Saturday, February 9, 2008

Kohalikust liikluskultuuri(tuse)st


Kuivõrd tegemist on valdkonnaga, kus statistika järgi saab üle päeva üks inimene siinsel maanteel surma ning iga päev sõidab keegi end mopiga poolvigaseks, siis oleks pisuke patttta tähelepanuta Tai liikluskultuur(itus).

Liiklus tundub siin esmapilgul olevat ikka uskumatult kaootiline, eriti võrreldes Eestiga. Kuid pärast mõningast süübimist taikade liikluskultuuri(tusse), hakkad aru saama, et tegemist on klassikalise korraeelse seisundiga. Sest tegelikult sujub siin kõik justkui õlitatult. Hoolimata tohutust liiklejate arvust, on siinsed liiklejad oluliselt sõbralikumad ning rahulikumad kui Eestis. Niisamuti on ristmikel olevatel fooridel olemas sekundilugejad ja rullnokklust siin eriti ei kohta.

Klassikaline vaatepilt maanteel, eriti kl 17-18 ajal, kui siingi algavad tööpäevajärgsed ummikud, on miljon moppi (küll külgkorviga, küll ilma), mis sõeluvad autode, busside, veokite, tuk-tukkide vahel nagu pöörased ja on harilikult ülerahvastatud.

Kõikidele suurematele ristmikele on liiklejate rahustamiseks välja pandud onu politsei, kes siis lõputu vile saatel püüab oma eksistentsi õigustada. Arvestades, kui intensiivselt ja lakkamatult nad vilistavad, siis ilmselt nende eluiga ei saa olla eriti pikk põhjusel, et on vaid aja küsimus, millal nad vilistavad endid hingetuks.

Kuigi liikluseeskirjad on täiesti olemas, tundub, et need on kehtestatud pigem selleks, et liiklejatel oleks millest juhinduda, kuid mis ei ole oma olemuslikult kohustuslikud täitmiseks. Kuid üks, mis kindel - 100% kehtib kirjutamata seadus - teed annab teisele see, kes on väiksema sõiduvahendiga ning kainem.

Trahvi saab siin ainult kas kiivrita, lubadeta või purjus peaga sõidu eest. Liigse kiirustamise või turvavööta sõitmise eest ei tülita sind keegi. Niisamuti ei kontrolli keegi isikute arvu sõidukis.

Hoolimata võimalikust trahvist, on vähestel mopi juhtidel sõidu ajal peas kiiver. Kuigi ainult juhil on kiivri kandmise kohustus ning selle nõude mitteeiramise eest võib turist saada kuni 500 bahti trahvi, siis tegelikkuses kannavad kiivreid vähesed. Kui siis ainult mõned ontlikud turistid ja kohalikud, sealhulgas meie.

Autopark on siin kardinaalselt erinev võrreldes Eestiga. Kuigi teedel kohtab nii BMW-sid, kõikvõimalikke Toyotasid ja Hondasid ja muid tuntud ning tundmatuid marke, siis põhiline liikumisvahend on mopeed ehk mopp. Osad kutsuvad seda pilli hellitavalt ka moboks.

Teine põhiline liikumisvahend on tuk-tuk, mis meenutab oma olemuselt akendeta miniatuurset bussi, mille "salongi" mahub teineteise kõrvale istuma kokku 6 inimest, pluss üks inimene juhi kõrvale kabiini. Kaasaegsed tuk-tukid on neljarattalised, kuid tänavapildis kohtab veel ka kolmerattalisi tuk-tukke.

Mida kõvem tuk-tuki mees, seda tuunitum on tema sõiduvahend. Pimeduse saabudes saavad tuk-tukkidest piltlikult öeldes jõulupuud, st kõik särab tuledes ning plingib. Kui harilikult on tuk-tukid punast või kollast värvi, siis moodsamad mehed on võõbanud oma tuk-tuki kas künelakiroosa või salatirohelise värviga üle.

Igatahes, kui 6 inimest soovivad liikuda punktist A punkti B ning trajektoorile juhutub jääma mägesid nagu teel Patongist Nai Harni, siis ega ikka igasuguse tuk-tuki juht sind jutule võtagi, sest mootoril jääb powerist puudu. Normaalne on maksta sellise pika sõidu eest, mis on ca 20 km, ning sõltuvalt isikute arvust, 500-600 bahti.

Eriti naljakas on tuk-tuki juhtide soov mitte teenida raha, st et parem ta jätab sõidu sõitmata ja passib päev läbi tegevusetult teepervel, kuid alla 300 bahti ei sõida ta meetritki. Ja teine asi - kui tuk-tuki järjekorda tekib "auk", sest keegi sõitis oma kohalt minema, ei käivita juht edasiliikumiseks mootorit, vaid ta lükkab oma tuk-tuki nagu mopi sinna, kuhu parasjagu vaja. Vot kus on kokkuhoid!

Kuna tuk-tuk on mahutavuse mõttes ebaefektiivne, sõit kallis ja orienteeritud turistide teenindamiseks, siis kohalikud sõidavad tööle kas mopiga, autoga või siis veoauto kastis, kuhu võib sõltuvalt kasti suurusest mahutada hea tahtmise korral kuni 30 inimest. Mis tähendab, et kõige äärmised reisijad peavad istuma sõna otseses mõttes kasti äärel ning hoidma teineteisest kaelakuti kinni vältimaks üle ääre pudenemist. Siinkohal ei taha mõeldagi, mis hakkab juhtuma siis, kui selline auto peaks järsult pidurdama.

Kütust saab omistada neljal erineval moel. Esiteks saab bensiini osta 0,7L SangSomi (kohalik tume rumm) pudelitest, mille liitri hind on kõige kallim, sest käsitöö maksab. Järgmine tase on, et metallist tünni külge on installeeritud voolik ja vänt ning ühekordse suu-ja ninamaski taha peidetud taikas laseb sulle paaki nii palju bensiini kui vaja. Kui tahad privaatsust ja iseteenindust, pead üles otsima automaattanklakese, mis töötab süsteemil a la Neste 24. Ka sealt saab ainult bensiini ning on peaaegu sama kallis kui nn klaaspudelibensiin.

Viimane ja kõige odavam moodus on sõita suurde tanklasse, kus auto tangitakse ära nii, et sina ei liigu autorooli tagant kuhugi. Lisaks antakse tasuta kaasa pudel vett. Paagitäis bensiini (mopile) maksab sõltuvalt paagi suurusest ja ostmise kohast kuni 120 bahti (40 krooni) ja sellega saab sõita päris pikad maad maha.

Nagu Aamen kirikus, nii peab ka eestlaste lipp olema igas, eelistatult negatiivses valdkonnas kõrge. Arvestades meie siinse kogukonna suurust, leidub igasse nädalasse vähemalt üks eestlane, kes saab liikluses osalemise tõttu augu jalga, kes jala kipsi, kes peapõrutuse. Ja nagu tuleb välja, siis motorolleriga käntsa käimine ei ole ainult kihutavate, purjus või bravuuri täis meeste privileeg.

Kui ma ei eksi, siis alles üleeile sõitis meie majapidajanna nimega Som, ja kes on muide ka kohalik, katki oma rangluu. Väidetavalt oli ta rollerit juhtides purjus nagu tarakan. Või teine näide: eelmisel nädalal ei tulnud mopi juhtimisega toime üks meie sõbrannadest. Kui sõbrants ise pääses kriimustustega, siis kaassõitja pidi saadud peapõrutuse tagajärjel kena mitu päeva haiglas veetma.

No comments: