Õigusest haridusele

Ajal, kui Phuketil on viimased pool nädalat sadanud õhtuti korralikult vihma ja koolilastel on kuni 10. maini suvevaheaeg, loen ma tänasest Eesti Päevalehe võrguversioonist, et ligi kuuendik Eesti lastest on jäänud põhihariduseta.

Artiklist saame lugeda, mis on raskustesse sattunud lapse peamised probleemid, mida ta ise tunnistab, et ei saa ise neid lahendada ja kus vajaks kellegi abi. Mis siis selgub? Selgub, et 2/3 lastest ütleb, et abi oodatakse kelleltki, kes aitaks neil korraldada õppimisega seonduvat – räägiks aineõpetajaga, korraldaks õpiabi koolis. Üle 50% lastest soovib, et keegi õpetaks neid paremini suhtlema, et ei tekiks konflikte õpetajaga ning aitaks parandada ka suhtlemist koolikaaslastega. Sama suur protsent lastest soovib ka näiteks seda, et tugiisik aitaks neil suhelda oma vanematega ja aitaks vähendada koduseid konflikte.

Lisaks saan artiklist teada, missugune on õpiraskustega lapse portree: sagedane kooli vahetamine; tasakaalustamata käitumine; pidev koolikiusamine; üksikvanemaga pere; tasakaalustamata kodune olukord (peretülid, joomingud, vanemate vahel kehaline vägivald); vanematel napib aega; alkoholi tarvitamine; matemaatika ja keeled (põhilised komistuskivid, kust algab mahajäämus õppimises, klassikordamine jne)

Mistõttu on täna Riigikogus arutusel olevasse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõusse kirja pandud koolidele soovitus värvata õpilasele tugi-isik. Seaduseelnõus on lisaks kirjas nõue, et koolid on kohustatud andma vajaduse korral õpilastele nii psühholoogilist kui ka eripedagoogilist abi.

Ühesõnaga ma loen ja imestan ning tunnistan täiesti ausalt, et ma ei saa aru, mis meie kallis Eesti riigis toimub??? Kuna ma elan hetkel Tais, siis paratamatult tekib küsimus, et kuidas on siis lood Tai Kuningriigis? Kas ka siinsed lapsed ja nende vanemad ning koolid seisavad silmitsi samalaadsete probleemidega või on tegu mingi globaalse tendentsiga?

Meenub üks hiljutine kohalikust lehest loetud artikkel, kus endine advokaat ja inglise keele professor Tanyada Kumrongkichkarnvong valutab südant Tai koolihariduse tuleviku üle laiemalt.

Tanyada on 60-aastane väärikas ja ühiskonnas lugupeetud taikas, kes on osalenud 1997.a Tai konstitutsiooni väljatöötamisel, kus tema eestvedada oli hariduse reformimise küsimus. Tanyada on ise õppinud mh ka USA-s. Ja nagu ta ise kommenteerib, siis Tai ja USA koolisüsteemid on omavahel erinevad nagu “heaven and hell” Näiteks Tai klassiruumis peavad õpilased istuma vaikselt ja kuulama nagu Viiburi sõjakoolis, sest õpetaja saab muidu väga kurjaks. USA õpilastel on seevastu aga vabadus küsida õpetajalt õppimise ajal palju-palju küsimusi, mille läbi julgustatakse lapsi olema iseseisvad mõtlejad. Seega erinevalt Tai õpetajakesksest õppimissüsteemist, on USA koolides õppimine õpilasekeskne. Tore, mõtlen ma, sest ka meil Eestis minnakse vaikselt, et mitte öelda teosammul, üle õpilasekesksele õppimissüsteemile.

Tanyada toob lihtsa näite inglise keele õppimisest Tai koolis, mida siinmailgi õpitakse 12 a. Ja mis on tulem? Kuna õpetaja ajab raamatust passiivselt näpuga järge ja ei ärgita õpilasi diskussioonile, siis on täiesti tavapärane, et pärast keskkooli lõpetamist osatakse vaevu rääkida elementaarset inglise keelt. Õnneks Eesti õpilastel nii suurt muret ei ole, sest ühe väikese riigi kodanikena antakse enesele päris hästi aru, milleks on vaja keeli õppida, eriti inglise keelt.

Ma tean, et paljudele tuleb nüüd järgnev uudis suure üllatusena, nii nagu see tuli ka mulle…

…Tanyada võttis nimelt juba 13 aastat tagasi oma südameasjaks, kui hakati reformima Tai haridussüsteemi, võidelda selle eest, et igal Tai lapsel oleks õigus TASUTA haridusele!!! Justnimelt tasuta! Nii nagu on see näiteks Eestis põhiseadusega paika pandud ja toimib. Ma ei hakka siinkohal filosofeerima, kas kohustus osta töövihikuid ja koolitoitu ikka tagab tasuta hariduse või mitte…

Jah, neil on olemas küll stipendiumid, mida jagatakse siis kas loterii (sic!) või sissetuleku alusel. Vahemärkusena olgu öeldud, et stipi saamise huvides on üsna levinud, et vanemad varjavad oma sissetulekuid. Väga inimlik! Aga kui arvestada, et klassis on keskmiselt 50 õpilast ja toetust antakse neist vaid 20-le, siis tekib küsimus, kuidas saavad hakkama ülejäänud 30? Lihtne vastus on, et kõik ei saagi. Ja see kurb tõsiasi seletab ka päris palju pilte argipäevast, kus näiteks restoranide, äride, randade jms juures keset tööpäeva, st ajal, kui kõik jutsid peaksid koolis tarkus omandama, logelevad niisama. Parimal juhul on aga emal ja isal abiks ning omandavad suurte maailma reegleid.

Veider on muidugi kõige selle juures see, et kui haiglad näevad siin välja nagu 5* hotellid, siis koolid näevad välja peaaegu sama shikid. Näiteks on täiesti normaalne, et ühe rahvusvahelise kooli juures on oma basseinid, tenniseväljakud, golfiplatsid ja selle lõpetanud pääsevad katseteta õppima otse Harvardisse. Siinsed õpetajad, nagu ka meedikud, on üks paremini tasustatud ühiskonnakiht. Erinevalt näiteks Eestist. Aga mis sellest kõigest ajal, kui paljud Tai lapsed jäävad koolihariduseta?

Olen nõus, et probleem on laias laastus tõsine, sest koolitee katkestanud noortel või kooli üldse mitte jõudnud noortel on väidetavalt kolm korda suurem tõenäosus elada vaesuses kui kooli lõpetanutel. Samuti on neil suurem tõenäosus sattuda kuritegelikule teele. Aga arvestades, kui paljud Tai lapsed ei jõua kooli puhtalt sellepärast, et nende vanematel ei ole lihtsalt raha, et neid koolitada, siis selle kõige taustal mulle tundub, et Eesti koolilaste probleem on küll tõsine, aga oma olemuselt siiski pseudo-probleem. Või kuidas teile tundub?

Igatahes ma loodan siiralt, et meie Eesti koolijütsid väärtustaksid tasuta hariduse olemasolu ning annaksid endast parima tarkuse taganõudmisel ja et siin Tais 13 aastat tagasi kirja pandud üllas mõte – igale lapsel tasuta haridus - kunagi ka Siiamimaal realiseerub ja ei jää puhtalt deklaratiivseks sõnakõlksuks.