Avastasin enda jaoks uue hobi ja nõrkuse - sukeldumise. Kuigi vahetult enne Taisse tulekut tegin sõber Andres Ausmani pealekäimisel LiveHouse sukeldumisklubis Anka alias Angelika Somelari juures OWD (sukeldumise baaskursuse) ära, siis siin Tais sain äsja tõelise sukeldumise kogemuse osaliseks. Juhuuu!
Alles pärast 1,5 kuud siinolekut, tekkis lõpuks suurepärane võimalus sõita 11.-12.01.2010 Tanel Urmiga (tema on meil teada-tuntud professionaalne tehniline instruktor) kaheks päevaks Racha saarte juurde veealust maailma avastama. Imestate kindlasti, et miks alles nüüd. Põhjus väga proosaline, nagu alati: küll oli mul Taisse jõudes pikalt nohu ja köha, küll ei olnud lapsi kellegi hoolde jätta, küll ei olnud instruktoritel aega või kui kõik justkui klappis, siis mindi kohtadesse, kus on nõutav AOWD. Ühesõnaga kogu aeg oli mingi jama:-)
Kui see kaua oodatud päev oli käes ning Iirise olin varakult lasteaeda viinud, kimasin Chalongi sadamasse. Mis ei olnudki nii lihtne, sest kõik taikad olid korraga liikluses ning teel kuhugi. Kes tööle, kooli, sukelduma jne. Õnneks oli Chalongi ringil liiklust reguleerimas 5 politseinikku, kes end järjekordselt hingetumaks vilistasid ning niiviisi liiklust ohjasid. Täitsa toimis. Kell 8 olin igatahes juba sadamas. Istusime bussile, mis viis meid kai lõppu. Tüüp, kes ehitas kai ja pani kai peale bussid käima, sattus küll kullaauku. Te ei kujuta ette, kui palju inimesi käib sukeldumas ja kui palju on Chalongi lahes kõikvõimaikke laevu ning seetõttu liikumas inimmassi, kes tuleb liigutada sadamast laeva.
Kui olime jõudnud laeva, panime kohe varustuse kokku ja kontrollisime töökindluse üle, et mitte teistele jalgu jääda. Oli oodata palju sukeldujaid. Kuna minuga koos tulid elus esimest korda sukelduma ka meie uued väga lahedad Eesti sõbrad Merle ja Urmas, siis Tanel rääkis neile lisaks kodus õpitule veel täiendavalt 2h teooriat. Minagi kuulasin huviga - kordamine ju tarkuse ema! Urmi kiituseks võin öelda, et kõik põhilise andis ta kenasti edasi. Pluss minagi õppisin üht-teist juurde. Vette läksin erinevalt Kristiinest, kes käis nt Kuusega Phi Phil kaks korda sukeldumas ja pärast "toitis kalu", stoilise rahuga ning enesekindlalt.
Esimesed kaks sukeldumist olid Racha Noil, mis tai keeles tähendab Väike-Racha. Kolmas oli tagasiteel Racha Yail (nn Suur -Rachal). Minu esialgne mure, et ma ei suuda sügaval olles äkki korralikult kõrvu tasakaalustada (lennukiga maandudes või tõustes lähevad mul kõrvad alati lukku), ujuvust paika saada (pendeldan üles-alla nagu ping-pong pall) või haarab mind paanika, klaustrofoobia jm hädad, lõppes sellega, et ma käitusin ning tundsin ennast vees nagu vana kala. Vähe sellest - õhku tarbisin ma ka ülivähe, mistõttu teised muudkui imestasid, et kas ma hingan ka üldse:-) Sest kui teised, v.a Tanel tõmbasid oma ballooni tilgatumalt tühjaks, siis minul oli õhku alati 50-100 BAR-i järgi.
Kõige esimene sukeldumine nägi välja järgmine: Merle ja Urmas tegid 5 m peal baasharjutusi (maski puhastamine ja äravõtmine, regu leidmine; õhk otsas, anna õhku jne). Mina uurisin niisama koralle ja kalu. Pluss tegin igavuse peletamiseks ja kordamise huvides harjutused sabale kõik kenasti kaasa. Kui Urmas ja Merle olid oma etteasted sooritanud, hakkasime veealust maailma avastama. V.a Urmas, kes kogu aeg sahmis oma maskiga, mis pidevalt tõmbus uduseks ja muutis keeruliseks isegi kompuutrilt numbrite lugemise:D Rääkimata siis ümbritsev ilu nägemisest. Muuhulgas liikusime korraks ka 22,5 m peale, mis minu jaoks oli boring, sest seal ei olnud eriti midagi vaadata - igav liiv ja tühi väli ei ole minu rida. Kokku olime 1. kord vee all 42 minutit. Ohutuspeatuse tegime 5m peal ca 4 min.
Kui olime tagasi laevas, sõime hääd tai toitu (söök oli neil üleüldse väga maitsev ning mitmekesine võrreldes sellega, mis ma olen sukeldumislaevadel läbi aegade saanud), tegime debriifingut ja 1,5 h pärast läksime uuesti 2. sukelduma. Mina muidugi läksin vette tühja vestiga, nagu alles vees olles selgus. Avastasin selle alles siis, kui hakkasime alla minema ja mina muudkui ka lasen vesti tühjaks, aga ei midagi - vest on juba tühi. Mõtlesin, et kuidas siis alla saaks, lasin kopsud õhust tühjaks ja vajusingi tasakesi alla. Nagu tõeline proff. Raskust panin endale Urmi soovitusel 6 kg, mis osutus väga optimaalseks minu 53 kg juures.
Kuna söögipausi ajal nägid kõik veepiiril mantat ujumas, otsustati enam-vähem samas kohas ka 2. sukeldumine teha. Kusjuures kõik 4 gruppi, va meie, nägidki mantat! Elik meil õnnestus olla täiesti valel ajal vales kohas, sest meie käisime mantat põhjast otsimas, põhjusel et Tanel oli eelmisel nädalal eestlaste pundiga mantat näinud 25 m sügavusel. Suures tuhinas mantat otsides, aga sattusin korraks ka 30 m peale (aga ma nüüd Anka käest saan:D) Veider, aga erilist vahet - kas olla 22 või 30 m peal - ma küll ei tundnud. Võib-olla hingamine muutus veidi raskemaks ja sügavamaks. Teise sukeldumise põhjaaeg oli kokku 33 min.
Esimese päeva 3. sukeldumise tegime 1,5 h pärast olles tagasiteel kahele suhteliselt kõrvuti lebavale vrakile, mis vedelesid Racha Yai saare juures 20-25 m sügavusel. Kui kõikvõimalikud kalad, sh lionfishid ja vrakk nähtud, tulime k o h e tulema. Kuid sellest hoolimata suutsime vee all olla ikkagi 28 min?! Naljakas, sest aeg vee all omandab ikkka hoopis teise tähenduse. Vrakil käies ja vrakist läbi ujudes sain teada, et vrakid pole minu rida, st mulle meeldib elu ja värvide vaatlemine oluliselt rohkem kui surnud ajalugu. Ja mida madalamal, seda parem, sest madalal ongi kirju elu:-) Positiivne oli kõige juures ka veel see, et mul ei tekkinudki mingisugust klaustrofoobiat või paanikat, mida ma eeldasin enesel tekkivat seoses kitsaste kohtade või sügavusega.
Eilsed kaks sukeldumist Racha Yail läksid veel libedamalt kui esimesed kolm ning olid veelgi kirevamad nii värvide, kalade kui ka korallide mõttes. Lainetus merel oli võrreldes esimese päevaga päris suur. Kartsin, et täna jään küll merehaigeks. Kuid hullu polnud midagi, sest kohe, kui vee alla sain, oli rahu majas. See-eest pärast 1. sukeldumist pinnale tulles ja laeva oodates, läks mul meres ulpimisest süda päris pahaks:-) Seegi sukeldumine oli rahulik: alguses olime 5 m peal, sest Urmas ja Merle näitasid Tanelile ette eelmisel päeval omandatut, mina aga tiirutasin niisama ringi. Nägime korallide all aega parajaks tegevat mureeni. Olime vee all kokku 42 minutit ja sügavaim punkt oli 22 m.
Pärast rikkalikku lõunasööki ja 1,5 h pausi tegime 2. sukeldumise (kokkuvõttes 5. sukeldumise). Seekord käisime 20 m peal olevas veealuses templis. Kuigi veealune teemaja oli juba ajahamba poolt puretud ning suuresti ära lagunenud, nägime kahte elevanti ja sammastega templit. Kuigi ka see sukeldumis sight on kunstlikult tekitatud (nagu eilsed 2 vrakkigi), oli see päris huvitav vaatamisväärsus. Lisaks saime ujuda sardiini parves, vaadata tõtt kaladega, kes nägid välja nagu mopsi ja kala ristsugutised ning kelle nime ma hetkel ei mäleta (on sellised punnis silmadega, suure pea ja kurva näoga ning samasuguse hallikas-beezhikas väljanägemisega nagu mopsid). Põhjaaeg oli seekord 45 minutit. Õhk oli mõlemal päeval +34C ja vesi +30C. Pilvitu ja päike kõrvetas nagu istuks pannil. Nähtavus vee all oli super hea!
Kokkuvõttes uskuge või mitte, aga kogu see fantastiline 2-päevane elamus viie sukeldumisega maksis mulle koos varustuse rendi, laevasõidu, söökide ja jookidega ning loomulikult suurepärase seltskonnaga kokku 5000 bahti (ca 1700 krooni). Järgmine plaan on ära teha AOWD ja minna Similanile - sukeldujate paradiisi ning ära näha ka kilpkonnad, haid, delfiinid jm põnevad tegelased. Pluss osta endale nii sukeldumise kell kui ka korralikud lestad, sest rendilestad on ikka rendilestad (kuigi nad olid Marese omad, olid nad kanged, pisikesed ning ebamugavad jalale nagu taikate plastmassist kingad:D). Ja kes teab, võib-olla teen selle aasta sees ka DM-igi (Divemaster taseme) ära.
No comments:
Post a Comment