Kallid sõbrad, ärge arvake, et ma olen teid unustanud või et vahepeal on lood otsa saanud! Ei midagi säärast! Põhjus, miks ma ei ole oma blogi kirjutanud, on väga lihtne: meie eelmises villas ei olnud viimasel ajal enam korralikku internetti või kui oli internet, siis ei olnud aega või kui oli aega ja internetti, ei olnud vaimu. Ja Salomon Vesipruuli kombel puu otsa vaimu otsima minna ei ole ka minu rida...
Kes veel mäletab, siis viimane story oli pühendatud minu elu uuele armastusele ja sellele, kuidas minus läks idanema üks pisik. Sukeldumise pisik. Nüüdseks on pisikust saanud haigus. Vähe sellest - haigus on muutunud krooniliseks, st et igal võimalusel läheks ma külla kaladele. Kuna minu viimased veealused visiidid on veel kajastamata, siis otsustasingi algatuseks vea parandada.
Paar nädalat tagasi, s.o jaanuari 17. päeval kl 10.18 sukeldusime kuulsale King Cruiseri vrakile (NB! Klõpsa sellele lingile, siis saad enam-vähem aimu, millest jutt ja missugune floora ja fauna selle vraki ümber on:D). King Cruiser, mis oli ehitatud Jaapanis ning mis tegi 4.mail 1997 ajalugu elik läks põhja. Cruiser oli 4 dekiga 85 m pikkune ja 35 m laiune katamaraanitüüpi reisilaev, mis liikus Phuketi ja Phi Phi vahet. Ühel heal päeval kaldus aga kursilt kõrvale ning põrkus vastu Anemone Reefi ning uppus vähem kui tunni ajaga (osad allikad väidavad, et 2,5 tunniga). Kõik reisijad, keda väidetavalt oli 600 (aru ma ei saa, kuidas üldse sai nii palju inimesi sellisesse paati mahtuda), said õnneks päästetud läheduses olevate kala- ja sukeldumislaevadega.
Keegi ei tea tänaseni, miks ja kuidas selline õnnetus üldse aset leidis, sest ilmastikuolud olnud suurepärased. Küll aga on tänaseks liikvel erinevaid teooriaid, a la: kapten oli purjus; kapten ise magas ning hoopis tema tütar juhtis laeva; tegemist oli lihtlabase kindlustuspettusega. Oli mis oli, aga kapten läks sellel päeval vangi ning tundmatust raudsest kalast sai maailmakuulus vrakk ja sukeldumissait.
Lisaks suurele tähelepanule, on King Cruiser muutunud koduks kõikvõimalikele põnevatele kaladele ja krabidele. Eriti palju on seal nt mürgiseid lionfishe ja skorpionkalu (mistõttu tasub olla ettevaatlik ning jälgida, kuhu sa oma käsi topid)ning põhjas meetripikkuseid tegelasi. Põhiliselt nägin mina vraki ümber kulgemas tuunasid, puffereid ja barracudasid ning kõikvõimalikke erimõõtmelisi kollaseid kalu: kollase sabaga snapperid jms. Kuid laeva vraki sees pidi elama ka hiiglaslik kilpkonn, keda nähakse vaid siis, kui ta läheb pinnale õhku hingama; lisaks elavad seal vrakil kaheksajalad, mureenid, vaalhaid, rifi haid jm pudi-padi. Aga neid tegelasi mina kahjuks ei näinud.
Kõige sügavam punkt (ahter) on 32 meetri peal, kus asuvad katamaraani mootorid. Kõige põnevam osa jääb 10-20 m vahele, kus asuvad reisijate dekid. Kaptenisild jääb ca 12 m sügavusele. NB! Kuna põhi, kus King Cruiser kaldes lebab, on liivane ja seal on päris tugevad hoovused, on kõrgused ajas kiiresti muutuvad. Pluss algajatele sukeldujatele King Cruiserit üldse ei soovitata.
Kuna soolane vesi mõjub laevale nagu termiit puidule, siis on King Cruiseri vrakk ca 13 aastaga väga kiiresti oma esialgset kaubanduslikku välimust kaotanud ja muutunud roostehunnikuks. Kes vrakist paremat ülevaadet saada soovib, klikaku sellele videole: http://www.youtube.com/watch?v=wlS263wnQFc&feature=related. Kommentaariks: suur osa ülemist dekki kukkus autodekini kokku 2003. a , pluss ajahamba puremist on igal lestalöögil kuulda (1 lestalöök = 1 m). Remargi korras mainin ära, et väidetavalt lebavad kõige ilusamad, vanemad ja hästi säilunud vrakid Eestis. Nii et kõik, kes vähegi kvalifitseeruvad vrakihulludeks, võtke suund või et siis jäägegi parem Eestisse. Pluss aprillikuus olla Eesti vetes ka kõikse parem nähtavus.
Meil oli ka üks kuri plaan minna ahtri alt sisse ning ujuda piki põhja vöörini välja ehk et siis läbida 85 m piki pilkaselt pimedat tunnelit, kus elavat kõikvõimalikud volaskimõõtu (meetrised) kalad. Kuna meie seltskonnas oli ka üks sukelduja, kes kohe oma ballooni peaaegu tilgatumaks imes, siis tundus plaan algusest peale utoopiline olevat. Põhimõtteliselt oleksin saanud minna ka juba sel korral, aga kuna hingeldav Martin oli meie instruktor Taneli valvata ja mina oleks sinna pimedasse tunnelisse ainult koos Taneliga julgenud adrenaliinilaksu saama minna, siis jätsime selle idee elluviimise järgmiseks korraks. Nii kurb! Kuigi mis siin salata - öösukeldumine ja ahistavalt kitsas keskkond ei kuulu just minu lemmikute hulka! Üleüldse istuksin ma 5-15 m peal ning naudiks koralle, kalu ning värve.
Päeva teine sukeldumine oli Shark Point (tuntud ka kui Hin Muang). Sellest sukeldumisest ei saa ma aga kahjuks kirjutada muud, kui et oli tugev hoovus ja kehv nähtavus (5-10m) ning me eksisime lihtsalt ära!!! Videot, mille autor ei ole mina, saad näha siit
Kuna Põhja Rifil oli palju sukeldujaid, otsustas Tanel meid kohe viia kõrvalasuvale Lõuna Rifile. Aga kuna meie olematu suurusega grupp (5 in) venis alguses liiga pikaks (Tanel pani ees ajama. Joonas aga jäi üksinda kuskile kaugele maha. Meie hakkasime Joonase järgi ootama, mis juthumisi osutus kahe rifi vaheliseks alaks, kus oli tugev ookeani hoovus, mis kandis meid ootamise ajal omakorda õigelt kursilt tublisti eemale), siis tagajärjeks oli, et nägime Hai Punktis ainult liivast põhja ja üksikuid kivihunnikuid ja veel üksikumaid kalu:-) Vähe sellest - üsna varsti pidime Lõuna Rifi otsingud ka katkestama, sest üllatus-üllatus: Martin oli j ä l l e oma ballooni kibekiirelt tühjaks hinganud!?!
Kokkuvõttes mina väga kurb ei olnudki, et kõik lubatud haid nägemata jäid, sest just eelmisel päeval olin ma superilusa sukeldumise osaliseks saanud Phi Phi juures. Aga sellest ja ka sellest, kuidas ma sain tehtud oma AOWD ehk sukeldumise 2.taseme, kirjutan teile oma järgmises loos.
No comments:
Post a Comment