Mäletatavasti läbisin ma enne Taisse tulekut sukeldumise baaskursuse ehk OWD (open water diver). Selleks, et minna sügavamale kui 18 m, tuleb kohe otsa ära teha AOWD (advanced open water diver). Kui otsus oli langetatud ja instruktor Tanel Urmile oma üllas plaan tutvustatud, hakkas ta mulle lisaks põgusale OWD teooria ja praktika kordamisele õpetama navigeerimist ja reeli vedamist. Pluss pani mind arvutama õhu kulu (kas sukeldumine on teostatav teatud sügavustesse ja kui kauaks). Lisaks õpetas vrakile ning öösel sukeldumist. Andis põhjaliku ülevaate nitroxi kasutamisest. Kuna Tanelil on taskus kõikvõimalikud sertifikaadid ning oskused, siis muuhulgas õpetas ta ka, kuidas koopas sukelduda:)
Prkatikas nägi see välja kõik nii: 16.01. 2010 kohtusime kl 8 soomlaste sukeldumisklubis Chalong Sea Sport. Pakkisime kokku kama ning kl 9 võtsime sommide sukeldumislaevaga kursi Phi Phi poole. Menüü oli järgmine: 1. sukeldumine orienteeruvalt kl 13.00 Koh Bida Nai, 2. sukeldumine kl 15.30 Koh Bida Nok ning 3. sukeldumine kl 19.00 Koh Doc Mai. NB! Kui sa klõpsad lingile, näed sukeldumise videosid, mille autor ei ole kahjuks mina ise, vaid need olen leidnud youtube avarustest ning lisanud illustreerimise eesmärgil.
Õhk merel oli +30C. Taevas oli hele-helesinine. Ei ühtegi pilveraasu. Päike kõrvetas nagu istuskid katlas. Vesi oli "külm": +29C. Kuigi mul oli seljas 3 mm poolpikk kalipso, siis iga sukeldumise lõpus ma ikka tükk aega lõdisesin ning enne igat vetteminekut unistasin pikast paksust kalipsost ning mõtlesin nende hullude peale, kes käivad Eestis sukeldumas. Prrr! Nähtavus vee all oli super ehk et kuni 30 m. Peaaegu nagu Punasel merel, kus ma olen kahjuks käinud ainult snorgeldamas.
Kuna minul oli vaja läbida AOWD saamiseks navigeerimise praktika, siis leppisime kokku, et esimese sukeldumise ajal lähme saare põhjatipust sisse ning liigume mööda idakülge lõunasse. Pluss mina pean kompassi abil ujuma 20 m lõunasse ja algpunkti tagasi ning seejärel 10 m itta, siis 10 m lõunasse, siis 10 m läände ja 10 m põhja ehk et pärast ruudu tegemist pean jõudma samasse punkti tagasi. Kes veel ei tea, siis 1m =1 lestalöök. Naljakas - kuigi ma pidin ujuma ainult 20 m, siis lestalöökide lugemine oli ikka paras pähkel, sest pidevalt läks meetrite lugemine ja samal ajal kompassi jälgimine sassi. Pluss hoovus oli päris tugev, mis tegi orienteerumise veelgi raskemaks. Aga nagu öeldakse - raske õppustel, kerge lahingus:-)
Kohe, kui mööda riffi 23,5 m peale laskusime, kössitas merepõhjas liikumatult üks leopardhai. Elus oli, ei olnudki topis:-) Kuigi vees tundub kõik vähemalt 25% suurem olevat, siis see hai oli ca meetripikkune. Liikusime edasi mööda koralle. Küll seal oli palju värvilisi anemone ning kalu. Uskumatult ilus vaatepilt! Nagu filmis:-) Esimene sukeldumine kestis koos laskumise, harjutuste, chillimise ja safety stopiga kokku 37 minutit. Mina muidugi, kes ma ju üldse ei hinga, oleks vabalt võinud veel ringi tuiata, sest pinnale tulles oli mul õhku alles 90 BAR-i 200-st. Aga jälle - kuna meie Martin-poiss oli nagu astmaatik ja kamba peale oli meil vaid üks dekopoi, siis pidin minagi solidaarselt koos teistega pinnale tulema:(
Pärast kerget näksimist ja 1,5 h taastumist, võtsime ette teise sukeldumise Koh Bida Nai kõrval olevale Koh Bida Nokile (infoks neile, kes ei tea, et mõlemad saared asuvad Phi Phi Maya Bay vahetus läheduses). Ja jälle - kohe, kui põhja jõudsime (s.o 30 m), tervitas meid oma kohalolekuga leopardhai!:-) Tema tundus olevat võrreldes esimese suguvennaga eriti suuuur. Ujusin tema kõrvale ja otsustasin ta üle mõõta. Kuna joonlauda mul kaasas polnud, ajasin oma käed laiali, et aimu saada lugupeetud hai kabariitidest. Usute või mitte, aga ta oli minupikkune (164cm ja ilmselt kaalus ka 53 kg). Wow! Teine sukeldumine kestis kokku 31 min ning õhku jäi ballooni alles 70BAR-i. Lisaks ilu nautimisele pidin ka reeliga mässama ning mööda reeli silmad kinni ujuma.
Kolmas sukeldumine leidis aset tagasiteel Koh Doc Mai'le (tõlkes Flower Island). Tegemist oli minu öösukeldumise praktikaga. Välja nägi Koh Doc Mai nagu üks suur kivikamakas keset merd, mis on ennast Phi Phi hambuliste kaljude küljest lahti rebinud ja üksi kuhugi triivima läinud. Kalju otsas kasvavad ainult puud. Lille nimetus tulevat veealustest kirevatest kaljuseinadest, mis oma värvidelt on nagu lilleaed. Mistõttu on see sait sukeldujate jaoks jälle omamoodi paradiis ning vaatamisväärsus. Lisaks elab Koh doc Mail hunnikute viisi merihobuseid, pipefishe, krevette, austreid jm mikroelukaid. Tänu millele on ta eriline lemmikpaik ka allvee makrofotograafidele (oi-oi, kus mul oleks siin alles pildistamist olnud:-)
Kuna siin riigis läheb kohe pärast päikese loojumist (ca 18.30 ajal) pimedaks, siis kl 19.00, kui oli planeeritud meie 3. sukeldumine, oli väljas juba täiesti kottpime. Tuult ei olnud. Lainet ka ei olnud. Laskusime mööda kaljuseina 22.2 m peale (põhi tuleb vastu 30 m peal) ning hakkasime mööda idakülge lõuna poole liikuma. Vee all aga ei olnud enam nii hea nähtavus kui esimese kahe sukeldumise ajal. Osaliselt tundus see ka sellepärast nii olevat, et kui taskulambiga millegi peale näitasid, siis esmalt hakkas vastu helendama kõikvõimalik heljuv plankton, sete ja muu mudru. Nagu autoga öisel ajal kottpimedal teel sõites, kui sajab tihedat lund või vihma. Vähe sellest, pärast vette astumist ei saanud ma tükk aega endale maski korralikult pähe, ilma et see vett sisse ei laseks. Lisaks oli mul kaasas tuttuus korralik taskulamp, mis näitas mittemidagit. Ühesõnaga algus oli algusest peale idüllist kaugel. Minna pimedasse ja külma vette, kus nähtavus on kehva; seljas märg kalipso ning ise samal ajal külmetades; pluss teades, et vähemalt 30 min peab seda õudust taluma..., on ikka talumatult õudne küll. Inimene peab ikka peast nõder olema, nagu näiteks mina, et sellise okkalise teekonna vabatahtlikult ette võtab:) Hoidsin Taneli käest kõvasti kinni nagu pisike põnn oma esimesel koolipäeval , sest hirm oli üsna suur...
Märkamatult olime jõudnud koopasuuni, millest Tanel meile eelnevalt rääkis ja oli jaganud õpetusi koopas liiklemisel. Esimene koobas meenutas pigem laugjat avaust, mille ülevaatamine oli mulle täiesti käkitegu. Teine koobas seevastu oli ikka täitsa koobas, mis koobas. Selline S-kujuline ja 5m sügavune. Tanel küll ütles, et kes kardab, tunneb ebamugavust või lihtsalt ei taha tulla, see ootab koopasuu ääres, kuni teised tagasi tulnud on. Mina aga mõtlesin: ma küll väga kardan, aga hirmust saab üle vaid hirmuga silmitsi seistes:) Ühesõnaga otsustasin kõva mutt olla ning siseneda... Tunnistan ausalt, et pidin end motiveerima, et minu sisse hiilivast klaustrofoobiast võitu saada.
Tanel hakkas vedama reeli ja ettevaatlikult liikuma koopa sisemusse. Meie sibasime Taneli kannul nagu tibupojad kanaema järgi. Kõike seda pidi tegema aga ülimalt ettevaatlikult, sest sete ei tohtinud minna liikuma. Vastasel korral ei näe enam, kus on koopa sein, kus lagi või kus on väljapääs...
Jälgisin öist elu ning tundsin salamisi uhkustki, et nii tubli olin ja ennast ületasin.... Kui korraga olime kõik kolm puntrasse ujunud ning minul kadus seepeale neutraalne ujuvus, mis koobastes on eriti tähtis. Hakkasin allapoole vajuma... Kogemata puudutasin lestaga põhja... Ja tshahh! ...Rohkem ei olnudki vaja... silmapilgselt oli nähtavus null... Keerasin otsa koheselt ringi... tagasiteed enam ei näinud... Appi!!!...Korraga meenusid mulle lood, kuidas koobastesse on ära uppunud ka instruktoreid koos oma õpilastega, kes ei ole leidnud väljapääsu, sest vesi on sogaseks aetud... Tundsin, kuidas mu vererõhk lõi lakke... Minu haige fantaasia ütles, et ka meie võime nüüd vabalt siia jäädagi... Seevastu minu ratio ütles mulle: "Rahu, ainult rahu, Kristel! Midagi hullu ei saa ju juhtuda, sest koobas on pisike; meil on reel korralikult veetud ja kaasas kogenud instruktor, kes käib kordades keerulistemates kohtades ning alati elusalt ja tervelt välja tuleb". Vaatasin Tanelile otsa ja näitasin, et ma ujun koopast välja. Hakkasin kibekiiresti avause poole tagasi ukerdama, ise samal ajal kramplikult reelist kinni hoides... Sisuliselt liikusingi koopasuu poole silmad kinni, sest kõik see mudru ja sete, mis vees heljus, röövis 90% nähtavusest. Õnneks ma nii palju nägin, et nurga peal, kus oli reeli kinnituskoht, kükitas pontsakas meresiil. Igatahes palju puudu ei jäänud, et ma oleks temast kogemata kinni haaranud... Uhh!
Koopast elusa ja tervena välja jõudes tundsin ikka meeletut kergendust ning sain teada, et sellised pisikesed pimedad urkad, mis kubisedvad meresiilidest ja kus ei ole avarust, ei ole minu rida. Ja need, kes lähevad koobastesse reelita n.ö vene rulletti mängima, on ikka täielikud enesetapjad. Ja nagu ma hiljem Taneli käest kuulsin, siis samasse koopasse jätsidki oma elu neli Jaapanist pärit sukeldujat.
Kolmanda sukeldumise bottom time oli 30 min ja õhku tarbisin 130 BAR-i.
3 comments:
Tubli olid tõesti.
lugesin uuesti ja vahemärkuseks olgu öeldu, et koopas on äärmiselt oluline tegutseda eneseteadlikult ja ka samavõrra ümbritsevast teadlikult. kui sul oli tegu tagasiminekuga ja avastamisel selgus, et tagasitee juba nö tolmune siis olid unustanud, et eneseteadlik tegevus ehk esmane ujuvus oli põhjustanud halva nähavuse ja tagasitee seletamine sinu hirmunud näkku oli rutiin mis tuleb läbida igal instruktori kel oskusi koopaga. sinul on suur pluss, et oled rahu ise kui ka olukord on keeruline. no ok, olid ikka hirmunud näöga kyll aga ...tubli!
Aitäh, aitäh, mu väga hea ja kannatlik õpetaja! Aga ma arvan, et kui nüüd uuesti peaksime minema, siis olen oluliselt asjalikum ja hirmuvabam, sest ma tean, mis mind ees ootab ning mis on mu nõrgad küljed, millega mitte alt minna:)
Post a Comment