud nahk on rikka ja eduka inimese sümbol. Milline kulturidevaheline erinevus!

Soovitus: Targem oleks juhinduda taikatest, sest esiteks ei ole siinne liigne päike nahale tõepoolest hea (potentsiaaln nahavähk, enneaegsed kortsud). NB! Kümme minutit Tai päikest võrdub tunnike Euroopa päikest. Seega, kui sa oled piisavalt hooletu ja pead end paksunahaliseks, lõpetad oma päeva punasena nagu küpsetatud krevett. Kasuta esimestel päevadel min 30-faktorilist kaitsekreemi. Mida heledam nahk, seda suurem faktor tuleks valida. Eriti laste puhul. Kõikvõimalikud sun ja after sun lotionid on siin vabalt saadaval ja ei pea Eestist kaasa vedama.

Teiseks, siin on palju rohkem avastada, kui raisata oma puhkus rannas vedeledes ja end grillides (vt punkti 11). Ütlen ausalt, et isegi mina, kes ma olen siin Tais juba kolmandat talve järjest, pean piinlikkusega tunnistama, et ma ei ole Taid õieti näinudki, kuigi me oleme päris palju siin ringi seigelnud. Tunnen, et ma olen nagu igipõline tallinlane, kes pole Ahtmes või Missos käinudki (päriselus ma küll olen, aga Eestis on tõesti üksjagu paiku, kuhu ma oma 30 eluaasta jooksul pole kahjuks kordagi sattunud).

2.Alkoholi tarvitamisest. Kui kolm aastat tagasi maksis kohalik õlu (Singha, Chang, Tiger) ca 20 bahti, siis täna on täiesti ok, kui sa ostad poest õlle 40 bahti eest ja restoranis käid välja 60-100 bahti. Euroopa õlled on muidugi mega kallid. Guiness nt maksab ca 200 bahti.

Mis aga ei ole kolme aasta jooksul muutunud – tänu suurele palavusele võid endiselt päris palju õlut või Sangsomi ära juua, ilma et purju jääksid. Vahe tuleb endiselt sellest, et siinse kliima tõttu higistab inimene oluliselt rohkem.

Soovitus: vedeliku taastamiseks organismis tuleks juua pigem (mineraal)vett või puuvilja (mango, apelsini, laimi, banaani, ananassi arbuusi jms) sheike, mis on oluliselt tervislikumad. Kuigi baarides ja restoranides maksavad sheigid umbes sama palju kui õlled. Kui varasematel aastatel ma olen soovitanud Eestist veini kaasa tarida, siis täna ei ole sellel enam pointi, sest siit saab osta ka väga palju head ja üsna mõistliku hinnaga veini.

3. Kokkupuuted madudega. Kuna Tais elab endiselt palju kõikvõimalikke ussusid, siis tasub olla madude suhtes ettevaatlik, aga ka mitte ülemäära paanitsev. Esiteks tuleb meeles pidada, et uss kardab Sind sama palju kui Sina teda. Ja kui ta Sulle parasjagu kuskil restoranis puu otsast pähe kukub, siis see on OK. Elamise risk, nagu öeldakse!

Aastas registreeritakse Tai 70 milj elanikkonna kohta kokku ca 10 000 mao hammustust. Neist mürgise hammustuse tagajärjel sureb vaid ca 20 inimest aastas. Ohvrid ise ei ole turistid, vaid tegemist on inimestega, kes töötavad igapäevaselt looduses (a la aednikud, põllumehed).

Soovitus: Kõik ussid ei ole küll mürgised (nt see, kes on roheline ja sööb gekosid ning inimestest ei hooli karvavõrdki), aga targem on hoida eemale. Näiteks pimedal ajal tuleb käia jalanõudega, jalgadega kergelt trampides ja kasutada oma trajektoori valgustamiseks taskulampi. Dzhunglisse ära mine üksi matkama või kellegi ananassipõllule ananasse varastama. Kui sa märkad mõnda madu, siis ei ole väga mõistlik minna teda paitama, sabast sikutama või suisa neiu Eeva kombel endale ehteks kaela riputama.

4. Kõikvõimalikud putukad. Lisaks ussudele, elab siin hordide viisi gekosid, kes siin vilkalt õhtuti ringi sebivad ja keda ei pea üldse kartma. Ettevaatust kodus sheigi tegemisel, st mõni agaram geko võib olla pugenud blendrisse ja siis võib saada puuvilja-gekosheiki:) Lisaks elab Tais hunnikute viisi skorpioneid. Ise olen neid näinud vaid putukamuuseumis või suveniiri letis kuivatatud kujul.

Põhiline, keda arstid soovitavad karta, on malaariat kandvad kärbsed. Räägitakse, et malaaria võib saada pigem põlises dźunglis kui kuskil turistiinkupaatoris. Mina ega minu pere ei ole malaaria tablette enne reisi kunagi söönud ja me kõik oleme senini terved. Arvestades, et nt USA-st Eesti tulevatele turistidele soovitatakse ilmtingimata end marutaudi vastu vaktsineerida, siis kõige selle taustal jääb mulje, et tegemist on ravimitööstuse tekitatud pseudoprobleemiga. Ahjaa, Merimetsa Nakkuskeskus soovitab kindlasti vaktsineerida Taisse tulijatel end ka A- ja B-hepatiidi vastuJ Mina olen aga seda meelt, et nii nagu sa ei saa end vaktsineerida köha, nohu, AIDSi või surma vastu, ei ole mõtet nuumata ka ravimibusinessi, st end hullunult kõige vastu vaktsineerida (A- ja B-hep võib saada vabalt ka Eestist, tegemist on ravitavate haigustega ja kui oled juba korra põdenud, on eluaegne immuunsus)

Ühed ebameeldivad tegelased on nn vaarao-sipelgad. Kes on üliväikesed ja ringi liiguvad kampas ning üldjuhul on väga sõjakad. Näiteks katsu sa parasjagu nende toidu-trajektoorile astuda. Nad hammustavad sind karistuseks, või siis hoiatuseks, nagu tigedad herilased. Ja eriti tüütud tegelased on kõikvõimalikud moskiitod. Käsitlematult palju on neid õhtuti ja varahommikuti ning eriti nendes kohtades, mida palistab mõni metsatukk. Näiteks Khao Soki looduspargis sääski aga ei olnud mitte ühtegi, põhjusel et kalad söövad sääse vastsed kõik ära.

Soovitus: Aitavad ainult kohalikud moskiitopeletajad ja küüslauk. Küüslaugu sööjaid või küüslaugu küünte taskus kandjaid ei ähvarda nt Eestis isegi puugid. Rääkimata sääskedest. Juba sügelevat kohta on hea määrida pooleks lõigatud toore kartuliga.

5. Tai köögist. Nagu mainitud, siis A-hepatiiti ehk musta vee ja toiduga levivat maksahaigust siitkandist naljalt ei saa. Niisamuti ei muutu siin "süda vesiseks". Nagu võib seda kõike juhtuda aga näiteks Egiptuses.

Söögid on siin endiselt võrratud ja väga odavad. Kui kolm aastat tagasi söök kahele läks maksma keskmiselt 450 bahti (150 eeki), siis täna saad sa söödud ka 60-100 bahtiga. Näiteks võtad kaks portsu Som Tami sticky ricega (vürtsikas rohelise papaia salat kleepuva riisiga) ja oletegi jälle söönud 33 krooniga.

Lisaks klassikalisele tai köögile, on siin endiselt esindatud nii india, vene, saksa, prantsuse, itaalia kui ka mehhiko restoranid. Lisaks muidugi McDonaldsi restoranideleJ Ka soomlased, rootslased, shveitslased ja poolakad on oma pubid püsti pannud. Kes aga tahab tõelist gurmee-elamust, see peab sõitma Patongi Keith Floydi restorani. Kuigi papa Floydi tervis ei pidanud Floydi elustiilile vastu, saab endiselt mekkida foie grasi jt maailmakuulsaid hõrgutisi.

Soovitus: Kui oled juba siin, oleks patt süüa vaid friikaid, burgereid, grillliha, praekartuleid, pitsat, pastat jne. Restoranides on menüüd nagu eeposed. Siinsed mereannid on odavad ja võrratud.

Kuna Tais ei ole klassikalist kanalisatsiooni (kasutusel on imbkaevud), siis joo alati pudelivett, sest kraanist jooksev vesi on pärit kihtidest, kuhu imbub reovesi. Kuigi loodus suudab end ise üsna palju puhastada, siis kõhuhädade vältimiseks tasuks eelistada pudelivett.

Lisaks soovitatakse kinni pidada igapäevasest elementaarsest hügieenist (pesta käsi, kusjuures osad soovitavad ka käsi desinfitseerida). Samas aga vaadates meie laste pealt, kes on siin igas asendis söönud nii mulda kui liiva ja peale rüübanud nii vanni- kui merevett, võin kinnitada, et nad on 100% terved. Kuna euronõuetest pole siin haisugi, siis restorani kööki igatahes ei tasu pilku heita - söögiisu võib ära minnaJ

Kui ma varem olin soovitanud siia kaasa vedada lisaks veinile ka head eesti juustu, sinke, suitsuvorste, musta leiba, kohvi, putrusi, kilu, heeringat jm ekstreemsusi, siis nüüdsest on Phuketil (Chalongi ringi lähedal) euroopa toitu pilgeni täis topitud Villa Market, mis muuhulgas müüb ka hapukoort (39 THB/150gr), kohupiima (42 THB/150 gr), norra lõhet (820THB /kg), leiba (65 THB/300g), marineeritud kurke (69THB/300gr), tatart (300 THB/ 500 gr), kaerahelbeid jne jne. Ühesõnaga absoluutselt kõike, mida hing ihkab ja rahakott kannatab, v.a musta rukkileiba ja lõhemarja - see on endiselt valuuta.

6. Veealune maailm. Kui oled Tais, tee kindlasti sukeldumiskursused ära, sest veealune maailm on siin väga ilus ja värviline. Eriti korallid ja kalad.

Kõik kalad ei kõlba söögiks või näppimiseks, nagu näiteks: lionfish (lõvikala), stonefish (kivikala), white shark (valge hai), jellyfish (meduus). Siia loetelusse kuuluvad kindlasti ka merisiil ja mureen. Merisiilile oleks hea ka mitte peale astuda, aga kui ogaga jalga saad, siis veidi kannatust ja küll paraneb ära. Ei midagi hullu! Kindlasti ei maksa ise minna mureeni torkima, sest võib sõrmest ilma jääda. Või mis veel hullem - kuna mureeni suu on nagu surnuaed, st hammaste vahed roiskuvad, võib inimesel väga kergesti pärast hammustust tekkida veremürgitus, millega võib kaasneda ka surm. Mureen toidulaual maitseb see-eest aga väga hästi. Nagu võis praetud ahven. Ka merisiile pidavat küpsetama, aga neid tegelinskeid pole veel olnud au proovida.

Soovitus: Sukelduma minnes ei pea vaatama kätega ning ronima kõikvõimalikesse koobastesse. Kuna meduus ulbib ka kaldaäärses vees, on lihtne saada kõrvetada. Eriti tundlik on laste nahk. Kuid sellisel juhul soovitavad kohalikud põletuse leevendamiseks peale valada mõne tsitruse mahla ja kui mahla pole, siis lihtsalt valehäbita peale pissida.

7. Liiklusest. Põhiline surmasaamise viis turistide seas on lisaks kookospalmiga pähe saamisele mopeediga sõitmise ajal kukkumine. Statistika järgi toimub iga kahe päeva tagant üks maantesurm. Õnnetused juhtuvad juhul, kui kihutatakse, ei hoita küllaldast pikivahet, ollakse joobes ning täis bravuuri.

Soovitus: ringi liiklemisel eelista pigem mopeedi kui autot. Esiteks on mopeedi kuurent soodsam (sõltuvalt mudelist ja hooajast 2500-4000 bahti kuu) võrreldes sõiduauto (17 000 bahti per kuu) või jeepiga (1000 bahti päev). Lisaks hinnale on mopeediga sõita mugavam, st ei pea passima autoheitgaasidesga rikastatud liiklusummikutes ning ülekuumenema. Konditsioneer on küll tore asi, aga sellest võib väga kergesti haigeks jääda. Ka lastel on mopeediga oluliselt huvitavam ja mugavam sõita, kui autos kuumuse kätte aheldatuna istuda.

Mopeediga sõites kanna alati kiivrit. Kuigi see on paras munakoor, siis lõppkokkuvõttes on ta parem kui mittemidagi. Niisamuti sõida rahulikult (50 km/h) ning võimalikult tee ääres. Ära lõika kurve ja ole sõidu ajal kaine. Väldi teel liiva ja õli laike ning äkkpidurdamist (viimane on põhiline, miks käntsa käiakse). Lisaks ära unusta, et siinne liiklus on vasakpoolne. Alati kehtib kirjutamata reegel: teed annab see, kes on kainem ja väiksema sõiduvahendiga. Ja kui midagi juhtub, on ALATI süüdi valge, sest kui valget ei oleks siin olnud, oleks õnnetus olemata olnud!!! Liikluskultuuri(tuse) kohta loe minu varasemast loost

8. Haigused, mis Sind võivad ohustada. Põhiline, millesse igal aastal massiliselt nakatutakse, on HIV/Aids. Niisamuti malaaria. Väidetavalt ei ole malaariat kunagi esinenud Lõuna-Tais (sh Phuketil) ning linnugrippi Phuketis. Küll aga registreeriti sarnaselt Eestile ka siin seagripi juhtumeid.

Kuna Tais on aga väga palju hulkuvaid koeri, hoiatavad millegipärast kohalikud broźuurid turiste võimaliku puremisohu eest. Tegelikult on aga siinsed koerad pigem arglikud ja eemalehoidvad. Olen näinud kolme aasta jooksul vaid ühte tigedat saksa lambakoera, kes Nai Harni rannas täiesti väsimatult räuskas kõige peale ja oli valmis kõik turistid ja mopeedid ära sööma. Öeldakse, et koer on oma peremehe nägu nagu lapsedki:)

Soovitus: kasuta alati kondoomi. Veel targem oleks muidugi hoiduda kõikvõimalikest juhuslikest vahekordadest, sest ka kondoom ei anna 100 % garantiid. Aga eks sa katsu mehena “ei” öelda ahvatlustele ja liiatigi veel, kui sulle igal sammul seksi pähe määritakseJ Ja siin lähevad ju kaubaks kõik mehed, kellel kasvõi üks käsi ja jalg küljes ning natukenegi hingab (vanus ei ole oluline), sest peaasi, et mehel on raha.

Kui midagi juhtub, nt mopeediõnnetus, saad kõrvetada meduusilt või laps kukub lõua sisse augu, helista abi saamiseks tel 1719 või sõida kohale kohalikku 5* hotelli elik Bangkok Hospitali. Et vältida kõrvapõletikku, nohu ja köha, ära kasuta konditsioneeri. Kui oled sunnitud minema poodi või kinno, võta alati jakk kaasa, sest avalikud kohad on nagu külmkapid.

9.Rahadega arveldamine. Tais olla endiselt suureks probleemiks, et osad kaupmehed lisavad kaardiga maksmisel 2-5% hinnale ise otsa. Panga reeglite järgi nad seda teha ei tohiks. Niisamuti kopeeritakse krediitkaardi magnetribasid. Mistõttu võid pool aastat hiljem ühel heal päeval Eestis olles avastada, et keegi sooritas äsja sinu krediitkaardiga ostu Jaapanis või jumal teab kus maailma otsas.

Soovitus: arvelda alati sularahas. Elukoha rentimisel eelista raha ülekandmist interneti teel. Igast ATM-ist saab välja võtta sularaha, aga sellele lisandub teenustasu 150 bahti (50 eeku) Tai poolt ja mingi protsent summalt ka Eesti poolt. Kui varem sai ATM-ist välja võtta ka 30 000 bahti korraga, siis nüüd on limiit sõltuvalt pangast 15-25 000 bahti. Näiteks Nordea pank konfiskeerib minult 8000 eegu (max summa) väljavõtmise pealt ca 250 EEK.

Ja kui keegi tünga teeb (nt liiklusõnnetuses, mille põhjustamises sa ise süüdigi pole, pressitakse kahjutasu välja), soovitatakse helistada Turismipolitseisse (tel 1155). Kuid omavahel öeldes on siin mõnelgi eestlasel kogemusi olnud nii turisti kui ka tavapolitseiga ja peab mainima, et praktikas abi suurt ei saa. Politsei on nagu vahekohtunik kahjutasude vahendamisel. Ainult et tavapolitsei on ka maffia käepikendus ja sinu kiiremaks nõusse saamiseks võib sind igaks juhuks ka pokri pista:D

10. Mida siis ikkagi kaasa võtta, kui Taisse tulla? Näiteks Finnairi turismiklassis lennates pagas ei tohi olla üldjuhul raskem kui 20 kg per nägu. Vastasel korral maksate ülekilode eest kõveraks. Seega, kui võtate Eestist kaasa palju veini, sööki, värskeid ajalehti-ajakirju ning raamatuid, pluss kohvri (mis harilikult kaalub 5kg), jääbki täpselt ruumi hambaharja ja päevitusriiete jaoks.

Soovitus: Mida vähem nodi Eestist kaasa võtate, seda parem. Kindlasti ei tasu kaasa võtta sokke. Eriti veel kuute paari, va muidugi juhul, kui te kavatsete siin hakata sporti tegema, siis tuleb kaasa võtta ka tossud. Kui tahad midagi suuremat siia saata või tagasi Eesti saata (nt surfi- või sukeldumisvarustus), kasuta postiteenust.

Kokkuvõttes saab kõik vajalikud asjad osta siit. Nt linasest särgid ja püksid, millele on tikitud draakonid jm ilusad ornamendid, maksavad 150 bahti (50 krooni). Samuti püksid, käekotid, suvekleidid, jalanõud, jalariided - kõigil on enam-vähem üks hind, s.o 150 bahti. Lisaks on siin esindatud kõik maailmakuulsad brandid ja sel aastal on tekkinud ka palju outlette.

Kuna rätsepa teenus on siin üliodav ja kvaliteetne, lasevad väga paljud inimesed endale õmmelda siin ka ülikonnad, triiksärgid, mantlid, kleidid või kostüümid. Joonas näiteks lasi eelmisel aastal õmmelda Katal Tony tailori juures 2 ülikonda, hunniku triiksärke, poolpika kashmiirist mantli ja maksis kokku 30 000 bahti (10 000 krooni). Ja kuna tema professioon nõuab igapäevaselt ülikonnaga käimist, siis võin kinnitada, et nii särgid (käivad iga päev pesumasinas) kui ka ülikonnad näevad endiselt nägusad ja vormis välja ning ei läigi ega ole muutunud tokiliseks.

11. Rekreatsioon ehk vaba aja veetmise korraldus. Sportida on siin odav ja võimalusi palju: mängida tennist (koos treeneriga ja väljakuga on rent 500 bahti tund), sukelduda (3 sukeldumist koos varustusega, laevasõidu ning söökide ja jookidega on keskmiselt 3500 bahti), surfata, mängida võrku (väljaku tund on 200 bahti), jalkat (on ka tasuta ühiskondlikke väljakuid), pinksi, bowlingut; sõita kayakkidega (300 bahti kayak), skuutritega, ATV-dega, matkata dzhunglis, sõita veiki (500 bahti tund), lennata paraplaaniga, kihutada kartidel (500 bahti 15 min) või krossirajal.

Kui sportida ei viitsi, saab minna kinno (seanss 80-140 bahti), elevantidega sõitma, loomaaeda, akvatooriumisse, orhideede kasvatusse, putukate ja liblikate muuseumisse. Käia massaazhis ja saunas. Lisaks saab trippida kas autodega või tsiklitega mööda Taid jne. Lennata naaberriikidesse (lennud on megaodavad). Õppida tai keelt. Või kui ideedest ja ettevõtlikusest endal puudu jääb, pöörduda mõne siinse eestlase poole, kes aitavad organiseerida teile meelepärast tegevust või kasvõi on abiks elamise leidmiselgi. Siinkohal soovitan ühendust võtta kas Martini (www.phukest.com) või Jensiga (www.paradiisisaar.ee).

Ühesõnaga siin saab oma vaba ajaga teha kõike, mida hing ihkab elik ei pea pävast päeva ainult tiksuma rannas, libistama õlut või õhtuti külastama Patongi “dzhunglit” :D

Lihavõteteks valmistumine Tai moodi

2010-04-02T13:22:00.005+07:00

Et kaugel maal traditsioone au sees hoida, otsustasin pühademeeleolu loomise jaoks osta mõned munad. mida koos lastega siis rõõmsalt värvima hakata. Lisaks tekkis üllas mõte teha vanakooli kombe kohaselt ka pashat.

Mõeldud-tehtud! Sõitsin mopeediga turule. Mida aga ei olnud, üllatus-üllatus, olid valge koorega kanamunad. Küll võis leida hunnikute viisi pruune ja roosasid ja kollaseid, aga mitte valgeid:D Siis aga meenus mulle, et kuskil Tescos justkui oleksin kunagi näinud riiuli peal ilutsemas valgeid mune… Panin aga pillile jälle hääled sisse ja kimasin Tescosse. Ja seal nad siis mulle vastu vaatasidki…. Need ilusad valge koorega suured munad… Lähemal uurimisel aga selgus (hind reetis), et sedapuhku kuuluvad need hoopis pardile! Ma ei tea, kas ma olen kunagi pardi mune söönud, aga antud juhul oli mul ükskõik – ma olin lõpuks leidnud valge koorega munad, mida üle võõbata. Pardimunad maksid täpselt nii palju, nagu oleks need olnud kullast (6 muna 40 bahti).

Kuna ma kemikaalidega värvimist ei poolda, siis tuli leida sibulakoored jm looduslik kraam. Sõitsin tagasi turule. Peterselli (annab ilusa rohelise värvi) ja koriandri juurega (jätab kirka oranzhi tooni) oli lihtne. Küll aga osutus keeruliseks sibulakoorte endi saamine, sest kõik sibulad olid kastis vääääääga õhukese koorega ja lahtisi koori peaaegu ei olnudki. Küsisin siis turumutilt igaks juhuks üle, et kas tal on kuskil koti põhjas sibula koori. Taikas raputas pead ja ütles, et tal on vaid need ja need sibulad ning ise samal ajal näidates näpuga oma punaste ja pruunide sibulate peale. Oli ilmselgelt näha, et ta ei saa päris hästi aru, mida ma tegelikult taga ajan, kui hoian samal ajal käes mitte sibulat ennast, vaid sibulakoort. Igatahes hakkasin tema sibulakorvis ringi tuustima ja sibulatelt enam-vähem lahti olevaid koori maha kraapima. Müüja vaatas mind hämmeldunult. Naeratasin talle ja ütlesin, et meie kultuuris on sel nädalavahetusel munavõttepühad ja meie värvime valgeid mune sibulakoortega. Müüja naeratas kohmetult vastu ning manas püüdlikult näole ilme, nagu muidugi ta teaks sellisest kristlikust kombest, aga oli lihtsalt selle suurepärase traditsiooni kogemata unustanud:D

Kuna lahtisi sibulakoori peaaegu et ei olnud, otsustasin osta lisaks peotäiele koortele juurde ka kilo sibulaid, et mingigi portsu koori kokku saada. Eks siis näis, mis sibulate endiga hiljem ette võtan. Näiteks teen kasvõi prantsuse sibulasuppi, mida viimati sai Vergis söödud nii umbes aasta tagasi:)

Jäi veel rahuldada kolmas kiiks elik oli vaja leida pasha tegemiseks vajaminev materjal: kuivatatud puuviljad, pähklid, kohupiim, hapukoor, vahukoor jms.

Kui kolm aastat tagasi oli pea võimatu sellist rariteetset kraami leida, siis nüüd – palun väga, võta kurss Villa Marketisse (asub Chalongi ringi lähedal, kui lennujaama poolt tulla) ja mine poodle nõrkemiseni. Villa Marketist saad osta kõikvõimalikku Euroopa toitu: parma sinki, laabi juustu, norra lõhet (820 bahti/kg), hapukoort, kohupiima, kõikvõimalikke jogurteid, marineeritud kurki – ühesõnaga kõike, mida hing ihkab. Ainult kalamarja ma ei näinud ja musta leiba samuti (siinne leib on nagu sakslaste hele leib).

Nüüd on vaja leida vaid sõel (loe: laenata naabrinaine Janalt), ohvriks tuua üks Joonase linane särk, millede kaasabil kõik see kraam nõrguma panna. Pluss ära oodata Iirisele kuuluvad töökad käed, mis kella 16 ajal lasteaiast naasevad. Pasha tegemine ning munade värvimine võib alata:)

**************

Meie pere ja sõprade lemmikpasha retsept

0.75 dl Brändi
150 g kuivatatud puuviljad
800 g Kohupiim
2 tk Kõvaks keedetud munakollane
100 g Või
2 -2.5 dl Suhkur
2 dl Hapukoor
2 tl Vanill- või vanilliinsuhkur
0.25 tl Sool
2 dl Vahukoor

Valmistusaeg
Ettevalmistus 40 min + nõrgumiseks ööpäev
Lase brändil koos tükeldatud puuviljadega väikeses kastrulis nõrgal kuumusel soojaks minna ja jäta 15 minutiks seisma. Sega peenestatud munakollased ja kohupiim näiteks saumikseriga ühtlaseks. Vahusta pehme või ja suhkur. Lisa kohupiim, hapukoor, sool, vanillsuhkur. Vahusta koor ja sega koos rosinate ja ülejäänud brändiga segusse. Kata vorm marliga, tõsta segu vormi, aseta peale raskus ja lase seista vähemalt ööpäev.

NB! Tegu on vääääääääga kalorirohke pashaga, nii et palun söömisel mitte hoogu minna:)

p.s nagu juuresolevalt pildilt näha, siis munad said väga ilusad. Eriti sobisid nad Iirise poolt mahlapakist meisterdatud korvi koos isetehtud jänesega.

Õigusest haridusele

2010-03-31T00:49:00.007+07:00

Ajal, kui Phuketil on viimased pool nädalat sadanud õhtuti korralikult vihma ja koolilastel on kuni 10. maini suvevaheaeg, loen ma tänasest Eesti Päevalehe võrguversioonist, et ligi kuuendik Eesti lastest on jäänud põhihariduseta.

Artiklist saame lugeda, mis on raskustesse sattunud lapse peamised probleemid, mida ta ise tunnistab, et ei saa ise neid lahendada ja kus vajaks kellegi abi. Mis siis selgub? Selgub, et 2/3 lastest ütleb, et abi oodatakse kelleltki, kes aitaks neil korraldada õppimisega seonduvat – räägiks aineõpetajaga, korraldaks õpiabi koolis. Üle 50% lastest soovib, et keegi õpetaks neid paremini suhtlema, et ei tekiks konflikte õpetajaga ning aitaks parandada ka suhtlemist koolikaaslastega. Sama suur protsent lastest soovib ka näiteks seda, et tugiisik aitaks neil suhelda oma vanematega ja aitaks vähendada koduseid konflikte.

Lisaks saan artiklist teada, missugune on õpiraskustega lapse portree: sagedane kooli vahetamine; tasakaalustamata käitumine; pidev koolikiusamine; üksikvanemaga pere; tasakaalustamata kodune olukord (peretülid, joomingud, vanemate vahel kehaline vägivald); vanematel napib aega; alkoholi tarvitamine; matemaatika ja keeled (põhilised komistuskivid, kust algab mahajäämus õppimises, klassikordamine jne)

Mistõttu on täna Riigikogus arutusel olevasse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõusse kirja pandud koolidele soovitus värvata õpilasele tugi-isik. Seaduseelnõus on lisaks kirjas nõue, et koolid on kohustatud andma vajaduse korral õpilastele nii psühholoogilist kui ka eripedagoogilist abi.

Ühesõnaga ma loen ja imestan ning tunnistan täiesti ausalt, et ma ei saa aru, mis meie kallis Eesti riigis toimub??? Kuna ma elan hetkel Tais, siis paratamatult tekib küsimus, et kuidas on siis lood Tai Kuningriigis? Kas ka siinsed lapsed ja nende vanemad ning koolid seisavad silmitsi samalaadsete probleemidega või on tegu mingi globaalse tendentsiga?

Meenub üks hiljutine kohalikust lehest loetud artikkel, kus endine advokaat ja inglise keele professor Tanyada Kumrongkichkarnvong valutab südant Tai koolihariduse tuleviku üle laiemalt.

Tanyada on 60-aastane väärikas ja ühiskonnas lugupeetud taikas, kes on osalenud 1997.a Tai konstitutsiooni väljatöötamisel, kus tema eestvedada oli hariduse reformimise küsimus. Tanyada on ise õppinud mh ka USA-s. Ja nagu ta ise kommenteerib, siis Tai ja USA koolisüsteemid on omavahel erinevad nagu “heaven and hell” Näiteks Tai klassiruumis peavad õpilased istuma vaikselt ja kuulama nagu Viiburi sõjakoolis, sest õpetaja saab muidu väga kurjaks. USA õpilastel on seevastu aga vabadus küsida õpetajalt õppimise ajal palju-palju küsimusi, mille läbi julgustatakse lapsi olema iseseisvad mõtlejad. Seega erinevalt Tai õpetajakesksest õppimissüsteemist, on USA koolides õppimine õpilasekeskne. Tore, mõtlen ma, sest ka meil Eestis minnakse vaikselt, et mitte öelda teosammul, üle õpilasekesksele õppimissüsteemile.

Tanyada toob lihtsa näite inglise keele õppimisest Tai koolis, mida siinmailgi õpitakse 12 a. Ja mis on tulem? Kuna õpetaja ajab raamatust passiivselt näpuga järge ja ei ärgita õpilasi diskussioonile, siis on täiesti tavapärane, et pärast keskkooli lõpetamist osatakse vaevu rääkida elementaarset inglise keelt. Õnneks Eesti õpilastel nii suurt muret ei ole, sest ühe väikese riigi kodanikena antakse enesele päris hästi aru, milleks on vaja keeli õppida, eriti inglise keelt.

Ma tean, et paljudele tuleb nüüd järgnev uudis suure üllatusena, nii nagu see tuli ka mulle…

…Tanyada võttis nimelt juba 13 aastat tagasi oma südameasjaks, kui hakati reformima Tai haridussüsteemi, võidelda selle eest, et igal Tai lapsel oleks õigus TASUTA haridusele!!! Justnimelt tasuta! Nii nagu on see näiteks Eestis põhiseadusega paika pandud ja toimib. Ma ei hakka siinkohal filosofeerima, kas kohustus osta töövihikuid ja koolitoitu ikka tagab tasuta hariduse või mitte…

Jah, neil on olemas küll stipendiumid, mida jagatakse siis kas loterii (sic!) või sissetuleku alusel. Vahemärkusena olgu öeldud, et stipi saamise huvides on üsna levinud, et vanemad varjavad oma sissetulekuid. Väga inimlik! Aga kui arvestada, et klassis on keskmiselt 50 õpilast ja toetust antakse neist vaid 20-le, siis tekib küsimus, kuidas saavad hakkama ülejäänud 30? Lihtne vastus on, et kõik ei saagi. Ja see kurb tõsiasi seletab ka päris palju pilte argipäevast, kus näiteks restoranide, äride, randade jms juures keset tööpäeva, st ajal, kui kõik jutsid peaksid koolis tarkus omandama, logelevad niisama. Parimal juhul on aga emal ja isal abiks ning omandavad suurte maailma reegleid.

Veider on muidugi kõige selle juures see, et kui haiglad näevad siin välja nagu 5* hotellid, siis koolid näevad välja peaaegu sama shikid. Näiteks on täiesti normaalne, et ühe rahvusvahelise kooli juures on oma basseinid, tenniseväljakud, golfiplatsid ja selle lõpetanud pääsevad katseteta õppima otse Harvardisse. Siinsed õpetajad, nagu ka meedikud, on üks paremini tasustatud ühiskonnakiht. Erinevalt näiteks Eestist. Aga mis sellest kõigest ajal, kui paljud Tai lapsed jäävad koolihariduseta?

Olen nõus, et probleem on laias laastus tõsine, sest koolitee katkestanud noortel või kooli üldse mitte jõudnud noortel on väidetavalt kolm korda suurem tõenäosus elada vaesuses kui kooli lõpetanutel. Samuti on neil suurem tõenäosus sattuda kuritegelikule teele. Aga arvestades, kui paljud Tai lapsed ei jõua kooli puhtalt sellepärast, et nende vanematel ei ole lihtsalt raha, et neid koolitada, siis selle kõige taustal mulle tundub, et Eesti koolilaste probleem on küll tõsine, aga oma olemuselt siiski pseudo-probleem. Või kuidas teile tundub?

Igatahes ma loodan siiralt, et meie Eesti koolijütsid väärtustaksid tasuta hariduse olemasolu ning annaksid endast parima tarkuse taganõudmisel ja et siin Tais 13 aastat tagasi kirja pandud üllas mõte – igale lapsel tasuta haridus - kunagi ka Siiamimaal realiseerub ja ei jää puhtalt deklaratiivseks sõnakõlksuks.

Koh Bida Nai, Koh Bida Nok ja Koh Doc Mai ehk kuidas ma tegin AOWD sertifikaati

2010-02-06T23:14:00.008+07:00

Mäletatavasti läbisin ma enne Taisse tulekut sukeldumise baaskursuse ehk OWD (open water diver). Selleks, et minna sügavamale kui 18 m, tuleb kohe otsa ära teha AOWD (advanced open water diver). Kui otsus oli langetatud ja instruktor Tanel Urmile oma üllas plaan tutvustatud, hakkas ta mulle lisaks põgusale OWD teooria ja praktika kordamisele õpetama navigeerimist ja reeli vedamist. Pluss pani mind arvutama õhu kulu (kas sukeldumine on teostatav teatud sügavustesse ja kui kauaks). Lisaks õpetas vrakile ning öösel sukeldumist. Andis põhjaliku ülevaate nitroxi kasutamisest. Kuna Tanelil on taskus kõikvõimalikud sertifikaadid ning oskused, siis muuhulgas õpetas ta ka, kuidas koopas sukelduda:)

Prkatikas nägi see välja kõik nii: 16.01. 2010 kohtusime kl 8 soomlaste sukeldumisklubis Chalong Sea Sport. Pakkisime kokku kama ning kl 9 võtsime sommide sukeldumislaevaga kursi Phi Phi poole. Menüü oli järgmine: 1. sukeldumine orienteeruvalt kl 13.00 Koh Bida Nai, 2. sukeldumine kl 15.30 Koh Bida Nok ning 3. sukeldumine kl 19.00 Koh Doc Mai. NB! Kui sa klõpsad lingile, näed sukeldumise videosid, mille autor ei ole kahjuks mina ise, vaid need olen leidnud youtube avarustest ning lisanud illustreerimise eesmärgil.

Õhk merel oli +30C. Taevas oli hele-helesinine. Ei ühtegi pilveraasu. Päike kõrvetas nagu istuskid katlas. Vesi oli "külm": +29C. Kuigi mul oli seljas 3 mm poolpikk kalipso, siis iga sukeldumise lõpus ma ikka tükk aega lõdisesin ning enne igat vetteminekut unistasin pikast paksust kalipsost ning mõtlesin nende hullude peale, kes käivad Eestis sukeldumas. Prrr! Nähtavus vee all oli super ehk et kuni 30 m. Peaaegu nagu Punasel merel, kus ma olen kahjuks käinud ainult snorgeldamas.

Kuna minul oli vaja läbida AOWD saamiseks navigeerimise praktika, siis leppisime kokku, et esimese sukeldumise ajal lähme saare põhjatipust sisse ning liigume mööda idakülge lõunasse. Pluss mina pean kompassi abil ujuma 20 m lõunasse ja algpunkti tagasi ning seejärel 10 m itta, siis 10 m lõunasse, siis 10 m läände ja 10 m põhja ehk et pärast ruudu tegemist pean jõudma samasse punkti tagasi. Kes veel ei tea, siis 1m =1 lestalöök. Naljakas - kuigi ma pidin ujuma ainult 20 m, siis lestalöökide lugemine oli ikka paras pähkel, sest pidevalt läks meetrite lugemine ja samal ajal kompassi jälgimine sassi. Pluss hoovus oli päris tugev, mis tegi orienteerumise veelgi raskemaks. Aga nagu öeldakse - raske õppustel, kerge lahingus:-)

Kohe, kui mööda riffi 23,5 m peale laskusime, kössitas merepõhjas liikumatult üks leopardhai. Elus oli, ei olnudki topis:-) Kuigi vees tundub kõik vähemalt 25% suurem olevat, siis see hai oli ca meetripikkune. Liikusime edasi mööda koralle. Küll seal oli palju värvilisi anemone ning kalu. Uskumatult ilus vaatepilt! Nagu filmis:-) Esimene sukeldumine kestis koos laskumise, harjutuste, chillimise ja safety stopiga kokku 37 minutit. Mina muidugi, kes ma ju üldse ei hinga, oleks vabalt võinud veel ringi tuiata, sest pinnale tulles oli mul õhku alles 90 BAR-i 200-st. Aga jälle - kuna meie Martin-poiss oli nagu astmaatik ja kamba peale oli meil vaid üks dekopoi, siis pidin minagi solidaarselt koos teistega pinnale tulema:(

Pärast kerget näksimist ja 1,5 h taastumist, võtsime ette teise sukeldumise Koh Bida Nai kõrval olevale Koh Bida Nokile (infoks neile, kes ei tea, et mõlemad saared asuvad Phi Phi Maya Bay vahetus läheduses). Ja jälle - kohe, kui põhja jõudsime (s.o 30 m), tervitas meid oma kohalolekuga leopardhai!:-) Tema tundus olevat võrreldes esimese suguvennaga eriti suuuur. Ujusin tema kõrvale ja otsustasin ta üle mõõta. Kuna joonlauda mul kaasas polnud, ajasin oma käed laiali, et aimu saada lugupeetud hai kabariitidest. Usute või mitte, aga ta oli minupikkune (164cm ja ilmselt kaalus ka 53 kg). Wow! Teine sukeldumine kestis kokku 31 min ning õhku jäi ballooni alles 70BAR-i. Lisaks ilu nautimisele pidin ka reeliga mässama ning mööda reeli silmad kinni ujuma.

Kolmas sukeldumine leidis aset tagasiteel Koh Doc Mai'le (tõlkes Flower Island). Tegemist oli minu öösukeldumise praktikaga. Välja nägi Koh Doc Mai nagu üks suur kivikamakas keset merd, mis on ennast Phi Phi hambuliste kaljude küljest lahti rebinud ja üksi kuhugi triivima läinud. Kalju otsas kasvavad ainult puud. Lille nimetus tulevat veealustest kirevatest kaljuseinadest, mis oma värvidelt on nagu lilleaed. Mistõttu on see sait sukeldujate jaoks jälle omamoodi paradiis ning vaatamisväärsus. Lisaks elab Koh doc Mail hunnikute viisi merihobuseid, pipefishe, krevette, austreid jm mikroelukaid. Tänu millele on ta eriline lemmikpaik ka allvee makrofotograafidele (oi-oi, kus mul oleks siin alles pildistamist olnud:-)

Kuna siin riigis läheb kohe pärast päikese loojumist (ca 18.30 ajal) pimedaks, siis kl 19.00, kui oli planeeritud meie 3. sukeldumine, oli väljas juba täiesti kottpime. Tuult ei olnud. Lainet ka ei olnud. Laskusime mööda kaljuseina 22.2 m peale (põhi tuleb vastu 30 m peal) ning hakkasime mööda idakülge lõuna poole liikuma. Vee all aga ei olnud enam nii hea nähtavus kui esimese kahe sukeldumise ajal. Osaliselt tundus see ka sellepärast nii olevat, et kui taskulambiga millegi peale näitasid, siis esmalt hakkas vastu helendama kõikvõimalik heljuv plankton, sete ja muu mudru. Nagu autoga öisel ajal kottpimedal teel sõites, kui sajab tihedat lund või vihma. Vähe sellest, pärast vette astumist ei saanud ma tükk aega endale maski korralikult pähe, ilma et see vett sisse ei laseks. Lisaks oli mul kaasas tuttuus korralik taskulamp, mis näitas mittemidagit. Ühesõnaga algus oli algusest peale idüllist kaugel. Minna pimedasse ja külma vette, kus nähtavus on kehva; seljas märg kalipso ning ise samal ajal külmetades; pluss teades, et vähemalt 30 min peab seda õudust taluma..., on ikka talumatult õudne küll. Inimene peab ikka peast nõder olema, nagu näiteks mina, et sellise okkalise teekonna vabatahtlikult ette võtab:) Hoidsin Taneli käest kõvasti kinni nagu pisike põnn oma esimesel koolipäeval , sest hirm oli üsna suur...

Märkamatult olime jõudnud koopasuuni, millest Tanel meile eelnevalt rääkis ja oli jaganud õpetusi koopas liiklemisel. Esimene koobas meenutas pigem laugjat avaust, mille ülevaatamine oli mulle täiesti käkitegu. Teine koobas seevastu oli ikka täitsa koobas, mis koobas. Selline S-kujuline ja 5m sügavune. Tanel küll ütles, et kes kardab, tunneb ebamugavust või lihtsalt ei taha tulla, see ootab koopasuu ääres, kuni teised tagasi tulnud on. Mina aga mõtlesin: ma küll väga kardan, aga hirmust saab üle vaid hirmuga silmitsi seistes:) Ühesõnaga otsustasin kõva mutt olla ning siseneda... Tunnistan ausalt, et pidin end motiveerima, et minu sisse hiilivast klaustrofoobiast võitu saada.

Tanel hakkas vedama reeli ja ettevaatlikult liikuma koopa sisemusse. Meie sibasime Taneli kannul nagu tibupojad kanaema järgi. Kõike seda pidi tegema aga ülimalt ettevaatlikult, sest sete ei tohtinud minna liikuma. Vastasel korral ei näe enam, kus on koopa sein, kus lagi või kus on väljapääs...

Jälgisin öist elu ning tundsin salamisi uhkustki, et nii tubli olin ja ennast ületasin.... Kui korraga olime kõik kolm puntrasse ujunud ning minul kadus seepeale neutraalne ujuvus, mis koobastes on eriti tähtis. Hakkasin allapoole vajuma... Kogemata puudutasin lestaga põhja... Ja tshahh! ...Rohkem ei olnudki vaja... silmapilgselt oli nähtavus null... Keerasin otsa koheselt ringi... tagasiteed enam ei näinud... Appi!!!...Korraga meenusid mulle lood, kuidas koobastesse on ära uppunud ka instruktoreid koos oma õpilastega, kes ei ole leidnud väljapääsu, sest vesi on sogaseks aetud... Tundsin, kuidas mu vererõhk lõi lakke... Minu haige fantaasia ütles, et ka meie võime nüüd vabalt siia jäädagi... Seevastu minu ratio ütles mulle: "Rahu, ainult rahu, Kristel! Midagi hullu ei saa ju juhtuda, sest koobas on pisike; meil on reel korralikult veetud ja kaasas kogenud instruktor, kes käib kordades keerulistemates kohtades ning alati elusalt ja tervelt välja tuleb". Vaatasin Tanelile otsa ja näitasin, et ma ujun koopast välja. Hakkasin kibekiiresti avause poole tagasi ukerdama, ise samal ajal kramplikult reelist kinni hoides... Sisuliselt liikusingi koopasuu poole silmad kinni, sest kõik see mudru ja sete, mis vees heljus, röövis 90% nähtavusest. Õnneks ma nii palju nägin, et nurga peal, kus oli reeli kinnituskoht, kükitas pontsakas meresiil. Igatahes palju puudu ei jäänud, et ma oleks temast kogemata kinni haaranud... Uhh!

Koopast elusa ja tervena välja jõudes tundsin ikka meeletut kergendust ning sain teada, et sellised pisikesed pimedad urkad, mis kubisedvad meresiilidest ja kus ei ole avarust, ei ole minu rida. Ja need, kes lähevad koobastesse reelita n.ö vene rulletti mängima, on ikka täielikud enesetapjad. Ja nagu ma hiljem Taneli käest kuulsin, siis samasse koopasse jätsidki oma elu neli Jaapanist pärit sukeldujat.

Kolmanda sukeldumise bottom time oli 30 min ja õhku tarbisin 130 BAR-i.

King Cruiser ja Shark Point

2010-02-05T01:23:00.010+07:00

Kallid sõbrad, ärge arvake, et ma olen teid unustanud või et vahepeal on lood otsa saanud! Ei midagi säärast! Põhjus, miks ma ei ole oma blogi kirjutanud, on väga lihtne: meie eelmises villas ei olnud viimasel ajal enam korralikku internetti või kui oli internet, siis ei olnud aega või kui oli aega ja internetti, ei olnud vaimu. Ja Salomon Vesipruuli kombel puu otsa vaimu otsima minna ei ole ka minu rida...

Kes veel mäletab, siis viimane story oli pühendatud minu elu uuele armastusele ja sellele, kuidas minus läks idanema üks pisik. Sukeldumise pisik. Nüüdseks on pisikust saanud haigus. Vähe sellest - haigus on muutunud krooniliseks, st et igal võimalusel läheks ma külla kaladele. Kuna minu viimased veealused visiidid on veel kajastamata, siis otsustasingi algatuseks vea parandada.

Paar nädalat tagasi, s.o jaanuari 17. päeval kl 10.18 sukeldusime kuulsale King Cruiseri vrakile (NB! Klõpsa sellele lingile, siis saad enam-vähem aimu, millest jutt ja missugune floora ja fauna selle vraki ümber on:D). King Cruiser, mis oli ehitatud Jaapanis ning mis tegi 4.mail 1997 ajalugu elik läks põhja. Cruiser oli 4 dekiga 85 m pikkune ja 35 m laiune katamaraanitüüpi reisilaev, mis liikus Phuketi ja Phi Phi vahet. Ühel heal päeval kaldus aga kursilt kõrvale ning põrkus vastu Anemone Reefi ning uppus vähem kui tunni ajaga (osad allikad väidavad, et 2,5 tunniga). Kõik reisijad, keda väidetavalt oli 600 (aru ma ei saa, kuidas üldse sai nii palju inimesi sellisesse paati mahtuda), said õnneks päästetud läheduses olevate kala- ja sukeldumislaevadega.

Keegi ei tea tänaseni, miks ja kuidas selline õnnetus üldse aset leidis, sest ilmastikuolud olnud suurepärased. Küll aga on tänaseks liikvel erinevaid teooriaid, a la: kapten oli purjus; kapten ise magas ning hoopis tema tütar juhtis laeva; tegemist oli lihtlabase kindlustuspettusega. Oli mis oli, aga kapten läks sellel päeval vangi ning tundmatust raudsest kalast sai maailmakuulus vrakk ja sukeldumissait.

Lisaks suurele tähelepanule, on King Cruiser muutunud koduks kõikvõimalikele põnevatele kaladele ja krabidele. Eriti palju on seal nt mürgiseid lionfishe ja skorpionkalu (mistõttu tasub olla ettevaatlik ning jälgida, kuhu sa oma käsi topid)ning põhjas meetripikkuseid tegelasi. Põhiliselt nägin mina vraki ümber kulgemas tuunasid, puffereid ja barracudasid ning kõikvõimalikke erimõõtmelisi kollaseid kalu: kollase sabaga snapperid jms. Kuid laeva vraki sees pidi elama ka hiiglaslik kilpkonn, keda nähakse vaid siis, kui ta läheb pinnale õhku hingama; lisaks elavad seal vrakil kaheksajalad, mureenid, vaalhaid, rifi haid jm pudi-padi. Aga neid tegelasi mina kahjuks ei näinud.

Kõige sügavam punkt (ahter) on 32 meetri peal, kus asuvad katamaraani mootorid. Kõige põnevam osa jääb 10-20 m vahele, kus asuvad reisijate dekid. Kaptenisild jääb ca 12 m sügavusele. NB! Kuna põhi, kus King Cruiser kaldes lebab, on liivane ja seal on päris tugevad hoovused, on kõrgused ajas kiiresti muutuvad. Pluss algajatele sukeldujatele King Cruiserit üldse ei soovitata.

Kuna soolane vesi mõjub laevale nagu termiit puidule, siis on King Cruiseri vrakk ca 13 aastaga väga kiiresti oma esialgset kaubanduslikku välimust kaotanud ja muutunud roostehunnikuks. Kes vrakist paremat ülevaadet saada soovib, klikaku sellele videole: http://www.youtube.com/watch?v=wlS263wnQFc&feature=related. Kommentaariks: suur osa ülemist dekki kukkus autodekini kokku 2003. a , pluss ajahamba puremist on igal lestalöögil kuulda (1 lestalöök = 1 m). Remargi korras mainin ära, et väidetavalt lebavad kõige ilusamad, vanemad ja hästi säilunud vrakid Eestis. Nii et kõik, kes vähegi kvalifitseeruvad vrakihulludeks, võtke suund või et siis jäägegi parem Eestisse. Pluss aprillikuus olla Eesti vetes ka kõikse parem nähtavus.

Meil oli ka üks kuri plaan minna ahtri alt sisse ning ujuda piki põhja vöörini välja ehk et siis läbida 85 m piki pilkaselt pimedat tunnelit, kus elavat kõikvõimalikud volaskimõõtu (meetrised) kalad. Kuna meie seltskonnas oli ka üks sukelduja, kes kohe oma ballooni peaaegu tilgatumaks imes, siis tundus plaan algusest peale utoopiline olevat. Põhimõtteliselt oleksin saanud minna ka juba sel korral, aga kuna hingeldav Martin oli meie instruktor Taneli valvata ja mina oleks sinna pimedasse tunnelisse ainult koos Taneliga julgenud adrenaliinilaksu saama minna, siis jätsime selle idee elluviimise järgmiseks korraks. Nii kurb! Kuigi mis siin salata - öösukeldumine ja ahistavalt kitsas keskkond ei kuulu just minu lemmikute hulka! Üleüldse istuksin ma 5-15 m peal ning naudiks koralle, kalu ning värve.

Päeva teine sukeldumine oli Shark Point (tuntud ka kui Hin Muang). Sellest sukeldumisest ei saa ma aga kahjuks kirjutada muud, kui et oli tugev hoovus ja kehv nähtavus (5-10m) ning me eksisime lihtsalt ära!!! Videot, mille autor ei ole mina, saad näha siit

Kuna Põhja Rifil oli palju sukeldujaid, otsustas Tanel meid kohe viia kõrvalasuvale Lõuna Rifile. Aga kuna meie olematu suurusega grupp (5 in) venis alguses liiga pikaks (Tanel pani ees ajama. Joonas aga jäi üksinda kuskile kaugele maha. Meie hakkasime Joonase järgi ootama, mis juthumisi osutus kahe rifi vaheliseks alaks, kus oli tugev ookeani hoovus, mis kandis meid ootamise ajal omakorda õigelt kursilt tublisti eemale), siis tagajärjeks oli, et nägime Hai Punktis ainult liivast põhja ja üksikuid kivihunnikuid ja veel üksikumaid kalu:-) Vähe sellest - üsna varsti pidime Lõuna Rifi otsingud ka katkestama, sest üllatus-üllatus: Martin oli j ä l l e oma ballooni kibekiirelt tühjaks hinganud!?!

Kokkuvõttes mina väga kurb ei olnudki, et kõik lubatud haid nägemata jäid, sest just eelmisel päeval olin ma superilusa sukeldumise osaliseks saanud Phi Phi juures. Aga sellest ja ka sellest, kuidas ma sain tehtud oma AOWD ehk sukeldumise 2.taseme, kirjutan teile oma järgmises loos.

Minu uus armastus

2010-01-13T12:08:00.005+07:00

Avastasin enda jaoks uue hobi ja nõrkuse - sukeldumise. Kuigi vahetult enne Taisse tulekut tegin sõber Andres Ausmani pealekäimisel LiveHouse sukeldumisklubis Anka alias Angelika Somelari juures OWD (sukeldumise baaskursuse) ära, siis siin Tais sain äsja tõelise sukeldumise kogemuse osaliseks. Juhuuu!

Alles pärast 1,5 kuud siinolekut, tekkis lõpuks suurepärane võimalus sõita 11.-12.01.2010 Tanel Urmiga (tema on meil teada-tuntud professionaalne tehniline instruktor) kaheks päevaks Racha saarte juurde veealust maailma avastama. Imestate kindlasti, et miks alles nüüd. Põhjus väga proosaline, nagu alati: küll oli mul Taisse jõudes pikalt nohu ja köha, küll ei olnud lapsi kellegi hoolde jätta, küll ei olnud instruktoritel aega või kui kõik justkui klappis, siis mindi kohtadesse, kus on nõutav AOWD. Ühesõnaga kogu aeg oli mingi jama:-)

Kui see kaua oodatud päev oli käes ning Iirise olin varakult lasteaeda viinud, kimasin Chalongi sadamasse. Mis ei olnudki nii lihtne, sest kõik taikad olid korraga liikluses ning teel kuhugi. Kes tööle, kooli, sukelduma jne. Õnneks oli Chalongi ringil liiklust reguleerimas 5 politseinikku, kes end järjekordselt hingetumaks vilistasid ning niiviisi liiklust ohjasid. Täitsa toimis. Kell 8 olin igatahes juba sadamas. Istusime bussile, mis viis meid kai lõppu. Tüüp, kes ehitas kai ja pani kai peale bussid käima, sattus küll kullaauku. Te ei kujuta ette, kui palju inimesi käib sukeldumas ja kui palju on Chalongi lahes kõikvõimaikke laevu ning seetõttu liikumas inimmassi, kes tuleb liigutada sadamast laeva.

Kui olime jõudnud laeva, panime kohe varustuse kokku ja kontrollisime töökindluse üle, et mitte teistele jalgu jääda. Oli oodata palju sukeldujaid. Kuna minuga koos tulid elus esimest korda sukelduma ka meie uued väga lahedad Eesti sõbrad Merle ja Urmas, siis Tanel rääkis neile lisaks kodus õpitule veel täiendavalt 2h teooriat. Minagi kuulasin huviga - kordamine ju tarkuse ema! Urmi kiituseks võin öelda, et kõik põhilise andis ta kenasti edasi. Pluss minagi õppisin üht-teist juurde. Vette läksin erinevalt Kristiinest, kes käis nt Kuusega Phi Phil kaks korda sukeldumas ja pärast "toitis kalu", stoilise rahuga ning enesekindlalt.

Esimesed kaks sukeldumist olid Racha Noil, mis tai keeles tähendab Väike-Racha. Kolmas oli tagasiteel Racha Yail (nn Suur -Rachal). Minu esialgne mure, et ma ei suuda sügaval olles äkki korralikult kõrvu tasakaalustada (lennukiga maandudes või tõustes lähevad mul kõrvad alati lukku), ujuvust paika saada (pendeldan üles-alla nagu ping-pong pall) või haarab mind paanika, klaustrofoobia jm hädad, lõppes sellega, et ma käitusin ning tundsin ennast vees nagu vana kala. Vähe sellest - õhku tarbisin ma ka ülivähe, mistõttu teised muudkui imestasid, et kas ma hingan ka üldse:-) Sest kui teised, v.a Tanel tõmbasid oma ballooni tilgatumalt tühjaks, siis minul oli õhku alati 50-100 BAR-i järgi.

Kõige esimene sukeldumine nägi välja järgmine: Merle ja Urmas tegid 5 m peal baasharjutusi (maski puhastamine ja äravõtmine, regu leidmine; õhk otsas, anna õhku jne). Mina uurisin niisama koralle ja kalu. Pluss tegin igavuse peletamiseks ja kordamise huvides harjutused sabale kõik kenasti kaasa. Kui Urmas ja Merle olid oma etteasted sooritanud, hakkasime veealust maailma avastama. V.a Urmas, kes kogu aeg sahmis oma maskiga, mis pidevalt tõmbus uduseks ja muutis keeruliseks isegi kompuutrilt numbrite lugemise:D Rääkimata siis ümbritsev ilu nägemisest. Muuhulgas liikusime korraks ka 22,5 m peale, mis minu jaoks oli boring, sest seal ei olnud eriti midagi vaadata - igav liiv ja tühi väli ei ole minu rida. Kokku olime 1. kord vee all 42 minutit. Ohutuspeatuse tegime 5m peal ca 4 min.

Kui olime tagasi laevas, sõime hääd tai toitu (söök oli neil üleüldse väga maitsev ning mitmekesine võrreldes sellega, mis ma olen sukeldumislaevadel läbi aegade saanud), tegime debriifingut ja 1,5 h pärast läksime uuesti 2. sukelduma. Mina muidugi läksin vette tühja vestiga, nagu alles vees olles selgus. Avastasin selle alles siis, kui hakkasime alla minema ja mina muudkui ka lasen vesti tühjaks, aga ei midagi - vest on juba tühi. Mõtlesin, et kuidas siis alla saaks, lasin kopsud õhust tühjaks ja vajusingi tasakesi alla. Nagu tõeline proff. Raskust panin endale Urmi soovitusel 6 kg, mis osutus väga optimaalseks minu 53 kg juures.

Kuna söögipausi ajal nägid kõik veepiiril mantat ujumas, otsustati enam-vähem samas kohas ka 2. sukeldumine teha. Kusjuures kõik 4 gruppi, va meie, nägidki mantat! Elik meil õnnestus olla täiesti valel ajal vales kohas, sest meie käisime mantat põhjast otsimas, põhjusel et Tanel oli eelmisel nädalal eestlaste pundiga mantat näinud 25 m sügavusel. Suures tuhinas mantat otsides, aga sattusin korraks ka 30 m peale (aga ma nüüd Anka käest saan:D) Veider, aga erilist vahet - kas olla 22 või 30 m peal - ma küll ei tundnud. Võib-olla hingamine muutus veidi raskemaks ja sügavamaks. Teise sukeldumise põhjaaeg oli kokku 33 min.

Esimese päeva 3. sukeldumise tegime 1,5 h pärast olles tagasiteel kahele suhteliselt kõrvuti lebavale vrakile, mis vedelesid Racha Yai saare juures 20-25 m sügavusel. Kui kõikvõimalikud kalad, sh lionfishid ja vrakk nähtud, tulime k o h e tulema. Kuid sellest hoolimata suutsime vee all olla ikkagi 28 min?! Naljakas, sest aeg vee all omandab ikkka hoopis teise tähenduse. Vrakil käies ja vrakist läbi ujudes sain teada, et vrakid pole minu rida, st mulle meeldib elu ja värvide vaatlemine oluliselt rohkem kui surnud ajalugu. Ja mida madalamal, seda parem, sest madalal ongi kirju elu:-) Positiivne oli kõige juures ka veel see, et mul ei tekkinudki mingisugust klaustrofoobiat või paanikat, mida ma eeldasin enesel tekkivat seoses kitsaste kohtade või sügavusega.

Eilsed kaks sukeldumist Racha Yail läksid veel libedamalt kui esimesed kolm ning olid veelgi kirevamad nii värvide, kalade kui ka korallide mõttes. Lainetus merel oli võrreldes esimese päevaga päris suur. Kartsin, et täna jään küll merehaigeks. Kuid hullu polnud midagi, sest kohe, kui vee alla sain, oli rahu majas. See-eest pärast 1. sukeldumist pinnale tulles ja laeva oodates, läks mul meres ulpimisest süda päris pahaks:-) Seegi sukeldumine oli rahulik: alguses olime 5 m peal, sest Urmas ja Merle näitasid Tanelile ette eelmisel päeval omandatut, mina aga tiirutasin niisama ringi. Nägime korallide all aega parajaks tegevat mureeni. Olime vee all kokku 42 minutit ja sügavaim punkt oli 22 m.

Pärast rikkalikku lõunasööki ja 1,5 h pausi tegime 2. sukeldumise (kokkuvõttes 5. sukeldumise). Seekord käisime 20 m peal olevas veealuses templis. Kuigi veealune teemaja oli juba ajahamba poolt puretud ning suuresti ära lagunenud, nägime kahte elevanti ja sammastega templit. Kuigi ka see sukeldumis sight on kunstlikult tekitatud (nagu eilsed 2 vrakkigi), oli see päris huvitav vaatamisväärsus. Lisaks saime ujuda sardiini parves, vaadata tõtt kaladega, kes nägid välja nagu mopsi ja kala ristsugutised ning kelle nime ma hetkel ei mäleta (on sellised punnis silmadega, suure pea ja kurva näoga ning samasuguse hallikas-beezhikas väljanägemisega nagu mopsid). Põhjaaeg oli seekord 45 minutit. Õhk oli mõlemal päeval +34C ja vesi +30C. Pilvitu ja päike kõrvetas nagu istuks pannil. Nähtavus vee all oli super hea!

Kokkuvõttes uskuge või mitte, aga kogu see fantastiline 2-päevane elamus viie sukeldumisega maksis mulle koos varustuse rendi, laevasõidu, söökide ja jookidega ning loomulikult suurepärase seltskonnaga kokku 5000 bahti (ca 1700 krooni). Järgmine plaan on ära teha AOWD ja minna Similanile - sukeldujate paradiisi ning ära näha ka kilpkonnad, haid, delfiinid jm põnevad tegelased. Pluss osta endale nii sukeldumise kell kui ka korralikud lestad, sest rendilestad on ikka rendilestad (kuigi nad olid Marese omad, olid nad kanged, pisikesed ning ebamugavad jalale nagu taikate plastmassist kingad:D). Ja kes teab, võib-olla teen selle aasta sees ka DM-igi (Divemaster taseme) ära.

Kuidas ahvist sai inimene ja minust saab miljonär

2010-01-08T12:17:00.009+07:00

Kas teadsite, et kõik eestlased Phuketil on otsustanud saada miljonäriks, sh ka mina? Mitte ainult, me oleme juba teel sinna, sest oleme leidnud kullaaugu, mis meid peatselt teeb miljonäriks!

Kuigi Phuketi rikkuse 4 põhiallikat on olnud läbi aegade turism, kalandus, kautshuki tootmine ning söekaevandus, siis meie ei ole kahjuks ühegagi neist liitunud, vaid meie oleme oma edu rajanud teadmiste kasvatamisele, enese treenimisele ja selle suurepärase knowhow vahendamisele.

Tundub huvitav ning arusaamatu, eks? Sest kuidas on võimalik õppida ja samas ka kohe giljardeid teenima hakata? Näiteks arstid ju õpivad 10 aastat, hakkavad praktiseerima ja alles siis, kui nad on pool oma elust endale nime teinud, hakkavad enam-vähem teenima. Vot, aga siin ongi konks – meie ei astunud mainekasse ülikooli, ei hakanud tootma sõjatehnikat, tegelema ravimimüügiga ega asutanud teadmiste templit, vaid liitusime ülemaailmse internetipõhise koolitussüteemiga, mis tagab meile parimad teadmised ning annab ühtlasi ka võimaluse palju-palju raha teenida. Ja kohe!:-) (Tean, et Su peas tekkis nüüd veel suurem küsimärk:D)

Ühesõnaga projekt, mis meid kõiki on lummanud, kannab pealkirja iLearningGlobal.tv (ILG). ILG pakub 24 tundi päevas ja 7 päeva nädalas ligipääsu maailma tippkoolitajate personaalse arengu ja edukuse treeningutele lapsekasvatusest maksunõustamiseni. Koolitused on HD-kvaliteediga videod, full screen, no-buffering. Gurud, kes koolitavad, on maailma tipptegijad: Bryan Tracy, Bill Bartmann, Jim Cathcart , Stephen Covey, Tony Alessandra, Patricia Fripp jt 200 oma ala tippu. Videotreeningute contendid on tehtud lihtsaks ja sisutihedaks: 7-12 min kestvad videod (tavapäraselt kaetakse sama teema päevase koolituse või ühe 300-leheküljelise raamatuga. Siin on aga sisutäide välja roogitud ja mindud otse pointini). Lisaks videodele on toetamas suur hulk audio- ja e-raamatuid, pluss hulk pikemaid ja põhjalikumaid treeninguid, mille läbimisel saad ka diploma. Ja kõik see knowhow on 179 USD -ga käes ehk et sisuliselt tasuta. Huvitav, mis?

ILG üks eestvedajaid ja asutajaliikmeid on USA legendaarne müügiguru Bryan Tracy, kes on ühtlasi ka Brian Tracy International juht ja omanik. Tracy on avaldanud hunnikute viisi juhtimisalaseid bestsellereid ning üle 300 audio-visuaalse treeningprogrammi. Eesti keeles on Tracylt ilmunud näiteks “Omal jõul miljonäriks”, “Pistke nahka see konn”, “Suur tarkuseraamat”. Ka on Tracy käinud Eestis viitsadat hoolega valitut pääd koolitamas.

Kokkuvõttes, kui teil on sellise suurepärase projekti eesotsas nii vinged tegijad, sh Tracy ise, kellel on eesmärk, et ILG-süsteemi abil on 2009 a lõpuks ILG-l üks miljon kasutajat (hetkel 40 000, sh mina:D) ning 10 a pärast läbi selle toreda projekti 1 miljon miljonäri, siis pole kahtlustki, et ILG-d kannab edu ja populaarsus ning ka mina olen ühel heal päeval üks nendest miljonäridest. Ja väga tark ja haritud päälekauba:-)

p.s Kui Sindki huvitab, mis mind harib ja minust teeb miljonäri ja Sul endalgi soov on to learn and earn (õppida ja teenida), ole hea ja anna teada minu e-posti aadressil: kristel.paimla@gmail.com. Pluss võta hetk vaadata: www.ilearningglobal.biz/estonia. Kliki lingile ja seal hakkab jooksma video, siis kliki presentation ja pärast seda juba leiad ise oma tee edasi. Sellelt lehelt saad Sa ka otse liituda.

Igavene suvi

2010-01-04T01:53:00.003+07:00

Kui Tallinnas mõõdeti täna hommikul uus kõigi aegade lumikatte paksuse rekord - 62 cm - mis ületab eelmise, 1968. aastast pärineva rekordi 3 cm võrra, siis siin Phuketil õnneks ei saja lund. Ega eriti ka vihma. Kuid siiski - eile pärastlõunal, kui Rinaldo oma sõbraga külas käis, hakkas kergelt tibutama. Taevas mägede kohal oli ähvardavalt sünge. Ilmselgelt seal sadas. Seega meie suurepärane idee sõita minu täditütar Kristiine sünnipäeva puhul Big Buddha juurde läks vett vedama.

Sest paraku kehtib siin reegel, et kui hakkab juba kord tibutama, siis sajab hetkega kogu taevas alla. Mistõttu kahe väikese lapse ning mopeedidega kuskile mägede vahele rallima minna ei kuulu just kõige adekvaatsemate motete kilda.

Kui ilmast veel rääkida, siis sooja on siin hetkel +30C, ajal kui nt Jõgeval mõõdeti eile selle talve külmarekord: -29,5C. Prrr! Ja kui Maria saatis meile pilte uue aasta tervitustega külmast ja lumisest Eesti koduaiast, siis mis siin salata, kojuigatsust need vaatepildid küll ei tekitanud. Pigem tõdesime, et lumi on ilus vaid eemalt ning pildilt vaadates. Vähemalt hetkel veel, kui siinses mõnusas igaveses suves olemisest on möödas veidi üle kuu.

Kui Eestis on oktoobrist märtsini üldjuhul külm ilm ning inimesed käivad hallide ja masendunud nägude ning tatiste ninadega ringi, siis Tais peetakse n.ö külma aega parimaks puhkamise ajaks. Kuigi oktoober on Tai kõige vihmasem kuu, siis alates novembrist sajab vähe ning ei ole enam nii kuum (päeval +30C ringis). Palav aeg on märtsist maini. Näiteks Põhja- ja Kesk-Tais tõusvat sel ajal temperatuur üle +40C. Sajuperiood on juunist oktoobrini.

Aga kui sa tahad vältida ülerahvastatud Taid, söögi ja ööbimiskohtade allahindlusi, siis soovitatakse siia tulla vahemikul aprillist juunini ning septembrist oktoobrini. Viimase perioodi kasuks räägib ka madalam temperatuur ja mussoonvihmad, mis kestavad harilikult tunnikese ja sedagi õhtupoole. Loodus on ka siis ülimalt roheline.

Ja mis on veel huvitavat soses veega – kas teadsite, et täiskuu ajal vee tase siin 2-4 m tavapärasest kõrgem? Nt Lod Cave, kus ma kayakisõidust jõulude ajal pildi tegin, on veetaseme tõusu tõttu veel madalam ja kitsam (tänasele loole lisatud pilt on tehtud nt mõõna ajal) ning tekitab tunde, nagu pääseksid just mureeni või haikala enda suust.

Head Uut Aastat!

2010-01-02T13:13:00.005+07:00

Küll taikatel alles veab – nemad saavad uut aastat võtta vastu vähemalt 4 korda – nii moslemite (2 nädalat enne kristlikke jõule), hiina (veebruaris), muu maailma (31.12/01.01) kui ka buda kalendri järgi. Taikate, st buda kalendri järgi uus aasta saabub aprillis. Ka meil õnnestub ilmselt osa saada nii venelastele tulevast uuest aastast 7. jaanuaril kui ka Hiina aastavahetuse peost 14. veebruaril.

Tai budistliku ajaarvamisega kalendri kehtestas 1888.a kuningas Chulalongkorn, mis kehtis 1941. aastani ja kus aasta esimeseks kuuks oli aprill. Kuid ametlikest muudatustest hoolimata peetakse aprillis nädalapikkust uue aasta püha, mida taikad tähistavad oluliselt innukamalt kui kristlased oma joule või eestlased jaanipäeva. Ka koolilastel on aprillikuus suvevaheaeg ning suurem osa tööinimesi võtab välja oma puhkuse. Aprill ehk taikate suvi tipneb Songkraniga ehk uusaastafestivaliga, kui tänavatel peetakse üleriigilist veesõda: autokastidest visatakse inimestele kaela vett, möödujaid pritsitakse veepüssidest ja voolikutest. Päikesekalendri järgi algab aprillis uus aasta nii Tais, Nepalis, Kambodzhas, Laoses, Bangladeshis, Birmas ja Lõuna-Hiinas.

Hiina loomanimetustega 12-aastane kalendritsükkel on Tais ametlikult kasutusel. Vähe sellest, kui inimene sünnib ja ta saab endale passi, siis passi märgitakse inimese sünniaasta loomanimetus. Tai kalendri kuude kui ka nädalapäevade nimetused tulenevad sanskriti keelest. Kuu nimetused tähendavad tähtkujusid ning nädalapäevad taevakehi, kus esmaspäev on Kuu, teisipäev Marss, kolmapäev Merkuur, neljapäev Jupiter, reede Veenus, laupäev Saturn ning pühapäev Päike. Lisaks on igal päeval ka oma värv: esmaspäev-kollane, teisipäev-roosa, kolmapäev-roheline, neljapäev-oranzh, reede-sinine, laupäev-lilla, pühapäev-punane. Kusjuures taikad jälgivadki oma rõivavalikul päevade värve, v.a siis kui on vaja kuningat toetada, sest siis kannavad kollaseid särke KÕIK sõltumata nädalapäevast.

Meie võtsime 2010. aasta (taikate 2553) vastu Chalongi sadama restoranis, mille nime ma hetkel ei suuda meenutada, aga mis on väga stiilne, elava muusikaga ja väga hea tai köögiga farangide (tai keeles valge välismaalane) seas hinnatud koht. Taaskord oli koos kamp eestlasi ning lisaks meile veel ca 500 inimest üle ilma. Pilet restorani maksis 350 bahti, mis sisaldas lisaks koha olemasolule ka bändi, show-programmi, ilutulestikku, diskot, lastele kõikvõimalikke mänge ja võistlusi. Laud meie seltskonnale oli kaetud täpselt mere äärde, nii et ilutulestikke nägi igast ilmakaarest ja mis tundus olevat lõputu. Kui ametlik osa läbi, sõitsime kambaga oma Nai Harni randa ning jätkasime omalkäel ilutulestiku laskmisega ning uue aasta pidustustega. Siin riigis maksab nt Viljandi linna jaoks korraldatud ilutulestik 3000 bahti (1000 krooni). Magama saime alles 05.15, kui vastu oli võetud ka Eesti uus aasta (kell on siin 5 tundi ees).

Lisaks meeleolukale aastavahetuse peole, oli uue aasta tulek eriline ka looduses toimuva tõttu – täiskuuöö ehk full moon (pluss detsembrikuus oli kokku kaks täiskuud, mis on omakorda ebaharilik), toimus kuuvarjutus ja kuu ümber oli suur ümmargune sõõr (samasugune sõõr olnud ka 5 a tagasi 25.12.04 ehk et ööl vastu tsunaami katastroofi). Tänaseks ei ole meri aga rannast veel ära kadunud ning loodetavasti ei kaogi:-)

Jõulud Tais

2010-01-01T18:11:00.005+07:00

Jõule pidada 30-kraadises Tais on veidramast veidram. Nii istusime eestlastega jõulu laupäeva õhtul Nai Harnis itaalia restoranis DaVinci ning nautisime itaalia kööki. Filetto Da Vinci ehk et 800-bahtine beef trüfflikastmes oli hõrk ning viis keele alla. Rääkimata korralikus kiviahjus küpsetatud pitsadest ja pastadest. Ka minu lemmik magustoit Tiramisu, serveerituna õige cappucchino juurde (taikad pakuvad restoranides peamiselt lahustuvat kohvi), oli ülimalt maitsev. Koht oli eriline ka ses mõttes, et restoranis oli lastele tekitatud korralik mängutuba, mida erinevalt nt Eesti restoranidest, siin naljalt ei kohta.

Jõulu 1. ja 2. püha aga sisustasime tänu Jensile klassikalise söögiorgia ja sugulaste ralli asemel väga mõnusa ning meeldejääva seiklusega ehk et sõitsime Phuketi saarelt algatuseks ära. Võtsime oma kastikaga suuna Phang Ngale, et lõpuks ära näha siis see kurikuulus James Bondi saar (kohalike jaoks lihtsalt Ko Tapu), mõned templid, rannad, Krabi jm kohustuslik.

Algus oli paljulubav: paaditrip Phang Nga lahele, mis on täis mangroovidest ääristatud lahesoppe ja hiiglaslikke hambulisi mäemürakaid; kohustulik pilt suveniirtaldrikule; sõit "läbi mäe" (läbi loodusliku tunneli teisele poole mäge) ja siis ta sealt suurte hambuliste mägede vahelt paistiski…See Bond Island! See tilluke kivijunn, mis ilutseb kõikvõimalikel postkaartidel, Coca-Cola reklaamil, kus Bondi saarele on antud Coca-Cola pudeli kuju, ja James Bondi 6.osas (The Man with the Golden Gun)

Naljakas, aga Bond Islandi elusuuruses nägemine tekitas minus samasuguse mis-mõttes-emotsiooni, kui ma esimest korda külastasin Leonardo diCaprioga peaosas kuulsaks saanud filmi “The Beach” ühte kuulsaimat võttepaika - Phi Phi saartel (täpsemalt Phi Phi Ley’l) asuvat Maya Bayd. Kui filmis mõjus see paik suure üksildase rannana, siis päriselus oli see ülipisike lahesopp, kus tunglesid läbisegi sajad longtailid, päevitajad, snorgeldajad, ujujad, sukeldumislaevad. Vähemalt on kohalikel tööd ja leiba, sest paadireisid nii PhiPhile kui Bond Islandile maksavad päris palju ja turist saab jälle linnukese kirja - TEHTUD!

Pärast James Bondi saare eemalt nägemist (randa me ei hakanud enam eraldi minema, et näha seda 3-kordse maja kõrgust kivitükikest ka teiselt poolt, makstes per nägu 200 THB lisaks 3200 THB-le, mis juba niigi sai kamba peale tasutud paadimehele meie kohaletoimetamise eest), väisasime Koh Panyi. Koh Pan Yi (või Koh Panyi või ka Koh Panyee) on mere kohale rajatud moslemite kaluriküla ja kus elatakse juba viimased 200 aastat. Uskuge või mitte, aga teid, mis peaasjalikult on ehitatud oksaraagudest ja püsivad jällegi koos ausõna peal, ületati muuhulgas ka jalgratastel?!? Lisaks veepealsetele lipp-lipi-peal-stiilis ehitatud onnidele, oli neil ka oma kaubandustänav, restoran, moshee ja jalgpallistaadion. Viimased kaks ei olnud kahjuks rajatud vette, vaid paiknesid n.ö maismaal.

Kuna reisi esimesel päeval jäid teele ka Wat Tham Suwankhuha ja Thomtharpan templid, siis põikasime ka neisse sisse. Esimene tempel oli koopasse rajatud, kus lamas 15 m pikkune kuldne Buddha kuju,ümbritsetuna looduse imelise kätetööga - stalaktiitide ja stalakmiitidega. Tempelkoobas oli muljetavaldav, eriti aga koopas elavad nahkhiired ja koopasuus end mõnusasti sisse seadnud metsikud ahvid, kes templit külastavatelt turistidelt noolisid pähkleid, banaane jm hääd-paremat. Ahvid olid nii julged, ja õnneks ka väga sõbralikud, et ronisid sulle suisa pähe või õlale sööma. Ja kõik, mis jäi ripakile, vehiti muidugi ahvide poolt kohe sisse. Teine tempel – Thomtharpan- oli nagu õuduste tuba, kus n.ö puust ja punaselt oli näha, mis võib juhtuda, kui rikutakse reegleid. Eriti pidi sinna kohta viidama lapsi…no nii profülaktika mõttes. Et sul ei tuleks pähegi õigelt teelt kõrvale kalduda. Ka seal olid ahvid. Punase näoga. Nagu kalkunid. Pojad olid neil ainult millegipärast albiinod (täiesti võikollase karvkattega).

Öö veetsime Ao Luk motellis, kus 600 bahti eest sai 2 voodikoha ja konditsioneeriga toa ehk bungalow. Tuba oli küll askeetlik, kuid voodi Tai kohta väga pehme. Ka sealt ei puudunud oma prussakad, kes n.ö saba ja sarvedega on 10 cm pikkused. Õhtustasime ujuvrestoranis. Väga turvaline oli – lipp-lipi-peal-stiilis restoranis sõid õhtust kõik Ao Luki politseinikud. Ka toidud olid maitsvad ning portsjonid mehised.

Teisel päeva varahommikul külastasime Thanboke Koranee Rahvusparki, kus kajakkidega sai sõita läbi mangroovimetsa, kuulata loodushääli, näha pääsukeste pesi, mida hullud jaapanlased, korealased ja muidu gurmaanid süüa armastavad (kilo hind olla 50-60 000 bahti). Minul oli eriti chill trip – kui teised pidid ise ikka veidi sõudma ka, et kuhugi välja jõuda, siis tänu meie 10-kuusele poeg Miikaelilie, kes istus mul kajakisõidu ajal süles ja mängis aeruga, meenutasin ma rikast turisti, kes on endale palganud kajaki koos sõudmisteenusega. Aitäh sulle, Jens!:-) Kajakkidega sõitsime Lod Cave’i - looduslik tunnel läbi kalju, mis oli samuti väga ilus. Seal edasi Bee Hua Tho Cave’i - koopasse, kus saab näha stalaktiite ja stalakmiite ning ürgseid kaljujooniseid. 

Pärast kajakimatka võtsime suuna Krabile. Muuhulgas sattusime longtailiga Ra Leh’le, mis on turistide seas tuntud kui Railey Beach ja mis väidetavalt kuulub maailma 10 ilusaima ranna hulka. Ütleme nii, et kes Phi Phi saartel ja lumivalge liivaga Racha Yail käinud, siis Railey Beach keskkonna mõttes enam minusugusele Lõuna-Taid päris palju näinud tegelasele midagi uut juurde ei andnud, st wow-efekti kahjuks ei tekkinud. Pigem jälle tekitas minus küsimuse, et kuidas on võimalik saada TOP 10-sse, kui lahesopis on tüütult palju hotelle, turiste, longtaile, mille juhid hea tasu eest on valmis iga ilmakaare poole minema; vee põhi täis surnud koralle, millele otsa astumist ja jala vigastamist ei ole võimalik eriti vältida, sest vesi on sogane (hordide viisi turiste on liiva ülesse keerutanud).

Ja kui te nüüd küsite, kas jõulude ajal jõuluvana tuli meile ka sel aastal külla, siis vastan küsimusega:

- Kas teate, miks Aafrika lastel jõuluvana ei käi?

- Sest jõuluvana käib külas ja viib kingitusi ainult nendele lastele, kes söövad oma toidu korralikult kõik ära.

Tegelikult jõuluvana eesti lastel siiski käis. Iirise lasteaias. Rääkis inglise keeles, oli palja jalu ja higistas koledamal kombel.

Tööõnnetused...

2009-12-22T11:06:00.005+07:00

…ei hüüa tulles! Nii ei hüüdnud eile ka meie õnnetused. Täpsemini Joonase ja Toomase omad.

Kogunesime kl 9 Rawai rannas, et longtailiga (murutrimmeriga ristatud puidust paat ehk nn pikasabaga paat), et minna kalale. Ilm oli ähvardavalt tuuline ning pilves. Minu kallis mees näiteks arvas, et reis võib üldse ära jääda, sest ilusat kalapüügiilma see küll ei tõotanud.

Jens Paradiisisaarelt jagas kõigile soovijatele merehaigust ärahoidvaid tablette. Minagi teada-tuntud merehaige pistsin ühe pintslisse ning alles siis süvenesin, millega tegu – sama koostis esineb ka unerohutablettides. Esimene ja viimane kord, kui ma midagi sellist alla neelan! Liitmaa varustas meie seltskonna vee ja puuviljadega ning Toomas jagas lahkelt beebidele adresseeritud 50-faktorilist päevituskreemi, sest merel on oht ka pilves ilmaga ära põleda (10 min Tai päikest = 1h Euroopa juulikuist päikest).

Paati ronis 11 eestlast ja kohalik. Kuna merel kiskus tormiseks, võtsime kursi vasakule. Naljakas, aga ta viis meid lahesoppi, kust ilusti oli näha nii Nai Harni kui ka Ya Nui rand, Promptepcape viewpoint. Nägin nüüd lõpuks meile aastate jooksul armsaks saanud randu ka Andamani mere poolt vaadatuna.

Päike kõrvetas eredalt. Paat oli vaevu saare taha tuulevaiksesse alasse ankrusse saanud, kui mehed harpuunidega juba vee all kalu taga ajasid ning Jens üle paadi ääre naistele meritähti vaatamiseks tõi. Kuigi mul sukeldumiskursused värskelt tehtud ning veealune floora ja fauna vaid snorgeldades tuttavad, siis sinist meritähte pole ma varem oma silmaga näinud. Rääkimata selle käes hoidmisest. Naljakas, ta oli nagu savist voolitud skulptuur, mis iga sekundiga vaikselt oma jalgu longu lasi. Suur kiusatus oli ta enesega kaasa võtta, aga õnneks sai kaine mõistus minust võitu – veepealne elu meie kaminasimsil oleks tähendanud selle imearmsa olendi surma.

Öeldakse, et vee all tunduvad kalad vähemalt 25% suuremad. Mõne puhul on see protsent isegi 50. Nii näiteks ronis Toomas paati ca 10cm pikkune kala harpuuni noole otsas. Ta ise oli ka väga üllatunud, et siis sellise “hiiglase” enesega kaasa tõi.

Jens tõi välja tuulehaugi. Kohalik sai kätte näiteks 30 cm pikkuse barracuda ja grouperi. Meie Kerstiniga keskendusime snorgeldamisele. Nägime metsikult meritähti, tuulehauge, kirurgkalu, meresiile ja kõikvõimalikke pisikesi värvilisi kalu, millede pealkirju ma isegi ei tea. Loomulikult ei puudunud ka kohustuslik veealune fotosessioon ilusate naiste ja kaladega.

Peatselt pidime aga vahetama asukohta. Sõitsime teisele poole saart, sest ühtäkki oli meie kõrvale ilmunud paaditäis jaapani turiste. Vist oli tegu enesetapjatega, sest nad hakkasid kõik korraga snorgeldama alal, kus käis harpuunidega vilgas kalapüük. Uskumatud tegelased!

Uues kohas kalaõnn meile ei naeratanud. Isegi 6 õnge, mis tavapäraselt annavad põhilise saagi, jäid kuivale. Kohalik viis meid seepeale Buddha saare kõrvale ja siis läks alles mölluks – kalameeste saagiks langesid nii papagoikalad, kaheksajalg, kirurgkalad. Joonas jahtis angerjate sugukonda kuuluvat suurt pruuni mureeni. Mureen näeb välja nagu kole paks hambulise suuga madu, keda nähes tekib esmalt mõte, et sellist õudust küll ei kõlba süüa. Või kui süüa, siis ta maitseb nagu rasvane angerjas. Aga võta näpust, olen ise mureeni söönud ja tegelikult meenutab ta maitselt võis praetud ahvenat. Mureeni eeliseks on veel see, et tal on erinevalt ahvenast vähe luid ja teda on seetõttu väga mugav süüa.

Aga milles siis meie tööõnnetused seisnesid? Eks ikka ületöötamises. Kuna kala püüti snorgeldamise põhimõttel veepiiril ujudes, siis näiteks Joonas, kes ujus särgita ja ei pannud eelnevalt kaitsekreemi, oli õhtuks oma selja ära põletanud ning Toomas, kes mõtles ligi meelitada veritseva sõrmega haisid, lõhkus ära oma nimetissõrme. Nali! Tegelikult lõhkus ta harpuuni laadimisel lihtsalt kogemata sõrme ära. Ja Taavi, kes paadi ninas ennastunustavalt 4h vedeles ja lasi end päikesel praadida, vaevleb täna ilmselt 1. astme põletushaavade käes:-)

Sanuk!

2009-12-20T09:16:00.008+07:00

Nagu juba öeldud, taikad armastavad lõbu, rõõmu ja nalja. Ja kõik, mis vähegi kvalifitseerub sõna alla sanuk (tai k lõbu), on alati teretulnud.

Ka meie siin peame lugu heast huumorist, et mitte öelda, et absoluutselt kõigest, millega kaasneb fun. Alustades Mr Hankey naljadest kuni lõpetades seosetu homeerilise naeruga, mis alguse saanud konnasööjate juustukoogist (prantslastel on Nai Harni kanali otsas oma kohvik, kust saab osta kõike head-paremat, mis seostub prantsuse bakeryga ning antud juhul jäigi arusaamatuks, mis võlu-või ilupulbrit nad sinna Kaia sünnipäevatordi sisse panid).

Ja kui parasjagu ei saa tegudes nalja, siis sõnades saab alati, sest ega siis iga päev ei käida kambaga basseinis peoriided seljas ujumas; ei tassita pärast põgusat tutvumist koju tai naist, kes väidetavalt pole mõni selline, kuid pärast tuleb basseini vesi ära vahetada; Patongi geibaaris ei rabata Borati väljanägemise ja punase trikooga mehe poolt pihku enesele mittekuuluvat meheau; ei väherda päev otsa voodis toidumürgitusega, mis alguse saanud vähese Sangsomi tarbimisest jne jne.

Ja kui endal naljad otsakorral, siis piisab, kui minna mõnda söögikohta, avada menüü ja “fruitti di more”, “rice with crap” (riis prügiga), "spaghette cobonara" jm säärased lõbusad pealkirjad ei lase end kaua oodata. Kõrvaltänavas Miikaeli magama jalutades koperdasime hoiatava sildi otsa, millel kirjas “Drive earefully, kids around here” (silt autojuhtidele, et nad sõidaks ettevaatlikult, sest siin on lapsed). Rastabaaris müüdi aga motobandiitidele püksipannalt, millel ilutses kiri “Halley Davidson”. Ilmselt oli tegu eneseirooniaga, sest paljud taikad ei räägi r-tähte. Mäletate ju neid minu with slaiss (with rice) nalju?

Veider, aga keegi Jeff Kelley Lõuna-Californiast hakkas tootma isegi sanuk jalanõusid, mis tunduvad olevat käepärastest vahenditest kokku õmmeldud ning detailid püsivad koos vaid ausõna peal. Kuid üllatus-üllatus tegemis on maailmas ülipopularse brandiga ning ilmselgelt saadab selliste käimade peremeest puhas rõõm. Eriti aga nende leiutajat.

Aga kes tahab sanuk-filosoofia jm tai väljendite kohta lähemalt lugeda/teada saada/õppida, klikkige siia.

Kuid nagu praktika on näidanud, siis meie püüdlikud katsed opereerida taikeelsete väljenditega on viinud meid meie jaoks mitte just soovitud tulemini. Ikka põhjusel, et tai keeles võib ühte sõna viiel erineval moel hääldada ning erineva rõhuasetus sõnal tähendab erinevat sisu. Näiteks ettekandjale eriti rõhutatult ütlemine: “nõu patiiiiii” (palun ärge pange koriandrit toidu sisse) lõppes sellega, et kogu meie tom kha goong (kookospiimasupp krevettidega) oli üle ujutatud koriandrist. Uuh! Aga sellest ei tohi lasta end segada, sest tädi andis endast ju maksimumi. Sanuk!

Mis! Mõni meist isegi suudab Nai Harni turg-poest osta peterselli pähe koriandrit. Kui näiteks Liitmaa meelest on see maailma parim ning maitsekaim maitsetaim, siis meie jaoks on koriander tõeliselt öka! Hea, et Luki juures sai just äsja valminud õhtusöök (purustatud tomati kastmes kõikvõimalikud karbid, krevetid, beebikaheksajalad ja kalmaarid) ära päästetud. Kuigi see poleks olnud ka teab mis ikaldus, sest nt kreveti, mida meie Eestis kutsume hiidkrevetiks, kilo hind on kõigest 100 bahti (1 THB=0,3 EEK).

Tagasi naeratuste maal

2009-12-17T16:18:00.010+07:00

Olen tagasi Tais. Võite ju imestada, miks ometi jälle Tai? Kas ilmas on vähe riike, kus käia ja pimedale külmale Eestile lohutust leida? Milleks üldse Eestist kuhugi minema peab?

Ju siis peab, sest kes juba korra käinud ja siinsele naeratuste maale oma südame jätnud, teavad isegi vastust. Nii ka mina. Kuid kindlasti on üks põhjus lisaks Tai mõnusale kliimale, fantastilisele toidule ja hunnitule loodusele siinne elustiil, mille põhitõeks on, et hea tuju on kullast kallim ning inimesed või asjad, mis tuju rikuvad, tuleb unustada ja meeltest välja lülitada. Igatahes on Tais meie kodu ja kodu Eestis on meie t e i n e kodu, nagu meie tütreke tavatseb öelda.

Kui Eesti Vabariigi ametlik esindaja Tais on aukonsul doktor Virachai Techavijit, siis Eesti n.ö mitteametlik esindaja Tais on Bangkokis juba aastaid resideeruv filosoofiadoktor Mai Loog, kes end hellitavalt kutsub sinimustvalgeks jänkukeseks igaveses suves. Ma ei ole küll isiklikult Maiga v e e l kohtunud, aga tuleb tõdeda, et tegemist on väga põneva isiksusega, naljaka eksemplariga, kes muuhulgas vahendab kaasmaalastele Tais toimuvat mõnusate mahlaste tähelepanekutega. Kritiseerimata. Tehes seda nagu naine, kes sooja huumoriga räägib oma mehe veidratest harjumustest.

Nagu juba öeldud, isiklikult ma Maid ei tunne, kuid sellest hoolimata võin julgusega öelda, et minust on saanud omamoodi Mai fänn. Just nimelt omamoodi Mai, sest Mai on kõike muud kui keskmine, igav, hall inimene. Või nagu ta ise rõhutab – ta on seks-subjekt:-) Mai filosoofia, mida minagi jagan ja kahe käega toetan, on: “kõik naised, k õ i k , peavad saama olla seksikad, võrgutavad ning naiselikult erootilised... kui nad seda tahavad. Ning neil peaks olema see õigus ja vabadus ilma hirmuta, et neid mõistetakse hukka või häbistatakse. Olla naiselikult võrgutav on iga naise põhiõigus vaatamata sellele, kas talle makstakse selle eest või ei.”

Miks mulle Mai sümpatiseerib (rõhutan, et sümpaatia on tekkinud vaid loetu põhjal ja ma siiralt loodan, et reaalsus ei valmista pettumust:-)? Esiteks tundub Mai väga tark ning arukas naine olevat. Või nagu soovite – ilus, tark ja osav! Teiseks on Mai reisikirjad, raamatud, Tai poliitilised analüüsid väga haaravad ning õpetlikud. Lisaks nähtu vahetule kirjeldamisele, suudab Mai maalida autentse pildi olustikust, pannes sind lugedes tundma muuhulgas ka lõhnu ja maitset. Justnagu Dostojevski, kelle “Kuritöö ja karistust” lugedes tundsid suus vere ebameeldivat maitset ning sõõrmeis sooja vere lõhna.

Kuigi ma elan Tais juba 3. talve järjest ning võin väita, et tean päris palju Tai ja taikate kohta, siis näiteks lugedes hiljuti Mai Loogi “Minu Taid”, sain siinsest elu-olust, poliitikast, kommetest etc palju uut teada. Siinkohal soovitangi kõigile, kes Tai, eelkõige suurlinn Bangkoki kohta ehedat pilti tahavad saada, võtke algatuseks ette nii “Minu Tai” kui ka “Tai-naeratuste maa”, mis on kordades informatiivsemad kui mistahes entsüklopeediad. Ja mis põhiline – “Minu Tai “ on üdini elujaatav, teejuht tõeliste rõõmude juurde.

Paljud kaasmaalased, kes näinud näiteks YouTube avarustes kõikvõimalikke videoklippe jänkukõrvade ja bikiinidega Maist, arvavad nüüd, et minagi olen peast veidi põrunud, et Mai käekiri mulle meeldib. Sest naisel vanuses 40+ ei ole ju sünnis niiviisi bikiinides aeleda. Sellises vanuss naised ei tohi ju olla enam seksikad, vaid peavad end varjama, nagu oleks neil mingi tõbi küljes. Ühesõnaga, kui veel ei tea, millest jutt, vaata siia. Kuid NB! Palun nüüd mitte kiirustada kohtumõistmisega, nagu mina omal ajal tegin, vaid lugege tasakaaluks näiteks Eesti Ekspressis ilmunud Kalev Kesküla usutlust Mai endaga, tutvuge veidikenegi mailoogismiga. Saate teada, miks Mai on just selline, nagu ta on. Ja ma arvan, et teil ei ole enam kahju mitte Maist, vaid iseendast, sest olete ju nii minu kui Maiga nõus - elu peabki olema fun ehk nagu taikad ise ütlevad - sanuk! Aga mitte nagu kotitäis kive, mida tuleb hommikust õhtuni üli masendunud näoga enese seljas kaasa vedada. Andke andeks, aga mina olen oma seljakoti kuhugi maha unustanud! Vist Eestisse:-)

Minu esimene ja viimane elevandisafari

2008-02-14T00:42:00.002+07:00

Kui Tallinnas olles tuleb turist ilmtingimata vedada Raekoja platsi, kohvikusse ja loomaaeda, siis siin maal tuleb lisaks ping-pongi show ja tai poksi väisamisele NB-korras sõita ka elevandiga.

Käisime siis lõpuks meiegi oma kodu lähedal asuvas elevantide treeningkeskuses vandiga sõitmas. Meil oli valida kas 20- või 60-minutilise tripi vahel. Olin kindel, et üle 20 minuti minu seedeelundkond elevandi seljas loksumisele vastu ei pea. Kuna kaasas oli ka meie 2-aastane tütreke, pidime arvestama ka temapoolse võimaliku tüdimusega.

Maksnud ära 1200 bahti (mis on kahe täiskasvanu hind ja alla 6 a laps on tasuta), ronisime elevandile selga ning asusime mööda konarlikku, kivist, kitsast ning kallakulist teerada nn džungli poole teele. Esimesed meetrid olid täitsa toredad. Saime perekonna albumisse vahvaid hetki ja puha. Võrreldes kaameliga oli sõit isegi sümpaatsem. Seda enam, et ma ei ole ju mitte kunagi varem elevandiga sõitnud. Järgmistel meetritel ma enam nii positiivselt meelestatud aga ei olnud. Parima meelega oleksin koheselt 2,5 m kõrguse vandi seljast alla hüpanud ning meie teejuhi elevandina turiste vedama pannud.

Vaene loomake ei tahtnud kohe üldse mitte edasi liikuda. Oli ju pärastlõunane aeg ja eks ta oli juba meiesugustest lollidest turistidest kurnatud. Karjatajale elevandi soov igatahes ei meeldínud. Nõnda siis onkel istuski vantsil peas ja üritas teda kõikvõimalike vahenditega liikuma panna. Oli ju turist raha maksnud ja elevant pidi nüüd inimest vääriliselt lõbustama.

Vandi motiveerimisel oli kolm astet. Kui häälekale käsklusele elevant ei allunud, sai ta kannaga vastu otsmikku. Ja kui see ka ei töötanud, võttis mehike muinasjuttudest tuntud kapten Hookile kuulunud konkskäe moodi metallist ora ning hakkas vandikest tirima kõrva tagant. Eesmärk pühendaski abinõu - vant hakkaski justkui nõiaväel edasi liikuma. Sama skeem võeti jälle appi 5 m pärast, kui elevants suvatses sekundikski peatuda. Õudne!!!

Ütlen ausalt, kui ma oleks ette teadnud, millist loomapiinamist see 20-minutiline safari endast kujutab, ei oleks ma mitte mingil juhul sõitma läinud. Niisamuti ei soovita ma seda trippi kellelegi, kel vähegi on süda õiges kohas.

Kuidas ma unustasin õigeaegselt viisat pikendada

2008-02-11T18:27:00.001+07:00

Selleks, et eestlane pääseks Tai Kuningriiki, peab ta tegema endale viisa. Kahenädalase viisa saab teha Tai lennujaamades (Bangkok, Phuket). Soovitav ja lihtsaim moodus on viisa hankida eelnevalt Eestist mõne reisibüroo kaasabil või minna ise Tai saatkonda Helsingisse, et oleks piiril vähem sebimist. Kuna meie pere plaanis Tais talvituda kokku ca 3 kuud, siis meil oli otstarbekas hankida oma viisad Helsingist.

Kui viisa käes, siis tuleb seda käia immigratsiooni punktis pikendamas. Meie peame oma pikaaegset viisat pikendama iga kuu aja tagant, makstes ametnikule 1900 bahti. Viisat saab pikendada maksimaalselt 2 korda. Seega, kui soovitakse Tais olla kauem kui 3 kuud, tuleb vahepeal põigata üle piiri Birmasse, Kambodžasse, Laosse või Malaisiasse ning Taisse tagasi tulles teha piiril uus viisa.

Kuna meie perel on nn ühe sisenemisega (one entry) viisa, siis riigist välja minnes meie olemasolev viisa kaotaks kehtivuse, mistõttu peaksime piiril tegema uue viisa. See on ka põhjus, miks me ei ole jõudnud veel ei Malaisiasse, Kambodžasse, Birmasse, Vietnami, Laosesse, Austraaliasse jpt põnevatesse kohtadesse. Kuigi algne üllas plaan seda ette nägi. Seda enam, et lennukipiletid ümberkaudsetesse riikidesse on Eesti mõistes ikka sigaodavad. Nt Malaisasse edasi-tagasi pilet koos kõikvõimalike maksudega on kokku ca 5000 bahti (ca 1600 krooni), Austraaliasse 10 000 bahti (ca 3333 krooni) jne.

Siinkohal ei saa jätta mainimata, et kõige tasuvam on siin riigis töötada immigratsiooni punktis. Põhjus lihtne - viisa pikendamine maksab 1900 bahti. Kõik turistid annavad ametlikule üldjuhul 2000 bahti, millest 100 bahti läheb silmagi pilgutamata otse ametniku taskusse. Ja arvestades, kui palju turiste käib esmaspäevast reedeni immigratioonis, siis ilmselgelt on tegemist maailma tasuvaima ametiga.

Kui pikendamise kuupäev läheb üle, tehakse esimese üle läinud päeva eest trahvi 1000 bahti. Edaspidi tuleb maksta 500 bahti päeva eest, kuid mitte rohkem kui 20 000 bahti. Kui liiga kaua venitad või suisa hoiad kõrvale viisa pikendamisest, saad passi punase templi, pluss pead kergendama kukrut 20 000 bahti võrra ning sulle antakse aega maalt lahkumiseks 24 tundi. Kõige krooniks võib saada ka Taisse eluaegse sissesõidu keelu.

Igatahes Phuket Towni immigratsiooni punktis väljusin ma täna endast, et mitte öelda, et olin tige nagu herilane. Sest kui esimese pikenduse ajal olid taotlejatel ette nähtud järjekorranumbrid nagu pangas, siis täna sai taotlusi esitada ainult elava järjekorra alusel. Võite vaid ilmekalt ette kujutada, milline talongiaegne tunglemine käis leti ees.

Kogu triangel kestis umbes 1,5 h, sest oli kuratlikult palju rahvast ning lisaks 1900 bahtile viisa pikendamise eest tehti mulle ka trahvi!!!

Põhjus ülimalt proosaline - ise olin loll! Kuna Taisse saabusin 11.12.07, siis olin kuni eilseni täiesti veendunud, et minu viisaga on kõik kombes kuni tänaseni. Alles eile õhtul avastasin, et minu viisa teistkordse pikendamise tähtaeg sai läbi juba reedel, s.o 08.02 (kuna esimene pikendamine toimus varem, siis sellest tulenevalt sain ka varasema kuupäevaga templi). Seega sain rõõmsalt 1500 bahti (500 krooni) trahvi tähtaja ületamise eest! Sügav kummardus iseenda nõtrusele!

Tail on uus 72-aastane peaminister

2008-02-10T16:14:00.000+07:00

Neli päeva tagasi, kui saapamaa president Giorgio Napolitano saatis tekkinud valitsuskriisi tõttu laiali Itaalia parlamendi, kinnitas Tai kuningas Rama IX ametisse peaminister Samak Sundaravej valitsuskabineti liikmed.

Uurides uue peaministri tausta, pidin taaskord üllatuma. Selgub, et kahe lapse isa Samak Sundaravej on hiina päritolu Tai poliitik, kes ei ole samuti enam oma esimeses nooruses. Nimelt on Sundaravej juba 72 aastat vana (sündinud 13. juunil 1935. a Bangkokis).

Sundaravejid peetakse parempoolseks poliitikuks, kes alustas oma poliitilist karjääri juba 1968. a. Ja nii nagu Tai eelminegi peaminister, on ka Sundaravej tihedates sidemetes sõjaväega.

Valitsusse jõudis Sundaravej esmakordselt 1975. a põllumajandusministri asetäitjana. Järgmisel aastal sai temast siseministri asetäitja ja siis juba ka siseminister. Sundaravej ametiajal arreteeriti arvukalt vasakpoolseid aktiviste. 1983–1986 ja 1990–1991 oli Sundaravej transpordiminister. 1992. aastal aga asepeaminister kindral Suchinda Kraprayooni valitsuses. Aastatel 2000-2003 oli Sundaravej ka Bangkoki kuberner.

Aastatel 1973–2000 oli Sundaravej väikeste vaheaegadega ka Tai parlamendi liige. Aastal 1979 asutas Sundaravej Prachakornthai partei ja oli aastani 2000 selle esimees. Erakonnal oli parlamendis väike, kuid püsiv esindatus, mis ulatus eri koosseisudes 29-36 saadikuni. Sundaravej valiti 24. augustil 2007 Rahva Võimu Partei (asutati 2006. a sõjaväelise riigipöördega kukutatud peaministri Thaksin Shinawatra poolehoidjate poolt) esimeheks.

Päev enne jõululaupäeva toimunud parlamendivalimistel saavutas Rahva Võimu Partei suurima toetuse, kogudes parlamendis 228 saadikukohta. Tai parlament valis 28. jaanuaril 2008 Sundaravej uueks peaministriks ja juba järgmisel päeval kinnitas kuningas Sundaravej ka ametisse. Sundaravej valitsuse liikmed andsid ametivande 6. veebruaril 2008.

Uues valitsuses võttis Sundaravej endale ka kaitseministri portfelli. Välisministriks sai Noppadon Pattama, rahandusministriks Surapong Suebwonglee ja siseministriks Chalerm Yoobamrung.

Keda huvitab, mis toimus riigis enne Sundaravejid, neil soovitan lugeda käesolevast blogist jaanuarikuu kirjatükki "Teel demokraatiani". Kuninga kohta leidub huvitavat lugemist artikklis "Riigi esimene mees".

Kohalikust liikluskultuuri(tuse)st

2008-02-09T20:37:00.000+07:00

Kuivõrd tegemist on valdkonnaga, kus statistika järgi saab üle päeva üks inimene siinsel maanteel surma ning iga päev sõidab keegi end mopiga poolvigaseks, siis oleks pisuke patt jätta tähelepanuta Tai liikluskultuur(itus).

Liiklus tundub siin esmapilgul olevat ikka uskumatult kaootiline, eriti võrreldes Eestiga. Kuid pärast mõningast süübimist taikade liikluskultuuri(tusse), hakkad aru saama, et tegemist on klassikalise korraeelse seisundiga. Sest tegelikult sujub siin kõik justkui õlitatult. Hoolimata tohutust liiklejate arvust, on siinsed liiklejad oluliselt sõbralikumad ning rahulikumad kui Eestis. Niisamuti on ristmikel olevatel fooridel olemas sekundilugejad ja rullnokklust siin eriti ei kohta.

Klassikaline vaatepilt maanteel, eriti kl 17-18 ajal, kui siingi algavad tööpäevajärgsed ummikud, on miljon moppi (küll külgkorviga, küll ilma), mis sõeluvad autode, busside, veokite, tuk-tukkide vahel nagu pöörased ja on harilikult ülerahvastatud.

Kõikidele suurematele ristmikele on liiklejate rahustamiseks välja pandud onu politsei, kes siis lõputu vile saatel püüab oma eksistentsi õigustada. Arvestades, kui intensiivselt ja lakkamatult nad vilistavad, siis ilmselt nende eluiga ei saa olla eriti pikk põhjusel, et on vaid aja küsimus, millal nad vilistavad endid hingetuks.

Kuigi liikluseeskirjad on täiesti olemas, tundub, et need on kehtestatud pigem selleks, et liiklejatel oleks millest juhinduda, kuid mis ei ole oma olemuslikult kohustuslikud täitmiseks. Kuid üks, mis kindel - 100% kehtib kirjutamata seadus - teed annab teisele see, kes on väiksema sõiduvahendiga ning kainem.

Trahvi saab siin ainult kas kiivrita, lubadeta või purjus peaga sõidu eest. Liigse kiirustamise või turvavööta sõitmise eest ei tülita sind keegi. Niisamuti ei kontrolli keegi isikute arvu sõidukis.

Hoolimata võimalikust trahvist, on vähestel mopi juhtidel sõidu ajal peas kiiver. Kuigi ainult juhil on kiivri kandmise kohustus ning selle nõude mitteeiramise eest võib turist saada kuni 500 bahti trahvi, siis tegelikkuses kannavad kiivreid vähesed. Kui siis ainult mõned ontlikud turistid ja kohalikud, sealhulgas meie.

Autopark on siin kardinaalselt erinev võrreldes Eestiga. Kuigi teedel kohtab nii BMW-sid, kõikvõimalikke Toyotasid ja Hondasid ja muid tuntud ning tundmatuid marke, siis põhiline liikumisvahend on mopeed ehk mopp. Osad kutsuvad seda pilli hellitavalt ka moboks.

Teine põhiline liikumisvahend on tuk-tuk, mis meenutab oma olemuselt akendeta miniatuurset bussi, mille "salongi" mahub teineteise kõrvale istuma kokku 6 inimest, pluss üks inimene juhi kõrvale kabiini. Kaasaegsed tuk-tukid on neljarattalised, kuid tänavapildis kohtab veel ka kolmerattalisi tuk-tukke.

Mida kõvem tuk-tuki mees, seda tuunitum on tema sõiduvahend. Pimeduse saabudes saavad tuk-tukkidest piltlikult öeldes jõulupuud, st kõik särab tuledes ning plingib. Kui harilikult on tuk-tukid punast või kollast värvi, siis moodsamad mehed on võõbanud oma tuk-tuki kas künelakiroosa või salatirohelise värviga üle.

Igatahes, kui 6 inimest soovivad liikuda punktist A punkti B ning trajektoorile juhutub jääma mägesid nagu teel Patongist Nai Harni, siis ega ikka igasuguse tuk-tuki juht sind jutule võtagi, sest mootoril jääb powerist puudu. Normaalne on maksta sellise pika sõidu eest, mis on ca 20 km, ning sõltuvalt isikute arvust, 500-600 bahti.

Eriti naljakas on tuk-tuki juhtide soov mitte teenida raha, st et parem ta jätab sõidu sõitmata ja passib päev läbi tegevusetult teepervel, kuid alla 300 bahti ei sõida ta meetritki. Ja teine asi - kui tuk-tuki järjekorda tekib "auk", sest keegi sõitis oma kohalt minema, ei käivita juht edasiliikumiseks mootorit, vaid ta lükkab oma tuk-tuki nagu mopi sinna, kuhu parasjagu vaja. Vot kus on kokkuhoid!

Kuna tuk-tuk on mahutavuse mõttes ebaefektiivne, sõit kallis ja orienteeritud turistide teenindamiseks, siis kohalikud sõidavad tööle kas mopiga, autoga või siis veoauto kastis, kuhu võib sõltuvalt kasti suurusest mahutada hea tahtmise korral kuni 30 inimest. Mis tähendab, et kõige äärmised reisijad peavad istuma sõna otseses mõttes kasti äärel ning hoidma teineteisest kaelakuti kinni vältimaks üle ääre pudenemist. Siinkohal ei taha mõeldagi, mis hakkab juhtuma siis, kui selline auto peaks järsult pidurdama.

Kütust saab omistada neljal erineval moel. Esiteks saab bensiini osta 0,7L SangSomi (kohalik tume rumm) pudelitest, mille liitri hind on kõige kallim, sest käsitöö maksab. Järgmine tase on, et metallist tünni külge on installeeritud voolik ja vänt ning ühekordse suu-ja ninamaski taha peidetud taikas laseb sulle paaki nii palju bensiini kui vaja. Kui tahad privaatsust ja iseteenindust, pead üles otsima automaattanklakese, mis töötab süsteemil a la Neste 24. Ka sealt saab ainult bensiini ning on peaaegu sama kallis kui nn klaaspudelibensiin.

Viimane ja kõige odavam moodus on sõita suurde tanklasse, kus auto tangitakse ära nii, et sina ei liigu autorooli tagant kuhugi. Lisaks antakse tasuta kaasa pudel vett. Paagitäis bensiini (mopile) maksab sõltuvalt paagi suurusest ja ostmise kohast kuni 120 bahti (40 krooni) ja sellega saab sõita päris pikad maad maha.

Nagu Aamen kirikus, nii peab ka eestlaste lipp olema igas, eelistatult negatiivses valdkonnas kõrge. Arvestades meie siinse kogukonna suurust, leidub igasse nädalasse vähemalt üks eestlane, kes saab liikluses osalemise tõttu augu jalga, kes jala kipsi, kes peapõrutuse. Ja nagu tuleb välja, siis motorolleriga käntsa käimine ei ole ainult kihutavate, purjus või bravuuri täis meeste privileeg.

Kui ma ei eksi, siis alles üleeile sõitis meie majapidajanna nimega Som, ja kes on muide ka kohalik, katki oma rangluu. Väidetavalt oli ta rollerit juhtides purjus nagu tarakan. Või teine näide: eelmisel nädalal ei tulnud mopi juhtimisega toime üks meie sõbrannadest. Kui sõbrants ise pääses kriimustustega, siis kaassõitja pidi saadud peapõrutuse tagajärjel kena mitu päeva haiglas veetma.

Vastlapäev Phuketis

2008-02-08T21:50:00.000+07:00

Kui Tallinnas üritati vahukoorekuklite ja hernesupiga pingutatult vastlapäeva meeleolu luua, sest lund ju ei olnud ning sellest tulenevalt ka pikka liugu, siis meie siin seevastu saime tõelise fiilingu osaliseks. Uskuge või mitte, aga tuleb välja, et ka siin maal saab väga edukalt suusatada ning lauda sõita!

Nimelt on ühe väga vinge golfikeskuse lähedale, mis asub kuskil enne Patongi, tekitatud koht, kus saab harrastada nii suuskade, laua kui jumal teab mis aluste kaasabil vee peal liikumist.

Süsteem on lihtne. Ei mingit kaatrit, mis veab mere peal inimesi järgi, vaid mägede vahele on kaevatud staadionikujuline veerada. Ja vedajaks on elektrisüsteemil põhinev agregaat. Nii nagu suusakeskustes. Vette on lisatud ka erinevad takistused, et saaks kõikvõimalikke trikke teha. Ja millised isased on sinna kokku tulnud!?! Üks ilusama figuuri ja muskulatuuriga kui teine. Ja veel milliste oskustega! Mind võttis vaatemäng igatahes pahviks.

Vastlapäev jätkus Phuketi kõige suuremas bordellis elik öises Patongis. Algatuseks käisime tai poksi vaatamas - Mirkkole ja Olavile kaasa elamas. Mirkkol oli vist juba kuues matš ja Olavil esimene. Ütleme nii, et kuna koht oli iseenesest väike ja poisse oli sel korral ergutama tulnud sini-must-valge lipuga ca 20 eestlast, tekitasime saalis parajalt lärmi ja saime kogu tähelepanu enestele - nagu meie oleks õhtu staarid olnud.

Igatahes, kui matš hakkas, tutvustati publikule Mirkkot kui meest "from Estonia-Australia". Et siis selline uus riik! Kuna Mirkkole oli vastaseks keegi sama sitke vend (taikas) sattunud, olid kõik 5 raundi publiku jaoks väga pinevad, sest kumbki mees alla ei vandunud. Kui aeg sai läbi, kuulutas kohtunik võitjaks millegipärast Mirkko vastase. Väidetavalt sai Mirkko kokku vähem punkte. Punkti arvestuse pingerida pidi olema selline, et kõige rohkem saab punkte küünarnukiga löögi eest, siis põlve, siis jala ning kõikse vähem käe löökide eest.

Meie oleme aga senini veendunud, et kohtunik ei olnud Mirkko suhtes objektiivne. Kuna mängus oli palju pappi (vedasime ju Mirkko peale kihla) ja Mirkko oli niigi kõik eelnevad matšid võitnud, oli väga hea põhjus tekkinud, miks Mirkko pidi sel korral kaotajaks jääma.

Olavi matš piirdus aga kahe esimese minutiga. Vastaseks oli ta saanud ühe pekise kõhuga taika, kelle Mirkko oli varasematel aegadel juba nokki löönud. Ja veel nii, et vennale tehti hiljem 6 õmblust. Seega Olavi, keda tutvustati kui meest "from Sweden", oli oma edus kindel ning alustas raundi väga jõuliselt.

Kõik märgid viitasid, et Olavi võidab. Jalg käis tal ka igatahes teise korruse rõduni ning tehnika oli ka kordades parem kui sellel taikal. Kuid siis äkki! Juhtus midagi enneolematut - Olavil käis põlv tagurpidi ja ta kukkus pikali. Olin veendunud, et nüüd on kõik. Kuid ei - Olavi tõusis püsti, nägu valust tagurpidi ja asus uuesti rünnakule. Kuid jalale ta kahjuks enam toetuda ei saanudki, mistõttu Olavi kukkus uuesti pikali. Ja nii see rasvamagu võitjaks kuulutatigi... Bad luck! Nüüd on Olavil jälle mitu kuud hooleta, st et ta ei pea enam sööma riisi, erinevalt Mirkkost, kes peatselt pidi sõitma võistlema ka Bangkoki.

Kuna meie seltskonnas oli palju inimesi, kes polnud kordagi ping-pong showd näinud, transvestiitide baari jm ekstraordinaarseid tegusid teinud, siis meie Vastlapäev lõppes Pangla Roudil kõikvõimalike pahede keskel. Kuid nendest seiklustest pajatan juba teine kord!

Head Uut Aastat!

2008-02-07T09:02:00.000+07:00

Täna algas pruuni maaroti aasta, mis on hiina kalendri järgi 4705. aasta.

Hiiumaast umbes poole väiksemal saarekesel, Phuketis, möödus uue aasta vastuvõtmine suhteliselt rahulikult. Välja arvatud turistide, eriti eestlaste jaoks, kes leidsid järjekordse ettekäände enese täisjoomiseks.

Hiina kalendri järgi on rott esimene kaheteistkümnest kalendriloomast ja väga lugupeetud loomake.

Hiinlased usuvad, et alanud rotiaasta kulgeb töö, tegemiste ja uuenemiste tähe all. Seega olla parim aeg vahetada töökohta, abielluda või alustada millegi uuega.

Kuna rotid paljunevad kergesti, siis peavad hiinlased rotiaastat ka Romantika Täheks. Kuid täheks on ta vaid neile, kes sündinud kassi, kitse või sea aastal. Seega tõotab ka minul tulla väga hea aasta!

Ühtlasi algas Hiinas ka ametlikult kevad, kuigi viimase kolme nädala uudised lumetormidest ja madalast temperatuurist, mis põhjustanud juba üle 80 inimese hukkumise ning üle 300 000 elumaja kokkuvarisemise, pigem tõotavad nii talve kui ka kaose jätkumist.

Taika inglise keel

2008-02-05T01:20:00.000+07:00

Tailaste inglise keel on ikka päris naljakas. Mis tähendab, et kui nad on sõnad kuidagi ära õppinud, siis hääldust kindlasti mitte.

Esiteks nad ei räägi r-tähte. Sellest sain ma teada alles siis, kui ma tellisin reisi teisel päeval Koh Pangalil olles yello curry soup with prawns (vürtsikas kollase karri supp suurte krevettidega). Tädi noogutas rõõmsalt ning küsis seepeale: "With slice?"

Saamata päris täpselt aru, mida ta tahab minu supi sisse veel panna, raputasin kiiresti eituse märgiks igaks juhuks pead. Kui ma juba sööma olin hakanud ja supi teravus mul silmad ja nina vesiseks ajanud, sain ma ühtäkki valgustatud - slice tähendas sedapuhku rice. Mis tähendab, et olin äsja keeldunud supi kõrvale pakutavast aurutatud riisist, mis neutraliseerib toidu liigset vürtsi ja aitab korras hoida seedimist.

Teiseks - suurem osa teenindavast personalist ei saa pahatihti mitte s....gi aru, kuigi noogutavad õnneliku näoga sulle kaasa ja kordavad takka "jeez-jeez". Nii õnnestus mul näiteks ühes euroopalike sugemetega tai restoranis saada toidu kõrvale sliced tomato asemel potatot, st olemasoleva friikartuli kõrvale veel viilutatud kartulit.

Ja see, kuidas nad toidu inglisekeelseid nimetusi on menüüsse kirja pannud, on muidugi omaette nali. Mul tekkis kohe nostalgia. Nagu oleksin mõnda Narvi baari sattunud, kus kõvasti eesti keelt on väänatud või siis uute sõnadega rikastatud.

Aga õnneks on söök siin väga maitsev. Seega pole erilist vahet, kui tellid menüüst ühte, aga tuuakse midagi muud, põhjusel et ettekandja ei saanud sinust piisavalt hästi aru. Vahe tekib vaid juhul, kui sa ei ole just eriline vürtsisõber ja siis tellid ning rõhutad teenindajale "no spicy!!!", kuid saad ikkagi väga vürtsika toidu. Siis ajavat ikka kurjaks küll. Eriti, kui oled näljasena oma sööki juba 45 minutit oodanud. Mina õnneks armastan vürtsi ja siiani olen pääsenud huumoriga teiste kulul.

Prussakaid, mao liha jm ekstreemsusi pole ma veel jõudnud (loe: julgenud) proovida. Küll aga kostitas eile õhtul minu hea majakaaslane mind röstitud tõukude ja rohutirtsudega. Tuleb tunnistada, et viimane oli päris mõnus ja vürtsikas õllekõrvane.

Taisse Tulija Meelespea

2008-02-02T01:55:00.000+07:00

Üleeile saabus meile Tallinn-Phuket charteriga jälle ports eestlasi. Nähes nende tehtud tegusid või foobiaid, tekkis mul üllas mõte kokku panna uutele tulijatele nn 10 käsku ehk Taisse Tulija Meelespea.

1. Jõulukalkuniks muutumine
Ei tasu hävitada oma puhkust, veetes esimesed päevad beachil või basseini ääres ja röstides end nii jõulukalkuniks. Esiteks ei ole see nahale hea ning teiseks, siin on palju rohkem avastada, kui piirduda ainult liiva, mere ja Margarithadega.

Kui sa tingimata pead saama endale Don Johnsoni päevituse, alusta mõistlikult. NB!Kümme minutit Tai päikest võrdub tunnike Euroopa päikest. Seega, kui sa ei ole ettevaatlik, lõpetad oma päeva punasena nagu tomat või nagu keedetud krevett.

Soovitus: kasuta esimestel päevadel vähemalt 20-faktoriga kreemi. Mida heledam nahk, seda suurem faktor tuleb valida. Eriti laste puhul. Kõikvõimalikud sun ja after sun lotionid on siin vabalt saadaval. Ei pea Eestist kaasa vedama.

2.Alkohol
Siin olles jood ja imestad, kui palju alkoholi võib sinu sisse mahtuda, enne kui sa lõplikult purju jääd. Vahe tuleb sellest, et siinse kliima tõttu higistab inimene oluliselt rohkem. Eks ta õigem muidugi on, et vedeliku taastamiseks organismis tuleks juua pigem vett kui õlut.

Singha, Chang ja Tiger (ca 20 bahti) on väga head kohalikud õlled. SangSom (ca 240 bahti) ehk kohalik tume rumm on samuti väga hea. Eriti segatuna Coca-Cola, sidruni ja jääga. Veini nad teha ei oska siin, kuigi viinamarju kasvatavad. Normaalset veini saab, kuid see on imporditud ning meie mõistes kallis. Väidetavalt tänu kõrgetele importmaksudele.

Soovitus: Eestist tuleb kindlasti kaasa võtta väga palju head punast ja valget veini. Soovi korral ka kanget alkoholi, nagu nt eesti viina.

3. Maod
Phuket on koduks paljudele ebameeldivatele kobradele. Ka meie õuel olla nähtud musta kobra. Ja ka rohelist ussi, kes meie villa 2. korruse terassil rulloo küljes hiilis.

Kui rohelisi madusid peetakse maailmas kõige mürgisemateks tegelasteks, siis meie mao näol oli tegu hariliku geko-sööjaga. Ja inimesed jätavad teda absoluutselt külmaks. Vastupidi ei saa kahjuks väita.

Kuigi aastas registreeritakse kogu Tai peale kokku ca 10 000 mao hammustust, sureb mürgise hammustuse tagajärjel aastas vaid keskmiselt 20 inimest. Ohvrid ise on töötanud looduses (aednikud, põllumehed).

Soovitus: pimedal ajal tuleb käia jalanõudega, jalgadega kergelt trampides ja kasutada oma trajektoori valgustamiseks taskulampi. Madu üldjuhul kardab inimest, mitte ei istu pöösas ja ootab ründamise võimalust.

4. Putukad
Lisaks mustale kobrale ja paljudele sõbralikele gekodele, kes siin vilkalt õhtuti ringi sebivad, on meie õuel nähtud ka skorpionit. Ei tasu järgi joosta, et temaga pildile saada!

Kuid põhiline, keda turistidel soovitatakse karta, on malaariat kandvad kärbsed. Aga need kohtuvad inimesega pigem põlises dźunglis kui kuskil turistiinkupaatoris. Mina malaariarohtu igatahes enne reisi ei söönud. Ja olen senini terve.

Lisaks on ühed ebameeldivad tegelased sipelgad (ristisin nad vaarao sipelgateks). Kuna nad on üliväiksed, siis ringi liiguvad nad kambaga ja on väga sõjakad. Katsu sa nt nende trajektoorile astuda, kui nad parasjagu on avastanud mõne toidujäätme ning seda kollegiaalselt oma pesasse viivad - hammustavad nagu kuradid. Ja arvutisse ning telekasse meeldib neile ka pesa teha, sest seal on vist soe.

Ja eriti tüütud tegelased on kõikvõimalikud sääselised. Käsitlematult palju on neid õhtuti ja varahommikuti.

Soovitus: Aitavad ainult kohalikud moskiitotõrje vahendid. Ja ära väga džunglisse roni, kui malaaria rohtu pole söönud. Kuigi kõik, kes on käinud, on senini elus ja terved.

5. Söök
A-hepatiiti ehk musta vee ja toiduga levivat maksahaigust siitkandist naljalt ei saa. Niisamuti ei muutu siin "süda vesiseks". Nagu võib seda kõike juhtuda nt Egiptuses.

Söögid on siin väga head. Üldjuhul on iga kord gastronoomilise nauding garanteeritud. Ja väga odavalt. Õhtusöök kahele läheb maksma keskmiselt 450 bahti (150 eeki).

Lisaks klassikalisele tai köögile, on siin esindatud ka kõikvõimalikud euroopa köögid. Isegi meie kodu lähedal on nii saksa, prantsuse, itaalia kui ka mehhiko restoranid. Patongis (meist poole tunni kaugusel) on aga seevastu maailmakuulsa Keith Floydi restoran (kes veel ei tea, kes on Floyd, vaadaku: http://www.floydonline.co.uk/index.php), kus saab mekkida maailmakuulsaid roogasid.

Soovitus: Joo alati pudelivett! Kui pead kinni igapäevasest elementaarsest hügieenist (pesed käsi jne), ei juhtu midagi. Kuna euronõuetest pole siin haisugi, siis restorani kööki igatahes ei tasu pilku heita - söögiisu võib ära minna.

Eestist siia tulles tuleb kaasa võtta veini või õlle kõrvale head eesti juustu (laabi juust Forte, Hiirte juust jm hea ning parem). Singid, suitsuvorstid, rukkipala, kohv, pudrud, narva silmud jm ekstreemsused tulevad ainult kasuks ning on teiste eestlaste seas nagu valuuta.

6. Kalad
Kalad on siin väga ilusad ja värvilised. Kuid siin sulistavad ringi ka mõned isendid, keda oleks tark vältida - lionfish (lõvikala), stonefish (kivikala), white shark (valge hai), jellyfish (meduus).

Siia loetelusse kuuluvad kindlasti ka merisiil ja mureen. Kumbagi neist ei ole soovitav näppida. Meresiilile on hea ka mitte peale astuda. Kindlasti ei maksa mureeni minna toitma viineriga - võib sõrmest ilma jääda. Või veel hullem - kuna mureeni hammaste vahed roiskuvad, võib inimesel väga kergesti pärast hammustust tekkida veremürgitus.

Kui meduus kõrvetab nahka, siis kokkupuude stonefishiga (näebki välja nagu üks surnud korallitükk või kivi), põhjustab juba fataalsemaid tagajärgi. Kuid õnneks elavad kõik ohtlikud tegelased sügavates vetes. Neid võib kohata vaid sukeldudes.

Soovitus: Sukelduma minnes ei pea kõike näppima ning ronima kõikvõimalikesse koobastesse. Kuna meduus ulbib ka kaldaäärses vees, on lihtne saada kõrvetada. Eriti tundlik on laste nahk. Kuid sellisel juhul soovitavad kohalikud kibeluse leevendamiseks peale valada tsitruse mahla ja kui mahla pole, siis lihtsalt peale pissida.

7. Liiklus
Põhiline surmasaamise viis turistide seas on mopeediga sõitmine. Statistika järgi toimub iga kahe päeva tagant üks maantesurm. Õnnetused juhtuvad juhul, kui kihutatakse, ei hoita küllaldast pikivahet, ollakse joobes ning täis bravuuri.

Soovitus: kanna mopiga sõites alati kiivrit. Kuigi see on paras munakoor, siis lõppkokkuvõttes on ta parem kui mittemidagi. Niisamuti sõida rahulikult ning võimalikult tee ääres, ära lõike kurve, ole sõidu ajal kaine, väldi teel liiva ning õli laike ja ära unusta, et siinne liiklus on vasakpoolne. Alati kehtib kirjutamata reegel: teed annab see, kes on kainem ja väiksema sõiduvahendiga.

8. Haigused
Põhiline, millesse igal aastal nakatutakse, on HIV/Aids. Niisamuti malaaria. Väidetavalt ei ole malaariat kunagi esinenud Lõuna-Tais ning linnugrippi Phuketis.

Kuna siin on väga palju hulkuvaid koeri, hoiatavad kohalikud broźuurid turiste võimaliku ohu kui puremise eest. Üldjuhul on koerad arglikud, eemalehoidvad, koledad ja kärnased. Senini ei ole näinud nt mitte ühtegi emast koera?!

Soovitus: kasuta alati kondoomi. Veel parem, kui hoidud kõikvõimalikest juhuslikest vahekordadest. Ja kui midagi juhtub, helista alati nõu saamiseks tel 1719 ehk kohalikku hospitali (Bangkok Hospital).

9.Krediitkaardipettused
Tais olla suureks probleemiks, et osad kaupmehed lisavad kaardiga maksmisel 2-5% hinnale ise otsa. Panga reeglite järgi nad seda teha ei tohiks.

Niisamuti kopeeritakse magnetribasid. Mistõttu võid pool aastat hiljem ühel heal päeval Eestis olles avastada, et keegi sooritas äsja sinu krediitkaardiga ostu Jaapanis või jumal teab kus maailma otsas.

Soovitus: arvelda alati sularahas. Ja kui keegi tünga teeb, võid helistada Turismipolitseisse, tel 1155. Kui muidu kannab politseinik musta vormi, siis Tourist Police on riietatud beeźi sõjaväevormi.

10. Pagas
Pagas ei tohi olla raskem kui 20 kg per nägu. Vastasel korral maksate ülekilode eest. Seega, kui võtate Eestist kaasa palju veini, sööki, värskeid ajalehti-ajakirju ning raamatuid, pluss kohvri (mis harilikult kaalub 5kg), jääbki täpselt ruumi hambaharja ja päevitusriiete ning kodustele mõne meene kaasavõtmise jaoks.

Soovitus: Mida vähem nodi Eestist kaasa võtate, seda parem. Kindlasti ei tasu kaasa võtta sokke. Eriti veel 6 paari. Kõik vajalikud riided saate osta siit. Nt linasest särgid, millele on tikitud traakonid jm ilusad ornamendid, maksavad 150 bahti (50 krooni). Samuti püksid, käekotid, suvekleidid, jalanõud, jalariided - kõigil on enam-vähem üks hind, s.o 150 bahti.

Kuna rätsepa teenus on siin üliodav ja kvaliteetne, lasevad väga paljud inimesed endale õmmelda ülikonnad, triiksärgid, mantlid, kleidid, kostüümid. Nt Katal maksis 2 ülikonda, 3 triiksärki ja vabaaja püksid kokku 6500 krooni. Riie oli mega ilus, töö väga korralik ning rõivad olid nagu selga valatud ning väga stiilsed.

Kokkuvõtteks
Kui sul on kaasas pass, kehtiv viisa, normaalselt raha, korralik elu- ja reisikindlustus ning üht-teist kahe kõrva vahel, saab sul olema väga põnev ja meeldejääv puhkus!

Teel demokraatiani

2008-01-30T14:06:00.000+07:00

Kui Tai sõjavägi kukutas 19.09.2006 peaminister Thaksin Shinawatra valitsuse, andis sõjaväeline Demokraatliku Reformi Nõukogu 01.10.2006 võimu üle elukutselisele sõjaväelasele ning erukindral Surayud Chulanontile, kellest sai ühtlasi Tai üleminekuvalitsuse peaminister.

Remargi korras olgu märgitud, et endise peaministriga on endiselt halvad lood. Juhtusin nimelt kohalikust häälekandjast lugema, et 23.01.2008 algas Bangkokis kohtuprotsess ekspeaminister Thaksin Shinawatra korruptsioonis süüdistatava abikaasa Pojamarn Shinawatra üle.

Chulanonti valitsuse koosseis muutus sagedasti, samuti roteeriti pidevalt ministreid. Pink oli pidevalt lühike ja tühi. Nii juhtuski, et alates 02.10.2007 pidi Chulanont lisaks peaministrile ise olema ka siseminister.

Kui valitsusaja algul toetas Chulanonti valitsust üle 60% kodanikest, siis alates 2007 kevadest ainult 13%. Niisamuti ei suutnud Chulanont juhtida riiki sõjaväest sõltumatult. Mis tähendas seda, et Chulanonti valitsus oli jätkuvalt riigipöörde korraldanud ohvitseridest koosneva Riikliku Julgeoleku Nõukogu mõju all.

Samas oli 64-aastase Chulanonti valitsuse oluliseks ülesandeks Tai uue põhiseaduse ettevalmistamine ja uute parlamendivalimiste organiseerimine, mis toimusid vahetult enne jõule, s.o 23.12.2007. Sellest hoolimata Chulanont kaotas!

Tai parlamendi valimistega meenub üks naljakas seik. Nimelt - valimistele eelnenud päeval ei tohtinud pärast kella 19 müüa restoranides, baarides, poodides mistahes alkoholi. Keeld pidi kehtima kuni valimistulemuste selgumiseni.

Nii nagu Eestiski on õigusakti järgi autoroolis mobiiliga rääkimine keelatud, kuid praktikas seda nõuet rõõmsalt eiratakse, nii juhtus ka antud "kuiva" keeluga - tegu oli algusest peale surnud õigusaktiga.

Mistõttu igas endast lugupidavas 7Elevenis, mis oma olemuselt ja kauba nomenklatuurilt on nagu meie Statoil, kuid ilma bensujaamata, sai vabalt osta igasugu marki alkoholi ja niipalju, kui ära kanda jaksasid.

Vastne parlament, mis 21.01.2008 alustas oma tööd, valis üleeile 310 poolthäälega riigi uueks peaministriks valimised võitnud erakonna Rahva Võimu Partei esimehe Samak Sundaravej.

Eks aeg näitab, mis puust on tehtud uus peaminister ning kas ta suudab rahva soovi täita, st muuta Tai natukenegi demokraatlikumaks riigiks.

Välismaal haiglas

2008-01-28T21:06:00.000+07:00

Tai on koht, kus meditsiinisüsteem paistab olevat väga rikas ning arenenud, eriti võrreldes Eesti haiglatega.

Näiteks Bangkok Hospital, kuhu ma eile hilisõhtul tai poksi matši ajal seoses tervise ootamatu ja tugeva halvenemisega sattusin, oli nagu üks suur 5*hotell koos ülihoolitseva personali ning väga sõbraliku klienditeenindusega.

Haiglasse sisenedes hakkas minu ümber sebima suur hulk õdesid. Nagu tirtsuparv, kus igal ühel oli oma kindel ja väga tähtis funktsioon täita. Kes sõidutas sind ratastooliga WC-sse, kes mõõtis vererõhku, kes vormistas pabereid, kes tõi juua, kes teki, kes võttis proove, kes pani kanüüli, kes vahetas riideid. Eriti üllatav oli selline askeldamine seetõttu, et ma ei olnud ju suremas. Vähemalt enda arvates.

Igatahes otsustas arst mind kindluse mõttes jätta ööseks haiglasse, et hommikul varakult kohe asja kallale asuda, teha vajalikud protseduurid ning võtta tarvitusele vastavad meetmed.

Palat, kus ma öö ja veel jupike tänast päeva veetsin, asus V korrusel ja nägi välja nagu eliithotelli numbrituba. Kõik oli ilus, läbimõeldud ja mugav: maitsekas interjöör, õhukonditsioneer, jooki täistopitud külmkapp, oma lux-vannituba koos põhjaliku hügieenipagasiga, televiisor, telefon, maast laeni klaasustega rõdu, kust avanes vaade mägedele ning Phuket Townile.

Ainsad asjad, mis sinna nn hotellituppa ei sobinud ja tuletasid sulle pidevalt meelde, et sa oled siiski haiglas, olid: spetsiaalne puldiga haiglavoodi (õnneks ülimugav), lükandkardin, häirenupp, tilguti ning palju edasi-tagasi siblivaid õdesid, kes nt öösel pidasid vajalikuks käia iga kahe tunni tagant sinu vererõhku mõõtmas ning kraadiklaasi suhu toppimas. Katkendlik uni oli garanteeritud!

Selline suurejooneline ja kuninglik medical treatment tõi kaasa veel suurejoonelisema arve - nii umbes 60 000 bahti ehk 20 000 eeku. Õnneks kindlustus hüvitab selle ning mina olen taas elu ja tervise juures!

p.s nagu ma hiljem kuulsin, siis eestlane võitis ka eilse, s.o 4. matši. Hurraa!

Looduse vastu ei saa

2008-01-27T09:38:00.000+07:00

Kui välja jätta kuninga sünnipäev ja aastavahetus, mis oma olemuselt on a priori rõõmu pakkuvad üritused, siis lisaks nimetatud suursündmustele tähistatakse siin ka üht kurvemat sorti päeva.

Nii näiteks lastakse iga aasta 26. detsembri õhtul erinevatest randadest õhku miljoneid-miljoneid põlevaid riisipaberist tehtud 1,5 meetri kõrguseid laternaid. Vaatepilt on lummav ning kirjeldamatult ilus elik seda peab ise oma silmaga nägema.

Nimelt oli 26. detsember 2004 taikade ja paljude turistide jaoks pöördeline päev. Sel päeval toimus India ookeanis veealune 9-palline maavärin, mis oli võimsaim maavärin pärast Alaska lähedal 1964. aastal toimunud 9,2-magnituudist maavärinat. India ookeanis aset leidnud maavärin tekitas tsunaamid, mis laastasid Indoneesia, Sri Lanka, India, Tai ja teiste maade randu. Lained jõudsid koguni Somaaliasse, mis asus maavärina epitsentrist 4500 km kaugusel.

Phuketi Aquatooriumis oli selle õudsa sündmuse kajastamiseks välja pandud vastav makett, mille abil võis ehedalt näha, kuidas rannaäärseid maju üleujutavate lainete kõrgus oli 15 m ja enamgi veel. Mis on umbes sama kõrged nagu meie 9-korruselised paneelmajad!!! Niisamuti oli laine jõud nii suur, et näiteks Patongi politseimaja ees, mis asub ca 100 m rannast, vedeleb sadu tonne kaaluv kaubalaev.

Tsunaami liikumist saate vaadata järgmiselt saidilt: http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:2004_Indonesia_Tsunami_Complete.gif

Kommentaariks nii palju, et Phuket jääb kohe maavärina epitsentrist paremale, st sai kõige vahetumalt kannatada. Tsunaami ohvrite kohta lõplikud andmed endiselt puuduvad, kuid on teada, et hukkus vähemalt 166 000 inimest. Paljud neist küll hilisemate epideemiate, nälja ja vigastuste tõttu. Phuketis hukkus umbes 6000 inimest. Eriti kannatada sai Phuketi läänekülg (Patong, Kata, Karon). Tänu tsunaami laastavale tööle veealust maailma, st koralle, meie kandis eriti ei ole.

Väga rängalt said kannatada ka Phi Phi saared (Don ja Leh). Neist suurema, Phi Phi Doni, purustas tsunaami täielikult, st lõhkus ära kõik majad, murdis pooleks sitked palmid ja suretas välja seal viibinud inimesed.

Kui me käesoleva aasta alguses kiirpaadiga Phi Phile sõitsime, siis enne tsunaami katastroofi saartel käinud ja meiega paadis olnud eestlased teadsid rääkida, missugune oli pilt enne ja vahetult pärast loodusõnnetust ning kuidas kolme aastaga on kõik palmid uuesti istutatud; ehitatud uued elumajad, restoranid, baarid, hotellid ning saar uute elanikega asustatud.

Kuid üks mis kindel - nii nagu iga halb on millekski hea, nii tõi ka tsunaami endaga kaasa palju head - inimene muutus alalhoidlikumaks ja valmisolek järgmisteks võimalikeks looduskatastroofideks sai uue tähenduse.

Riigi esimene mees

2008-01-25T08:44:00.000+07:00

Tais elades ja uurides kohalikku ajalugu, poliitikat, majandust jm elulisi valdkondi, avastan enese jaoks iga päev huvitavaid fakte.

Näiteks tuleb välja, et kuningriike on tänapäeva maailmas alles jäänud veel lisaks Taile: Bahrein, Belgia, Bhutan, Hispaania, Holland, Jordaania, Kambodža, Lesotho, Malaisia, Maroko, Nepal, Norra, Rootsi, Samoa, Saudi Araabia, Suurbritannia, Svaasimaa, Taani jaTonga. Seega kokku 20 riiki.

Tai Kuningriigi valitseja Rama IX on kõige kauem ametis olnud riigipea maailmas. Ja seda väga proosalisel põhjusel - tänaseks on ta lihtsalt juba 80 aastat vana mees (võrdluseks: sõjardist peaminister on peaaegu sama eakas, so 64-aastane). Pärisnimi on tal Bhumibol Adulyadej ja et ta on sündinud hoopiski USA-s Cambridge'is Massachusettsi osariigis, mitte Tais*.

Meiesuguste isikukultusest mittevaevatud inimolendite jaoks on harjumatu, et igal pool Siiami tänavatel, hotellides, restoranides, muuseumides jpt avalikes kohtades on ülesse riputatud Tai kuningast suuremõõtmelised ja kullast raamiga autoportreed. Vahemärkusena olgu mainitud, et osa elanikest, eriti suur hiina vähemus, kasutab Tai asemel nime Siiam. Seda põhjusel, et kuni 11.05.1949. aastani kandiski Taimaa ametlikult nime Siiam.

Veel naljakam on, et jäädvustused on tehtud ajal, kui Rama IX veel noor ja nägus mees oli. Mistõttu võib tekkida põhjendatud küsimus, miks tailased oma 80-aastast papit ei soovi rahvale demonstreerida? Seega pole paljudel turistidel üldse õrna aimugi, missugune näeb Tai kuningas tegelikult välja. On ta paks-peenike, hall-kiilanev, krimpsus nagu pastel või tõesti sama kobe nagu pool sajandit tagasi?

Kuningas on Taimaal sünnijärgne, st kui Rama IX peaks otsad andma, saab võimule tema vanim poeg. Kuivõrd kuningal on 4 last ja 3 neist on tütred, siis salapärast mõrva krooni pärast ei saa ehk toimuma... Kuid mine sa tea!?! Sest Rama IX olla ise troonile saanud pärast oma salapärastel asjaoludel mõrvatud vanema venna surma. Kõlab kahtlaselt?

Kuningal on 5. detsembril sünnipäev. Sel päeval ei kasva siin ei rohi, lill ega puu. Ükski lind ei lenda niisama taevalaotuses ega inimene tee tööd. Sel päeval on tegemist justkui üldrahvaliku pühaga ning igal pool toimuvad suured-suured pidustused, kus iga tailane tuleb kuninga auks tänavale ja juubeldab. Vähe sellest - kuna kuningas on sündinud esmaspäeval, siis Tema auks tuleb igal esmaspäeval selga panna midagi, mis on kollast värvi!

Kuid mine võta kinni, kas siin juubeldatakse juubeldamise pärast või Tai rahvas tõesti armastab nii palavalt oma riigi esimest meest?!

*Tai kuninga kohta saate parema ülevaate, kui loete Tarvo Raidi artiklit "Kõigi aegade monarh Bhumibol Adulyadej", mis ilmus 1996. a ajakirjas Luup ning on kättesaadav: http://luup.postimees.ee/luup/96/18/vali3.htm

Ellujäämise kunst

2008-01-24T20:44:00.000+07:00

Kas oskate öelda, kui mitu inimest elab Tais? Või mitmendal kohal on Tai oma rahvaarvult maailmas?

CIA hinnangul elas Tais 2005. a 65 444 371 elanikku ja oli seetõttu maailmas Hiina, India, USA, Indoneesia, Brasiilia, Pakistani, Bangladeshi, Venemaa, Nigeeria, Jaapani, Mehhiko, Filipiinide, Vietnami, Saksamaa, Egiptuse, Etioopia, Türgi ja Iraani järel auväärsel 19. kohal. Eesti platseerus selles edetabelis 148. kohal.

Kui arvestada, et nt 2003. a andmeil oli Tais 64 265 276 elanikku, siis ilmselt 2007. a oli neid juba üle 66 600 000 inimese. Osad allikad aga väidavad, et 67-68 000 000 piir on juba ammu ületatud. Aga ega keegi seda arvu vist täpselt ei tea. Isegi mitte Kõigevägevam. Rääkimata siis veel statistikast.

Kuid üks, mis kindel - võrreldes eestlastega sigivad nad helikiirusel ja rasedus kestab neil ka ilmselt nagu koertel, st umbes kolm kuud. Sest mille muuga seletada nende ülikiiret rahvastiku kasvu.

Mina kui kõrvaltvaataja olen aru saanud, et kohalikele naistele meeldivad pigem valged kui kodumaised äbarikku mõõtu mehed. Niisamuti vastupidi - nagu paljud valged mehed eelistavad Tai naisi valgetele. Te küsite, miks?

Keskmine Tai naine ei vaidle mehele vastu, ei suru peale oma arvamust, ümmardab oma meest, on kodukeskne, kasvatab lapsi, hoolitseb enda välimuse eest (et mitte öelda otse välja, et näeb välja nagu anorektiline prostituut), ei tee karjääri jne jne jne.

Kuid ilmselt peitub peamine põhjus, miks eelistatakse Tai naisi valgetele, puhtas pragmatismis - kui valge mees tahab alaliselt siia tulla ja hakata edukalt äri ajama, on tal kergem saada elamis - ja tööluba, pluss ühiskondlik toetus, kui ta on abielus taikaga ja sellest liidust on sündinud ka lapsed.

Valged mehed teadvat veel rääkida, et Tai naine on loomult ellujääja. Mis tähendab, et välise ja hapra ning keerulise minevikuga kesta taga, kellele iga endast lugupidav mees peab ju hakkama kaasa tundma ning aitama, olla peidus osav shaakal.

Milles siis nn shaakaliks olemine väljenduvat? Tai naine keeravat osavalt ümber sõrme 2-3 valget meest, kes talle hakkavad hiljem igakuiselt pappi saatma. Summa ei ole küll suur, aga tagavat naisele mõnusa äraelamise. Mäletatavasti oli Tais normaalne kuupalk umbes 8000 bahti. Kusjuures ükski mees ei tea teiste meeste olemasolust midagi. Kokku nad ka kunagi ei satu, sest naine juba oskab vastava graafiku eest hoolitseda. Sama käekiri olla naistel ka naaberriikides.

Või teine näide. Minu eestlasest naabrimehe majja ronis korduvalt üks kohalik Tai naine isegi üle 2-meetrise betoonist aia, mille ülemine äär oli palistatud teravate klaasikildudega. Jõudnud aeda, puges naine õhuluugi kaudu magamistuppa ning kohe vupsti otse talle teki alla... Kes teab, mis tolle naise mõtteis mõlkus. Igatahes eesmärk pühendas abinõu.

Elagu ellujääjad!

Inglite Linn

2008-01-22T18:15:00.000+07:00

Umbes 850 km kaugusel Phuketist

asub Inglite Linn ehk Krung Thep. Meie jpt välismaalased tunnevad seda linna Bangkoki nime all.

Kas teadsite, et Krung Thep on kõigest vaid lühend Bangkoki täielikust tseremoniaalsest nimest? Ametlik nimi kõlab seega järgmiselt:

Krung Thep Mahanakhon Amon Rattanakosin Mahinthara Ayuthaya Mahadilok Phop Noppharat Ratchathani Burirom Udomratchaniwet Mahasathan Amon Piman Awatan Sathit Sakkathattiya.

Ühtlasi on tegu maailma pikima kohanimega.

Muuseas Bangkok on suhteliselt noor linn. Kuni 18. sajandini asus samal ko

hal väike asula nimega Bang Makok. Aastal 1782 rajas kuningas Rama I (hetkel valitseva Rama IX esi-esi-esi-esi-esi-esi-esi-esiisa) sinna riigi uue pealinna, sest endine pealinn Ayutthaya oli sõdades Birmaga purustatud.

Linn rajati Chao Phraya jõe madalatele

kallastele koos ulatusliku kanalite võrgustikuga, mistõttu Bangkoki kutsutakse ka Idamaade Veneetsiaks.

Üle 10 miljoni elanikuga Bangkok on wikipedia andmeil jaotatud 50 linnaosaks (khet), need omakorda 154 väiksemaks üksuseks (kwaeng). Huvitav, kas taikad ise ka hoomavad oma pealinna suurust ja oskavad seal edukalt orienteeruda? Vaevalt küll.

Ise me plaanime perega vahetult enne Eestisse tagasilendu minna Bangkoki elama. Nii umbes nädalaks ajaks, et natukenegi osa saada Inglite Linna ja tema lähiümbruse pärlitest, nagu: Suur Palee, Kwai jõe sild, vanim tempel Wat Pho, Rahvusmuuseum, ujuv turg, Suan Pakkadi palee, Chatuchaki turg, Khao Yai rahvuspark, Ayutthaya, Phanom Rungi pühamu jms turistilõksud.

Kuid lõppkokkuvõttes on just Tai inimesed need, kes muudavad siinviibimise eriti meeldejäävaks. Isegi rohkem kui kohalikud vaatamisväärsused. Sest sõltumata asukohast ning sellest, mis tööd taikas parasjagu teeb, on ta alati soe, abivalmis, naeratav ning silmad hõõguvad peas nagu söed.

Meil on, mida taikadelt õppida - eelkõige nende elufilosoofiat, mille aluseks on "mai pen rai" ehk eesti keeles "pole muret"!

Tai kultuuri mitu nägu

2008-01-21T19:07:00.000+07:00

Väga paljude turistide jaoks on Tai kultuur kas ping-pongi show või tai poksi sünonüüm. Kes on oma silmaga näinud, juba teavad, millest jutt ning võivad ka ise uskumatuid lugusid pajatada.

Ping-pong show
Kui rääkida näiteks ping-pongist, siis algatuseks olgu öeldud, et pealkiri ise on eksitav, sest klassikalisest ping-pongi mängimisest on asi vägagi kaugel.

Ping-pongi show'd saab näha vaid öösiti nn punaste laternate tänaval. Põhiliselt Bangkokis. Lähim koht meile on aga Patongis asuvad spetsiaalsed baarid, kus pileti asemel pead sa esmalt ostma vähemalt ühe joogi. Kasvõi nt mahla, mis maksab 400 bahti (muidu on baarides 50). Alkohol on sellest loogikast tulenevalt siis veel kallim.

Show-programm on sõltuvalt kohast varieeruv. Kuid klassikalised trikid, mida publikule pakutakse, on järgmised: tädi tõmbab välja kohast, mis eristab mehi naistest, 1-meetrise paela küljes olevaid zhiletiteri!!! Või laseb oma kehaõõnsusest välja kaks kuldkala veega täidetud akvaariumisse. Lupsti! Vabalt on tädike võimeline enda seest välja "tulistama" ka ping-pongi palle (sellest ilmselt ka show nimetus). Kusjuures veel mitme meetri kaugusele rahva sekka. Niisamuti tõmbama suitsu ning laskma lendu valge kirjatuvi.

Ütleme nii, et meie kodumaise Seksi-Kristi maalimisoskus pidavat kahvatuma siinsete tädide võimekuse kõrval. Aga noh, eks kohalikel naistel ole ka vähemalt 40 aastat tööstaazhi. Kui Seksi-Kristi oma välimuselt olla enam-vähem, siis ping-pongi näitajad kõlbavat oma välimuse poolest õhtuti laste magama ehmatamiseks.

Tai poks ja Mirkko
Eile kl 21 kogunesid kõik eestlased Patongi kaema Tai kõige tuntumat rahvusspordiala - tai poksi. Ise ei saanud kahjuks kaasa elama minna, sest pidin jääma koju magavat last valvama. Aga teised rahvuskaaslased, kes käisid, olid pilgeni täis rõõmu. Põhjust juubeldamiseks juba oli, sest võitjaks kuulutati - uskuge või mitte - EESTLANE!!! Juhhei!

Tuleb välja, et meie kodu-eestlane, Mirkko (perekonnanime kahjuks ei mäleta), on üks tõeliselt kõva kärbes. Lisaks eilsele matšile, on ta võitnud ka kaks eelnevat matši ning on seetõttu kohalik külahirm.

Tai poks ehk Muay Thai sai www.tallinntbc.eu andmeil alles 07.04.2006 “ametlikult” tunnustatud spordialaks. Rahvusvaheline Amatör Taipoksi Assotsiatsioon - IFMA sai GAISF’i (General Association of International Sport Federations) liikmeks.

Tai poksi näol on tegemist võitluskunstiga, mis kuulub Tai sõjaväe väljaõppeprogrammi ning mida harrastatakse mitmes Kagu-Aasia riigis, sh Kambodša, Myanmar, Malaisia.

Sportliku tai poksi matšid toimuvad poksiringis ning on reglementeeritud võistlusreeglitega. Võistlejad kasutavad poksikindaid. Lisaks traditsionaalsetele poksitehnikatele kasutatakse ka jala-, põlve- ja küünarnukitehnikaid.

Thaiboxing pidavat oma võtete poolest olema hullem kui kick-box. Mistõttu kaasneb selle alaga ka palju vigastusi. Eriti lõikehaavu pea piirkonnas. Nt küünarnukiga lüüakse vastasel kulm lõhki, et hiljem, kui talle uuesti käega näkku lüüa, siis on rivaalil väga ai-ai olla ning tähelepanu seetõttu hajunud. Eesmärk on üks ja üllas - et saaks teise poksija kergemini nok-auti lüüa.

Kummaline, aga meie Mirkkot reklaamiti igal reklaamplakatil kui võistlejat Austraaliast?! Ega seal ju suurt vahet pole - Estonia või Australia. Vähemalt taikade maailmapildis. Sest tuleb välja, et nende jaoks on see üks kant kõik. Niisamuti nagu Saksamaa asuvat nende teada kuskil Ameerikas...

Antud juhul Mirkko manager aga tahtis, et Mirkko võistleks nimelt Austraalia lipu all. Põhjuseks tõi ta asjaolu, et Tais on puhkamas palju turiste Austraaliast ning sellest tulenevalt on garanteeritud rohkem pealtvaatajaid ning suurem piletimüük.

Siiralt loodan, et juba lähiajal saab Mirkko võistelda sini-must-valge lipu all ning seeläbi tutvustada teistele, eelkõige Aasia riikidele, kes või mis on Eesti! Kahju ainult, et Eesti meedia vahendusel ei ole me Mirkko saavutustest veel midagi kuulnud.

My name is Jenny

2008-01-20T11:12:00.000+07:00

Oma esimeses blogis tõin ühe põgusa näite kaosest ja korra tekkimisest liikluse näitel. Lisaks meenub nende suhe tuleohutusse. See tähendab, et normal on põletada oma prahti, mida siin on ikka uskumatutes kogustes, kus siis ikka mujal kui puu all?!? Ja uskuge või mitte - buddha hoiab ka siinmail lolle ja joodikuid - sest tagajärjeks ei ühtegi tulekahju! Vähemalt meie ei ole ühestki kuulnud ja sellest ei kirjuta ka Phuket Gazeta.

Või teine näide, kuidas meil on harjumatu vaadata, mismoodi nemad maju ehitavad. Kohalikud ronivad mööda objekti ringi nagu tõelised primaadid kasutamata sealjuures mitte ühtegi julgestust, kiivrit vms. Ja tellingud on ka muuseas bambusest. Isegi pilvelõhkujate ehitamisel kasutavad nad bambustellinguid. Ühtlasi vaatavad nad väga umbusklikult Euroopast tulnud kinnisvara arendajaid, kes nõuavad neilt eurostandartitele vastavaid tellinguid, kaitsekiivrite kasutamist,

korralike tööriiete kandmist jt ohutusnõuete täitmist.

Ehitaja saab muuseas 200-500 bahti päevas. Meil nt teenib korralik ehitusmees 200-500 krooni tunnis. Vähemalt ajal, kui oli veel kinnisvarabuum. Palgavahe on ikka meeletu. Näiteks kui palkadest veel rääkida, siis oma ala tunnustatud rätsep, kes vihub tööd teha 24/7, saab kuus kätte ei rohkem ega vähem kui 8000 bahti (ca 2600 krooni). Kõige kõvema teenistuse saavat aga maailma vanima ameti pidajad. Ja neid siin maal juba jagub! Eriti transseksuaale ehk ladyboysid, kes on orienteeritud eelkõige meestele.

Ladyboy on sünnipäraselt meessoost inimene, kes on kujundanud aja jooksul endale naise välimuse, kannab naisteriideid ning käitub nagu tõeline naine. Kirurgiliselt või hormoonide abil on ladyboyl ümber kujundatud rinnad jm kehaosad, mõnikord ka suguelundid.

Kõige minevam "kaup" pidavat aga olema ladyboy, kellel mehe au on teadlikult alles jäetud. Sest nii müüvat nad ennast oluliselt paremini ja/või ilmselt ka veidi kallimalt kui minu suguõed. Eestalsed muuseas kutsuvad siinseid ladyboysid "Tiitudeks" (lühend sõnast "transvestiit").

Märkimisväärne osa nn Tiitudest on kahjuks või õnneks ebaõnnestunud operatsiooni tagajärjed. Mis tähendab, et lisaks sootule näolapile on neil mehisemad käed, õlavööde, madal hääletämber, olematud kitsad puusad, kohmakas rüht ja kõnnak, tavatult palju meiki ning kõik see on omakorda pakendatud eriti väljakutsuvasse riietusse.

Igatahes on päris naljakas, kui keegi ennast tutvustab a la näitleja Raivo E. Tamme hääletämbril: "Hello, my name is Jenny!"

Elu on lill!

2008-01-18T11:21:00.000+07:00

Kui olete valinud puhkamiseks Tai, olete teinud väga hea valiku! Veel parem, kui koht, kus te oma telklaagri püsti lööte, asub Nai Harn Beachil (Phuketi lõunaosas). Sellisel juhul garanteerin, et puhkus saab teil olema fantastiline! Vihjeks nii palju, et kes eelistab puhkamiseks Patongi, Katat või Karonit (Phuketi läänekülge) alaliseks elamiseks, see ilmselt valib ka Eestis olles oma vabade päevade sisustamiseks kaubamajad, suvise ülerahvastatud Pirita ranna, Õllesummeri jm kära- ja rahvarohked kohad.

Tunnistan ausalt - siin on tõesti megailus. Vesi ja õhk on jaanuaris+30C elik kõige külmem periood aastas. Kui õhtuti vahetevahel +27C peale kukub, panen dressipluusi selga, sest ilgelt külm on.

Taikad ise on päris naljakad, kuid siirad ja soojad inimesed. Väidetavalt 90% on budistid.

Kõik on siin maal megaodav. Eriti tehnika. Peaks mainima, et Eestis elamine (eluruum, auto, söök, riided jm harjumuspärane) on pigem rikaste lõbu.

Niisamuti on siinne elukorraldus imelihtne. Siin elades näed ehedalt, kuidas iga päev sünnib meeletust kaosest kord. Nt kuidas kõik sõidavad ringteele autode, moppide ja jumal teab millega kokku ning siis vaatavad naeratades, mis saama hakkab.

Liikluseeskirjade järgi on piirkiirus linnas 50 ja maanteel 80 ning kiirteedel 90. Liiklus on vasakpoolne ja seetõttu on ka autodel rool "valel pool" (millega olen juba nii ära harjunud, et ilmselt Eestisse tagasi tulles kütan kohe vastassuuna vööndisse ja esimese auto otsa). Seega teoorias peaks kehtima vasakukäe reegel. Kuid päriselus annab ikkagi teed see, kes on rohkem kaine ja/või väiksema sõiduvahendiga.

Naljakas on see, et mopiga sõidutatakse vabalt oma viite pereliiget, lemmikloomi ja toidukraami üheaegselt. Kindlasti on pardal ka imik, keda ema parasjagu sõidu ajal ka rahulikult imetab. Kummaline on, et kiiver peab peas neist olema vaid juhil. Kiivrita sõidu eest on trahv 500 bahti (1 kroon = 3 bahti). Lubadeta 300 ja mälus peaga elik ühiskonnaohtlikus seisunids olles kõigest 200. Niipalju siis proportsionaalsest karistamisest!

Umbes nädal tagasi käisime pärlikasvanduses, mis asus ühel väikesel saarel Phuketi lähedal. Nimeks oli tal Rang Yai. Kohalik vana pakkus meile longtailiga küüti. Longtail on oma olemuselt puidust nn pika sabaga paat, mille mootor meenutab võsatrimmerit. Reegel on, et kelle paadil on vingem mootor, see on ka ühiskondlikult kõvem tegija.

See saareke oli ülivalge liiva ja eriti helesinise veega. Nagu tõeline paradiisisaar. Väikesed krabid siblisid rannal ringi ja krabide urge oli liival sama tihedalt nagu shveitsi juustus auke. Restoranis patseerisid ringi baabulinnud ning käisid laua juures saia piidlemas nagu meie Viru väljaku tuvid. Selgus, et pärl kasvab austri karbis 2-5 aastat saavutamaks 10mm läbimõõtu. Ja kasvama hakkab ta sisuliselt mittemillestki - liivaterast. Maailma suurim pärl, raskusega 30g, kasvavat Naga Noi pärlikasvanduses, mis asub kohe kõrval saarel.

Turistidele pakutavast ilust siin puudu igatahes ei jää! Nt meie kodu lähedal asub orhideede kasvandus, mida samuti tuli NB-korras väisata! Väidetavalt kasvatatakse seal 20-30000 eri liiki orhideesid. Jumalik vaatepilt. Eriti arvestades, et need lilled sõna otseses mõttes kasvasid õhust ja armastusest, st potis ei olnud peale juurte mitte midagi. Pott, mis rippus õhus mingite traatide küljes, oli niisama sümboolne nähtus - et poolemeetrised juured omavahel vist sõlme ei läheks naabri orhidee omadega.

Veendusin, et orhidee on nagu inimene, kes vajab kasvamiseks eelkõige armastust!