Prügikultuuri(tuse)st nii Tais kui mujal

Kuigi mul oli algselt plaanis kirjutada tulistest poliitilistest sündmustest Bangkokis, siis plaan muutus, sest viimastel päevadel olen silmitsi seisnud palju suurema ja tähtsama probleemiga, kui seda on kellegi võimuvõitlus kuskil 70 milj elanikkonnaga Siiami pealinnas. Selleks on globaalne probleem nimega prügi ja mis otseselt ohustab meid kõiki.

Mõned näited lähiminevikust. Kui tulime 2009 detsembris Phuketile elama, ei olnud meie villa juures prügikonteinerit. Ei olnud seda ka lähimate kilomeetrite raadiuses. Kinnisvara vahendajalt Chrisilt saime oma küsimusele, kuhu me siis prügi hakkame panema, vastuseks: “Pange kilekotiga siia üle tee puu alla”. “Mida?” Olime hämmingus. “Ja, jah! Küll see prügi siit millalgi ära viiakse või ära põletatakse, ” rahustas Chris meid seepeale. Piinlik öelda, et kuulasime Chrisi, ja mis oli selle tulem? Juba järgmine hetk oli meie prügikott hulkuvate ja näljaste koerte poolt puruks kistud ning kogu metsaalune kobrutas kõikvõimalikest olmejäätmetest. Õhtul oli sellele prügihunnikule tõesti tuli otsa pandud ja kogu kvartal oli ühtlaselt kaetud hingematva mürgise vinguga. “Tore”, mõtlesin ma ja arutlen endamisi: “Kas nüüd nii hakkabki olema?” Õnneks käis omanik kõik need 2 kuud, kui me Soi Fredil elasime, meie suurtesse mustadesse prügikilekottidesse kogutud prügi ise kuhugi ära viimas ja minu südametunnistus jäi puhtaks. Uues kohas toimib meil aga regulaarne prügivedu ja olemas on ka ühiskondlik prügikast. Aga oleks siin maal samapalju prügikaste kui 7Eleveneid, templeid, kütusemüügiputkasid või ärisid, oleks Tai päris prügivaba koht siin Päikese all.

Teine lugu: sõidan mina Ya Nui rannast koju, kui tee ääres marsivad skaudid, kes on just tulnud oma ÜKT-tundide tegemiselt. Mäletate ju oma kooliajast neid ühiskondlikkuse kasulikkuse tunde, kus pidi koguma vanapaberit, korrastama raamatukogu või kooli ümbrust, kõplama kartulimaal jne? No vot, siinseid lapsi õpetatakse ka ümbritseva eest hea seisma. Olen just saanud rõõmsaks sellest 30-pealisest marssivast rõõmulsuisest hanekarjast, kui järgmine hetk näen mopeedi küljepeeglist, kuidas üks tegelastest võtab oma kilekotist välja shokolaadi, arutab selle paberist välja ja… loomulikult viskab paberi mitte oma kotti, vaid kraavi!!! Tahaks otsa ringi kerata ja riielda. Analoogne lugu: sõidan mopeediga ja minu ees sõidab 50 km/h keegi teismeline kutt. Ka oma mopeediga. Sõitmise ajal joob poiss Coca-Colat. Olles aga joomise lõpetanud, heidab ta pudeli – mis te arvate kuhu? - loomulikult heinamaale. “Idioot,” karjun talle! Tahaks kõrvale sõita ja pasunasse anda!

Kolmas lugu: oleme perega Phuketi akvaariumis ja seal on lugu vaalast, kes leiti Patongi rannast 2008. a suvel surnuna. Loo illustreerimiseks on vaala magu pooleks lõigatud ja sealt turritab vastu värvilistest kilekottidest moodustunud tihe kängar. Prügi olnud vaese imetaja maos kokku 2 kg (sic!). Oleks ime, kui ta oleks eluga pääsenud. Lisaks loen, et kõik vaalad ja delfiinid söövad planktoni pähe prügi. Nii kurb on mõelda, kui palju delfiine ja vaalu inimlolluse tõttu hukkub!

Eilne lugu: käisin õhtul lastega Nai Harni templi juures oleval mänguväljakul mängimas. Kuna nädalavahetustel on kõik Tai pered välja tulnud, siis muuhulgas peetakse ka pikniku. Mist e arvate, mis nad tekkinud prügiga teevad? Viivad tagasi koju? Loomulikult mitte! Kõik prügi jääb sinna samma maha vedelema. Tagasiteel märkan veel lisaks, kuidas Nai Harni ranna kanali ääred kobrutavad olmeprügist (põhiliselt plastikkotid, take away toidupakendid, maiustuste ümbrised) Tahaks inimeste rumasluse ja hoolimatuse pärast nutta!

Eelpool kirjeldatud Tai prügi näiteid silmas pidades ning arvestades, et globaalne tarbimine suureneb iga aastaga järk-järgult, siis proportsionaalselt sellega suureneb ka prügi hulk maailmas, mida hoolimatult, ja paljuski ka teadmatusest loodusesse paisatakse (lapsed nt teevad seda oma “tublide” vanemate eeskujul).

Kui sa veel ei tea või ei kujuta päris hästi enesele ette, missugust otsest ohtu kujutab endast prügi meie floorale ja faunale, vaata siit või siit. Need klipid on üles võetud maailma suurimast prügilast – Vaiksest Ookeanist, milles hulpiv prügi ületab väidetavalt oma kogumahult USA pindala kahekordselt. Täiesti õõvastav vaatepilt!

Õnneks on USA rahvuspargiteenistus, New Hampshire’i keskkonnateaduste osakond ja New Yorgi linnavalitsus välja töötanud ligikaudsed arvud, kui kaua asjade lagunemine looduses tegelikult aega võtab. Soovitan tutvuda ja mõelda, kuhu leiab sinu prügi, eriti suitsukonid, oma tee:

Klaaspudel – ca 1 miljon aastat.
 Klaas koosneb suures osas ränist – samast ainest, millest liiv – ning ei lagune isegi kõige karmimates keskkonnatingimustes.

Kilekotid – ca 500 aastat
. Kilekottide lagunemine võtab tõepoolest kaua aega. Maa sisse maetud kilekotid lagunevad aga 500-1000 aastat, sest bakterid ei tunnista toiduks kilekottide põhimaterjali – polüetüleeni.

Plastpudelid – ca 500 aastat
. Plastpudelite probleem on sama, mis kilekottidel. Enamik limonaadi- ja veepudeleid koosnevad polüetüleen-tereftalaadist, naftast valmistatud ainest, mis maa sisse mattununa laguneb väga pikka aega. Isegi uute biolagunevatena reklaamitud pudelite lagunemine võib võtta aega arvatust tunduvalt kauem, sest need lagunevad lihtsalt väiksemateks raskestilagunevateks osadeks.

Suitsukonid – 1-5 aastat
. Suitsukonide koostis muudab nad looduslikule lagunemisele väga vastupidavaks. Kuigi filtrid näevad välja nagu vill, koosnevad nad enamasti tselluloosatsetaadist, mis laguneb väga aeglaselt.

Ajalehed – 2-4 nädalat. Kuid mõnikord võib prügimägedesse maetud ajalehtede lagunemine võtta bakteritele ebasoodsate olude tõttu tunduvalt kauem aega. Näiteks on prügimägedel prügi uurinud teadlased leidnud isegi 15 aasta vanuseid loetavaid ajalehti.

Õunasüda – kuni 2 kuud. Prügimägedel prügi uurinud teadlased leidsid aga, et seal lagunesid toidujäätmed äärmiselt aeglaselt – 20 aasta jooksul lagunes vaid pool jäätmetest. “Elagu” säilitusained!

Kallid kaasmaalased, palun:

1. alati osalege voluntaristlikus korras kõikvõimalikel koristustalgutel,

2. kui näete maas vedelemas n.ö võõrast prügi, tõstke see valehäbita üles,

3. sorteerige prügi ja visake prügi vaid sinna, kuhu see on lubatud.

Täna algas kaua oodatud üleriigiline sõda...

Kui Eestis alles vulisevad kevadised veed, siis Tais on juba suvi. Koolilastel on kuni 10. maini suvevaheaeg ning suvi ise tipneb tänasest ülehomseni (13.-15.04) peetava üleriigilise Songkraniga. Festivaliga, mis langeb kõige kuumemasse aega, kus päike on seniidis (mõnel päeval võib õhutemperatuur olla isegi kuni +40C) ja põuaperiood on lõppemas, ning millega tähistatakse päikesekalendri järgi uue aasta saabumist Tais. Aastanumber küll ei vaheldu, aga tegu on rahvusliku peoga, kus asine tööelu võib seiskuda nädalaks.

Kes pole veel Songkranist midagi kuulnud-lugenud, siis teadku, et tegu on siinkandi aastasündmusega, kus kogu riik peab sõna otseses mõttes sõda. Õnneks küll veesõda: kus sulle igal sammul kallatakse pähe, selga või visatakse näkku liitrite kaupa jääkülma vett, ja kus kõik elanikud on tänavatel ning pritsivad kaaskondlasi ennastunustavalt veepüssidest, -kahuritest, voolikutest, kaussidest, pottidest, tünnidest, pannidest – ühesõnaga kõigest, mis kannavad vett. Kõik see käib loomulikult suure rõõmu ja kiljumise saatel! Juhuu!

Võin tänase fantastilise kogemuse najal kinnitada, et tegu on ühe väga sanuk (eesti k “lõbu”) ja toreda uue aasta pidustusega, mida päikesekalendri järgi tähistatakse muuhulgas ka kõikides Lõuna-Aasia riikides, nagu näiteks Laos es (peetakse Pee Mai Lao fesivali), Kambodzhas (Chaul Chnam Thmey), Birmas (Thingyan), Lõuna-Hiinas (Vee-festival), Sri Lankal jne.

Kui ma seni arvasin raamatutest loetu ja kuuldu põhjal, et parima positsiooniga veesõdalased on need, kes pritsivad vett tuk-tukkidest või auto kastidest, siis täna sain teada, et eelisseisuses on tegelikult need, kes on oma äri ette vedanud tonnide viisi vett, uputanud anumatesse sadade kilode kaupa jääd, kaasanud “sõtta” oma sõbrad ja töötajad ning nüüd peatavad tänavatel kinni inimketi abil absoluutselt kõik möödujad, sh lahtised sõiduvahendid, ja kallavad rõkkava naeru saatel viimsegi olendi rohke veega üle ning soovivad sulle head uut aastat.

Veider on see, et lisaks jääkülmale veele kallatakse sind üle ka roheliseks või punaseks värvitud lõhnava vedelikuga ning keha mökerdatakse kokku beebi puudriga (lõhnastatud talgiga). Eesmärk on aga kõigil üks – teine inimene tuleb puhastada, st eemaldada temalt kõik, mis halb. Arvatakse, et selline puhastusrituaal toob inimesele õnne ja rikkust. Talgiga kokku mätserdatud saada tähendab, et oled saanud erilise õnnistuse osaliseks ning algav uus aasta tuleb sulle eriti õnnelik ja täis küllust.

Meie perele siinne komme veesõjaga vastu võtta uut aastat igatahes väga meeldis, v.a meie 1,2 a pojale, kes mopeedi peal istudes pärast esimest veesahmakat lihtsalt kõvahäälselt protesteerima hakkas! :(

Lisaks uurisin Wikipediast järele, et:

1. Termin "songkran" tuleneb sanskriti sõnast "sankranta" ja tähendab "liikumist või muutust".
2. Ametlikult algaski uus aasta kuni 1888. aastani 13. aprilliga, kuid siis keegi millegipärast otsustas, et alates 01.04.1940 peab ametlik uus aasta algama 1. jaanuariga (hetkel on siin aasta 2553).
3. Algselt tähistati Songkrani vaid Põhja-Tais (Chiang Mais). Traditsiooni tõid siia birmakad, keda omakorda inspireeris India Holi festival.
4. Kui tavaliselt soovitakse uue aasta puhul “สวัสดีปีใหม่" (sa-wat-dee pee mai, eesti k “head uut aastat”), siis Songkrani puhul öeldakse: "สุขสันต์วันสงกรานต์" (suk-san wan songkraan, eesti k “head songkrani päeva”)!

Mis tegelikult toimub Bangkokis?

Nii Tai valitsus kui ka meedia on külvanud viimane kuu aega üle maailma suurt ärevust ja paanikat, paisates igasse kodusse siin planeedil dramaatilist infot, kuidas Siiami pealinnas Bangkokis valitseb kaos. Et mitte öelda maailma lõpp…

Kallid kaasmaalased, võin kinnitada, et eluke siin Tais kulgeb omasoodu edasi: elu-olu Phuketil ja kõikjal mujal väljaspool päälinna on väga rahulik. Inimesed jälgivad küll põnevusega uudiseid, kuid kõrvaltvaatajana jääb mulje, nagu pidevalt telepildis vahelduvad kollaste särkide (kuninga toetajate) ja punaste särkide (endise peaministri toetajate) meeleavaldused toimuvad kuskil teisel planeedil. Aga mitte siin, naeratuste maal Tais.

Eneselegi meenuvad ajad lähiminevikust, kui Tõnismäel kangutati maha Aljoshat. Toona olid meie “punasärklasteks” nii eesti kui muukeelsed vandaalid. Tegemist oli lihtlabase rüüstamisega, millest hoolimata Vene kanalid paiskasid laia maailma 24/7 uudiseid, kuidas Eestis rikutakse inimõigusi, kiusatakse taga vähemusrahvusi (eriti venelasi). Mäletan, et Isegi Saksamaa taevakanalid nagu RTL ja PRO7, mis justkui peaksid olema euroopaliku maailmapildiga, suutsid kajastada Eesti riigis toimuvat täiesti erinevast rakurssist, st üks neist vahendas saksakeelsele auditooriumile ainult Venemaalt saadud uudiseid, kinnitades maailmale, kuidas politsei peksab Eestis süütuid inimesi, eriti venelasi! Ja üleüldse on alanud sõda!!! Ilmselgelt oli tegu meediasõjaga.

Kas antud juhul on tegu analoogse situatsiooniga? Ei oska öelda, aga kindel on, et Klenski-sugused meeleavalduse organiseerijad panid siin 12.märtsil paanikat tekitama kümned tuhanded punastesse särkidesse rõivastunud Kirde- ja Põhja-Taist pärit vaesed maainimesed, kes sõidutati kastikate ja bussidega Bangkoki. Nõusolek meeleavaluduses osalemiseks saadi 500 bahtiga (ca 166 EEK), mis on tegelikult ühele vaesuses virelevale inimesele suur raha, arvestades seda et näiteks Tai keskmine kuupalk on ca 8000 bahti (2333 EEKi). The power of money!

Meeleavalduse organiseerijate eesmärk oli ambitsioonikas - kukutada valitsus, saata laiali parlament ning kuulutada välja erakorralised valimised. Lisaks pidid punasärklased skandreerima, et tahavad tagasi “demokraatiat” ja korruptsioonisüüdistustega eksiilis end varjavat multimiljonärist ekspeaminister Thaksin Shinawatrat, punasärklaste liider, kes õhutab videosalvestuste kaudu rahvast demokraatia ja õigluse eest üles tõusma.

Kui meeleavaldused algasid, kehtestas valitsus meeleavalduse ohjamiseks pealinnas erakorralise seisukorra. Valvesse pandi 50 000-pealine armee, suleti igaks juhuks töökohad ja koolid ning “punaste” teele jäävad majad. Liiklus hoiti hõre ning ametisolev peaminister topiti 11. armeerügemendi kaitse alla. Isegi ATM-idest piirati millegipärast sularaha väljavõtmine. Meedia aga pasundas valjuhäälselt punasärklaste lubadusest saada kokku miljon demonstranti ning viia Inglite Linn alias Bangkok kaosesse…

Lubatud verine kaos jäi 12.03.10 aga tulemata, sest politsei ega armee ei kasutanud vägivalda, vaid hoopis spetsiaalselt treenitud psühholooge-läbirääkijaid. Lisaks astusid demonstrantidele vastu Kirde-Tai murrakus nalja viskavad sõjaväelased ja armee lasi valjuhääldist Kirde-Tai folkmuusikat.

Mõne aja pärast mõtlesid punasärklased välja uue lahenduse, kuidas maailma tähelepanu köita: meediakanalid tõid hirmunud inimesteni uudise, et punasärklased annetavad oma verd eesmärgiga valada see demokraatia saamise nimel valitsushoone, parlamendi kui ka peaministri kodumaja ette. Kokku koguti 45 000 cm3 verd, millest osa valati valitsushoonete juures ootavate sanitaarmeeskondade ning teine osa peaministri maja juurde.

Punasärklaste järjekindlus viib neid aga üha enam oma eesmärgile lähemale: nt eelmisel kolmapäeval (07.04) tungisid nad tuhandete kaupa parlamendihoonesse, sundides parlamendi- ning valitsusliikmeid põgenema. Peaminister Abhisit Vejjajiva kehtestas pealinnas eriolukorra. Reedene (09.04) Bangkok Post kirjutas sel ajal juba, kuidas suur hulk punasärklasi hõivas Thaicomi satelliitjaama alad Pathum Thani's Lat Lum Kaeos pärast seda, kui punasärklased olid end läbi murdnud sõdurite kolonnist, kus üritati demonstrante tõrjuda pisargaasi ja veekahuritega. Vigastada sai 13 inimest, kellest 10 olid meeleavaldajad ja 3 turvaliinist. Vägivallatsemine päädis laupäevaga (10.04), kui meeleavaldused tänavatel nõudsid 21 inimelu (hukkus 17 tsiviilisikut, sh 1 Reutersi välisreporter, 4 sõdurit) ja 858 vigastatut.

Täna varahommikul avasid kaks meest mustast bussist tule Huay Khwangis asuva Cyber World Toweri esimese ja teise korruse akende pihta. Politsei kahtlustab, et tulistamine võib olla poliitilise alatooniga sest ärikeskus kuulus kunagi Thaksini eksnaisele. Lisaks sai neli inimest viga mootorratta pommiplahvatuse tõttu.

Täna kell 10 kohaliku aja järgi alustasid punasärklased demonstratsiooniga, kus kanti läbi linna 14 tühja puusärki, miles peaksid olema hukkunud, keda hoitakse aga endiselt politseihaiglas.

Eks aeg näitab, milleni eelpool kirjeldatud “karneval” viib: kas Thaksini come back on tõepoolest “võti” rahule, mida nõuavad rahast pimestatud vaesed maainimesed või on see kõigest millegi suure eelmäng?

Ise olen veendunud, et pilkupüüdvad kollastes ja punastes särkides rahvamassid Tai tänavatel on vaid vaesed etturid suures poliitilises konfliktis kahte leeri jagunevate riigi rikaste ja võimsate vahel, kus mõlemad leerid püüavad oma positsiooni kindlustada kuningas Bhumiboli vältimatu "lahkumise" puhuks, mis võib toimuda iga hetk… (maailmas kõige kauem ametis olnud monarh on juba 82-aastane ja elab hetkel haiglas ning vastasleer ei ole väga huvitatud kuninga ärimehest poja troonipärimisest). Igatahes ei ole siinmail palju aega möödas ka viimasest sõjaväelisest riigipöördest, mis leidis aset aastal 2006.

Miks me ei saa kunagi teada, mis Tai Kuningriigis tegelikult toimub?

Valdav osa maailmauudiseid kajastab Tais aset leidvaid konflikte kui parandamatut lõhet linna keskklassi ja vaese maarahva vahel või siis rõhutatakse ajaloolist vimma rojalistide ja vabariiklaste vahel. Kuigi tunnistagem ausalt, et vaesed riisikasvatajad väheviljakast Kirde- või Põhja-Taist pole mingid vabariiklased ega demokraatia ideaalide eest võitlejad. Samuti ei ole ekspeaminister ebaõiglaselt süüdi mõistetud demokraat.

Aga kui Oxfordi majanduskraadiga 45-aastane Tai praegune peaminister Abhisit ütleb väliskommentaatoritele ettevaatlikult, et lèse majesté seaduse (pr k otsetõlkes “haavatud kuningas, seadusena “riigi reetmine”) rakendamine on võrdväärne Läänes laialt levinud laimu kohtusse kaebamisega, siis millest me üldse räägime? Sellest, et mitte keegi ei julge avalikult rääkida Tais poliitilistest asjadest nii nagu nad tegelikult on, eriti veel mis puudutab kuningat, tema institutsiooni, kuniglikku perekonda, tegusid, endisi kuningaid, kuninga kujutisi jne, sest kuninga ja monarhiaga seonduva halvustajaid, kritiseerijaid või rikkujaid võivad saada vanglakaristuse 3-15 aastaks.

Vähe sellest, näiteks mängufilm “Kuningas ja Anna” on Tais keelatud, sest see armastuslugu “pole ajalooliselt tõepärane”. Lisaks on blokeeritud Yale ülikooli kirjastuse kodukas, mis reklaamib 60 a troonil istunud kuninga biograafiat “Kuningas ei naerata kunagi”, sest kuninga kui inimese kriitiline vaatlus on Tais lubamatu. Või parim kurioosum prantslasega, kes ei kustutanud Thai Airwaysi lennukis lugemislambikest milletõttu ei saanud läheduses viibinud Tai printsessid magada. Vanglast pääses konnasööja vaid tänu diplomaatilisele sekkumisele ning vabandamisele kuninga ees. Karistada saab ka järgnevatel asjaoludel:

kui asetada internetis mistahes pilt kuninga pildist kõrgemale,

kui kinos enne seansi algust kuningliku hümni ajal püsti ei tõuse.

Kuna lèse majesté piirab sõna otseses mõttes nii kõne- kui väljendusvabadust, siis näiteks sarnast Suurbritannia kuningakoja “mustapesusahtlistes sorimist” Tais ei kohta. Muuhulgas ei saa me ka kunagi teada, mis Tais tegelikult toimub, sest seda 1908. aastast kriminaalkoodeksis kirjas olevat lese majeste seadust kasutatakse tapariistana, millega kõrvaldatakse poliitilisi rivaale, vasakpoolseid ja teisi eriarvamustega isikuid. See on väga tõhus relv!

Taisse Tulija Meelespea, vol 2

Kui ma kunagi kirjutasin mõeldes Taisse uute tulijate peale nõndanimetatud kümme käsku ehk Taisse Tulija Meelespea, siis täna, kolm aastat hiljem avastasin, et elu on siingi edasi arenenud ning ühtteist muutunud ja ühtteist on jäänud ka samaks, nagu:

1. Mis ei ole muutunud ja mis ilmselt ei muutu niipea, on valgete turistide seas soov välja näha nagu põllutööline ehk et päikesega liialdamine. Toona ma nimetasin seda sooviks muutuda jõulukalkuniks. Kui taikad ise kasutavad päikese käes liikudes vihmavarje, laia äärega peakatteid, ujumas käivad riietega, pluss pleegitava oma nahka ohtralt kõikvõimalike whitening-kreemide ja puudritega, blondeerivad oma juukseid, kasutavad siniseid kontaktläätsesid, paljunevad valgete isastega etc ja seda kõike eesmärgiga, et ise või nende järglased meenutaksid rikast valget aristokraati, siis valge inimene seevastu teeb kõik endast oleneva, et välja näha nagu põlluharija - veetes päevi rannas enda nahka kõrvetades ning arvates, et söestunud nahk on rikka ja eduka inimese sümbol. Milline kulturidevaheline erinevus!

Soovitus: Targem oleks juhinduda taikatest, sest esiteks ei ole siinne liigne päike nahale tõepoolest hea (potentsiaaln nahavähk, enneaegsed kortsud). NB! Kümme minutit Tai päikest võrdub tunnike Euroopa päikest. Seega, kui sa oled piisavalt hooletu ja pead end paksunahaliseks, lõpetad oma päeva punasena nagu küpsetatud krevett. Kasuta esimestel päevadel min 30-faktorilist kaitsekreemi. Mida heledam nahk, seda suurem faktor tuleks valida. Eriti laste puhul. Kõikvõimalikud sun ja after sun lotionid on siin vabalt saadaval ja ei pea Eestist kaasa vedama.

Teiseks, siin on palju rohkem avastada, kui raisata oma puhkus rannas vedeledes ja end grillides (vt punkti 11). Ütlen ausalt, et isegi mina, kes ma olen siin Tais juba kolmandat talve järjest, pean piinlikkusega tunnistama, et ma ei ole Taid õieti näinudki, kuigi me oleme päris palju siin ringi seigelnud. Tunnen, et ma olen nagu igipõline tallinlane, kes pole Ahtmes või Missos käinudki (päriselus ma küll olen, aga Eestis on tõesti üksjagu paiku, kuhu ma oma 30 eluaasta jooksul pole kahjuks kordagi sattunud).

2.Alkoholi tarvitamisest. Kui kolm aastat tagasi maksis kohalik õlu (Singha, Chang, Tiger) ca 20 bahti, siis täna on täiesti ok, kui sa ostad poest õlle 40 bahti eest ja restoranis käid välja 60-100 bahti. Euroopa õlled on muidugi mega kallid. Guiness nt maksab ca 200 bahti.

Mis aga ei ole kolme aasta jooksul muutunud – tänu suurele palavusele võid endiselt päris palju õlut või Sangsomi ära juua, ilma et purju jääksid. Vahe tuleb endiselt sellest, et siinse kliima tõttu higistab inimene oluliselt rohkem.

Soovitus: vedeliku taastamiseks organismis tuleks juua pigem (mineraal)vett või puuvilja (mango, apelsini, laimi, banaani, ananassi arbuusi jms) sheike, mis on oluliselt tervislikumad. Kuigi baarides ja restoranides maksavad sheigid umbes sama palju kui õlled. Kui varasematel aastatel ma olen soovitanud Eestist veini kaasa tarida, siis täna ei ole sellel enam pointi, sest siit saab osta ka väga palju head ja üsna mõistliku hinnaga veini.

3. Kokkupuuted madudega. Kuna Tais elab endiselt palju kõikvõimalikke ussusid, siis tasub olla madude suhtes ettevaatlik, aga ka mitte ülemäära paanitsev. Esiteks tuleb meeles pidada, et uss kardab Sind sama palju kui Sina teda. Ja kui ta Sulle parasjagu kuskil restoranis puu otsast pähe kukub, siis see on OK. Elamise risk, nagu öeldakse!

Aastas registreeritakse Tai 70 milj elanikkonna kohta kokku ca 10 000 mao hammustust. Neist mürgise hammustuse tagajärjel sureb vaid ca 20 inimest aastas. Ohvrid ise ei ole turistid, vaid tegemist on inimestega, kes töötavad igapäevaselt looduses (a la aednikud, põllumehed).

Soovitus: Kõik ussid ei ole küll mürgised (nt see, kes on roheline ja sööb gekosid ning inimestest ei hooli karvavõrdki), aga targem on hoida eemale. Näiteks pimedal ajal tuleb käia jalanõudega, jalgadega kergelt trampides ja kasutada oma trajektoori valgustamiseks taskulampi. Dzhunglisse ära mine üksi matkama või kellegi ananassipõllule ananasse varastama. Kui sa märkad mõnda madu, siis ei ole väga mõistlik minna teda paitama, sabast sikutama või suisa neiu Eeva kombel endale ehteks kaela riputama.

4. Kõikvõimalikud putukad. Lisaks ussudele, elab siin hordide viisi gekosid, kes siin vilkalt õhtuti ringi sebivad ja keda ei pea üldse kartma. Ettevaatust kodus sheigi tegemisel, st mõni agaram geko võib olla pugenud blendrisse ja siis võib saada puuvilja-gekosheiki:) Lisaks elab Tais hunnikute viisi skorpioneid. Ise olen neid näinud vaid putukamuuseumis või suveniiri letis kuivatatud kujul.

Põhiline, keda arstid soovitavad karta, on malaariat kandvad kärbsed. Räägitakse, et malaaria võib saada pigem põlises dźunglis kui kuskil turistiinkupaatoris. Mina ega minu pere ei ole malaaria tablette enne reisi kunagi söönud ja me kõik oleme senini terved. Arvestades, et nt USA-st Eesti tulevatele turistidele soovitatakse ilmtingimata end marutaudi vastu vaktsineerida, siis kõige selle taustal jääb mulje, et tegemist on ravimitööstuse tekitatud pseudoprobleemiga. Ahjaa, Merimetsa Nakkuskeskus soovitab kindlasti vaktsineerida Taisse tulijatel end ka A- ja B-hepatiidi vastuJ Mina olen aga seda meelt, et nii nagu sa ei saa end vaktsineerida köha, nohu, AIDSi või surma vastu, ei ole mõtet nuumata ka ravimibusinessi, st end hullunult kõige vastu vaktsineerida (A- ja B-hep võib saada vabalt ka Eestist, tegemist on ravitavate haigustega ja kui oled juba korra põdenud, on eluaegne immuunsus)

Ühed ebameeldivad tegelased on nn vaarao-sipelgad. Kes on üliväikesed ja ringi liiguvad kampas ning üldjuhul on väga sõjakad. Näiteks katsu sa parasjagu nende toidu-trajektoorile astuda. Nad hammustavad sind karistuseks, või siis hoiatuseks, nagu tigedad herilased. Ja eriti tüütud tegelased on kõikvõimalikud moskiitod. Käsitlematult palju on neid õhtuti ja varahommikuti ning eriti nendes kohtades, mida palistab mõni metsatukk. Näiteks Khao Soki looduspargis sääski aga ei olnud mitte ühtegi, põhjusel et kalad söövad sääse vastsed kõik ära.

Soovitus: Aitavad ainult kohalikud moskiitopeletajad ja küüslauk. Küüslaugu sööjaid või küüslaugu küünte taskus kandjaid ei ähvarda nt Eestis isegi puugid. Rääkimata sääskedest. Juba sügelevat kohta on hea määrida pooleks lõigatud toore kartuliga.

5. Tai köögist. Nagu mainitud, siis A-hepatiiti ehk musta vee ja toiduga levivat maksahaigust siitkandist naljalt ei saa. Niisamuti ei muutu siin "süda vesiseks". Nagu võib seda kõike juhtuda aga näiteks Egiptuses.

Söögid on siin endiselt võrratud ja väga odavad. Kui kolm aastat tagasi söök kahele läks maksma keskmiselt 450 bahti (150 eeki), siis täna saad sa söödud ka 60-100 bahtiga. Näiteks võtad kaks portsu Som Tami sticky ricega (vürtsikas rohelise papaia salat kleepuva riisiga) ja oletegi jälle söönud 33 krooniga.

Lisaks klassikalisele tai köögile, on siin endiselt esindatud nii india, vene, saksa, prantsuse, itaalia kui ka mehhiko restoranid. Lisaks muidugi McDonaldsi restoranideleJ Ka soomlased, rootslased, shveitslased ja poolakad on oma pubid püsti pannud. Kes aga tahab tõelist gurmee-elamust, see peab sõitma Patongi Keith Floydi restorani. Kuigi papa Floydi tervis ei pidanud Floydi elustiilile vastu, saab endiselt mekkida foie grasi jt maailmakuulsaid hõrgutisi.

Soovitus: Kui oled juba siin, oleks patt süüa vaid friikaid, burgereid, grillliha, praekartuleid, pitsat, pastat jne. Restoranides on menüüd nagu eeposed. Siinsed mereannid on odavad ja võrratud.

Kuna Tais ei ole klassikalist kanalisatsiooni (kasutusel on imbkaevud), siis joo alati pudelivett, sest kraanist jooksev vesi on pärit kihtidest, kuhu imbub reovesi. Kuigi loodus suudab end ise üsna palju puhastada, siis kõhuhädade vältimiseks tasuks eelistada pudelivett.

Lisaks soovitatakse kinni pidada igapäevasest elementaarsest hügieenist (pesta käsi, kusjuures osad soovitavad ka käsi desinfitseerida). Samas aga vaadates meie laste pealt, kes on siin igas asendis söönud nii mulda kui liiva ja peale rüübanud nii vanni- kui merevett, võin kinnitada, et nad on 100% terved. Kuna euronõuetest pole siin haisugi, siis restorani kööki igatahes ei tasu pilku heita - söögiisu võib ära minnaJ

Kui ma varem olin soovitanud siia kaasa vedada lisaks veinile ka head eesti juustu, sinke, suitsuvorste, musta leiba, kohvi, putrusi, kilu, heeringat jm ekstreemsusi, siis nüüdsest on Phuketil (Chalongi ringi lähedal) euroopa toitu pilgeni täis topitud Villa Market, mis muuhulgas müüb ka hapukoort (39 THB/150gr), kohupiima (42 THB/150 gr), norra lõhet (820THB /kg), leiba (65 THB/300g), marineeritud kurke (69THB/300gr), tatart (300 THB/ 500 gr), kaerahelbeid jne jne. Ühesõnaga absoluutselt kõike, mida hing ihkab ja rahakott kannatab, v.a musta rukkileiba ja lõhemarja - see on endiselt valuuta.

6. Veealune maailm. Kui oled Tais, tee kindlasti sukeldumiskursused ära, sest veealune maailm on siin väga ilus ja värviline. Eriti korallid ja kalad.

Kõik kalad ei kõlba söögiks või näppimiseks, nagu näiteks: lionfish (lõvikala), stonefish (kivikala), white shark (valge hai), jellyfish (meduus). Siia loetelusse kuuluvad kindlasti ka merisiil ja mureen. Merisiilile oleks hea ka mitte peale astuda, aga kui ogaga jalga saad, siis veidi kannatust ja küll paraneb ära. Ei midagi hullu! Kindlasti ei maksa ise minna mureeni torkima, sest võib sõrmest ilma jääda. Või mis veel hullem - kuna mureeni suu on nagu surnuaed, st hammaste vahed roiskuvad, võib inimesel väga kergesti pärast hammustust tekkida veremürgitus, millega võib kaasneda ka surm. Mureen toidulaual maitseb see-eest aga väga hästi. Nagu võis praetud ahven. Ka merisiile pidavat küpsetama, aga neid tegelinskeid pole veel olnud au proovida.

Soovitus: Sukelduma minnes ei pea vaatama kätega ning ronima kõikvõimalikesse koobastesse. Kuna meduus ulbib ka kaldaäärses vees, on lihtne saada kõrvetada. Eriti tundlik on laste nahk. Kuid sellisel juhul soovitavad kohalikud põletuse leevendamiseks peale valada mõne tsitruse mahla ja kui mahla pole, siis lihtsalt valehäbita peale pissida.

7. Liiklusest. Põhiline surmasaamise viis turistide seas on lisaks kookospalmiga pähe saamisele mopeediga sõitmise ajal kukkumine. Statistika järgi toimub iga kahe päeva tagant üks maantesurm. Õnnetused juhtuvad juhul, kui kihutatakse, ei hoita küllaldast pikivahet, ollakse joobes ning täis bravuuri.

Soovitus: ringi liiklemisel eelista pigem mopeedi kui autot. Esiteks on mopeedi kuurent soodsam (sõltuvalt mudelist ja hooajast 2500-4000 bahti kuu) võrreldes sõiduauto (17 000 bahti per kuu) või jeepiga (1000 bahti päev). Lisaks hinnale on mopeediga sõita mugavam, st ei pea passima autoheitgaasidesga rikastatud liiklusummikutes ning ülekuumenema. Konditsioneer on küll tore asi, aga sellest võib väga kergesti haigeks jääda. Ka lastel on mopeediga oluliselt huvitavam ja mugavam sõita, kui autos kuumuse kätte aheldatuna istuda.

Mopeediga sõites kanna alati kiivrit. Kuigi see on paras munakoor, siis lõppkokkuvõttes on ta parem kui mittemidagi. Niisamuti sõida rahulikult (50 km/h) ning võimalikult tee ääres. Ära lõika kurve ja ole sõidu ajal kaine. Väldi teel liiva ja õli laike ning äkkpidurdamist (viimane on põhiline, miks käntsa käiakse). Lisaks ära unusta, et siinne liiklus on vasakpoolne. Alati kehtib kirjutamata reegel: teed annab see, kes on kainem ja väiksema sõiduvahendiga. Ja kui midagi juhtub, on ALATI süüdi valge, sest kui valget ei oleks siin olnud, oleks õnnetus olemata olnud!!! Liikluskultuuri(tuse) kohta loe minu varasemast loost

8. Haigused, mis Sind võivad ohustada. Põhiline, millesse igal aastal massiliselt nakatutakse, on HIV/Aids. Niisamuti malaaria. Väidetavalt ei ole malaariat kunagi esinenud Lõuna-Tais (sh Phuketil) ning linnugrippi Phuketis. Küll aga registreeriti sarnaselt Eestile ka siin seagripi juhtumeid.

Kuna Tais on aga väga palju hulkuvaid koeri, hoiatavad millegipärast kohalikud broźuurid turiste võimaliku puremisohu eest. Tegelikult on aga siinsed koerad pigem arglikud ja eemalehoidvad. Olen näinud kolme aasta jooksul vaid ühte tigedat saksa lambakoera, kes Nai Harni rannas täiesti väsimatult räuskas kõige peale ja oli valmis kõik turistid ja mopeedid ära sööma. Öeldakse, et koer on oma peremehe nägu nagu lapsedki:)

Soovitus: kasuta alati kondoomi. Veel targem oleks muidugi hoiduda kõikvõimalikest juhuslikest vahekordadest, sest ka kondoom ei anna 100 % garantiid. Aga eks sa katsu mehena “ei” öelda ahvatlustele ja liiatigi veel, kui sulle igal sammul seksi pähe määritakseJ Ja siin lähevad ju kaubaks kõik mehed, kellel kasvõi üks käsi ja jalg küljes ning natukenegi hingab (vanus ei ole oluline), sest peaasi, et mehel on raha.

Kui midagi juhtub, nt mopeediõnnetus, saad kõrvetada meduusilt või laps kukub lõua sisse augu, helista abi saamiseks tel 1719 või sõida kohale kohalikku 5* hotelli elik Bangkok Hospitali. Et vältida kõrvapõletikku, nohu ja köha, ära kasuta konditsioneeri. Kui oled sunnitud minema poodi või kinno, võta alati jakk kaasa, sest avalikud kohad on nagu külmkapid.

9.Rahadega arveldamine. Tais olla endiselt suureks probleemiks, et osad kaupmehed lisavad kaardiga maksmisel 2-5% hinnale ise otsa. Panga reeglite järgi nad seda teha ei tohiks. Niisamuti kopeeritakse krediitkaardi magnetribasid. Mistõttu võid pool aastat hiljem ühel heal päeval Eestis olles avastada, et keegi sooritas äsja sinu krediitkaardiga ostu Jaapanis või jumal teab kus maailma otsas.

Soovitus: arvelda alati sularahas. Elukoha rentimisel eelista raha ülekandmist interneti teel. Igast ATM-ist saab välja võtta sularaha, aga sellele lisandub teenustasu 150 bahti (50 eeku) Tai poolt ja mingi protsent summalt ka Eesti poolt. Kui varem sai ATM-ist välja võtta ka 30 000 bahti korraga, siis nüüd on limiit sõltuvalt pangast 15-25 000 bahti. Näiteks Nordea pank konfiskeerib minult 8000 eegu (max summa) väljavõtmise pealt ca 250 EEK.

Ja kui keegi tünga teeb (nt liiklusõnnetuses, mille põhjustamises sa ise süüdigi pole, pressitakse kahjutasu välja), soovitatakse helistada Turismipolitseisse (tel 1155). Kuid omavahel öeldes on siin mõnelgi eestlasel kogemusi olnud nii turisti kui ka tavapolitseiga ja peab mainima, et praktikas abi suurt ei saa. Politsei on nagu vahekohtunik kahjutasude vahendamisel. Ainult et tavapolitsei on ka maffia käepikendus ja sinu kiiremaks nõusse saamiseks võib sind igaks juhuks ka pokri pista:D

10. Mida siis ikkagi kaasa võtta, kui Taisse tulla? Näiteks Finnairi turismiklassis lennates pagas ei tohi olla üldjuhul raskem kui 20 kg per nägu. Vastasel korral maksate ülekilode eest kõveraks. Seega, kui võtate Eestist kaasa palju veini, sööki, värskeid ajalehti-ajakirju ning raamatuid, pluss kohvri (mis harilikult kaalub 5kg), jääbki täpselt ruumi hambaharja ja päevitusriiete jaoks.

Soovitus: Mida vähem nodi Eestist kaasa võtate, seda parem. Kindlasti ei tasu kaasa võtta sokke. Eriti veel kuute paari, va muidugi juhul, kui te kavatsete siin hakata sporti tegema, siis tuleb kaasa võtta ka tossud. Kui tahad midagi suuremat siia saata või tagasi Eesti saata (nt surfi- või sukeldumisvarustus), kasuta postiteenust.

Kokkuvõttes saab kõik vajalikud asjad osta siit. Nt linasest särgid ja püksid, millele on tikitud draakonid jm ilusad ornamendid, maksavad 150 bahti (50 krooni). Samuti püksid, käekotid, suvekleidid, jalanõud, jalariided - kõigil on enam-vähem üks hind, s.o 150 bahti. Lisaks on siin esindatud kõik maailmakuulsad brandid ja sel aastal on tekkinud ka palju outlette.

Kuna rätsepa teenus on siin üliodav ja kvaliteetne, lasevad väga paljud inimesed endale õmmelda siin ka ülikonnad, triiksärgid, mantlid, kleidid või kostüümid. Joonas näiteks lasi eelmisel aastal õmmelda Katal Tony tailori juures 2 ülikonda, hunniku triiksärke, poolpika kashmiirist mantli ja maksis kokku 30 000 bahti (10 000 krooni). Ja kuna tema professioon nõuab igapäevaselt ülikonnaga käimist, siis võin kinnitada, et nii särgid (käivad iga päev pesumasinas) kui ka ülikonnad näevad endiselt nägusad ja vormis välja ning ei läigi ega ole muutunud tokiliseks.

11. Rekreatsioon ehk vaba aja veetmise korraldus. Sportida on siin odav ja võimalusi palju: mängida tennist (koos treeneriga ja väljakuga on rent 500 bahti tund), sukelduda (3 sukeldumist koos varustusega, laevasõidu ning söökide ja jookidega on keskmiselt 3500 bahti), surfata, mängida võrku (väljaku tund on 200 bahti), jalkat (on ka tasuta ühiskondlikke väljakuid), pinksi, bowlingut; sõita kayakkidega (300 bahti kayak), skuutritega, ATV-dega, matkata dzhunglis, sõita veiki (500 bahti tund), lennata paraplaaniga, kihutada kartidel (500 bahti 15 min) või krossirajal.

Kui sportida ei viitsi, saab minna kinno (seanss 80-140 bahti), elevantidega sõitma, loomaaeda, akvatooriumisse, orhideede kasvatusse, putukate ja liblikate muuseumisse. Käia massaazhis ja saunas. Lisaks saab trippida kas autodega või tsiklitega mööda Taid jne. Lennata naaberriikidesse (lennud on megaodavad). Õppida tai keelt. Või kui ideedest ja ettevõtlikusest endal puudu jääb, pöörduda mõne siinse eestlase poole, kes aitavad organiseerida teile meelepärast tegevust või kasvõi on abiks elamise leidmiselgi. Siinkohal soovitan ühendust võtta kas Martini (www.phukest.com) või Jensiga (www.paradiisisaar.ee).

Ühesõnaga siin saab oma vaba ajaga teha kõike, mida hing ihkab elik ei pea pävast päeva ainult tiksuma rannas, libistama õlut või õhtuti külastama Patongi “dzhunglit” :D