Minu esimene ja viimane elevandisafari

Kui Tallinnas olles tuleb turist ilmtingimata vedada Raekoja platsi, kohvikusse ja loomaaeda, siis siin maal tuleb lisaks ping-pongi show ja tai poksi väisamisele NB-korras sõita ka elevandiga.

Käisime siis lõpuks meiegi oma kodu lähedal asuvas elevantide treeningkeskuses vandiga sõitmas. Meil oli valida kas 20- või 60-minutilise tripi vahel. Olin kindel, et üle 20 minuti minu seedeelundkond elevandi seljas loksumisele vastu ei pea. Kuna kaasas oli ka meie 2-aastane tütreke, pidime arvestama ka temapoolse võimaliku tüdimusega.

Maksnud ära 1200 bahti (mis on kahe täiskasvanu hind ja alla 6 a laps on tasuta), ronisime elevandile selga ning asusime mööda konarlikku, kivist, kitsast ning kallakulist teerada nn džungli poole teele. Esimesed meetrid olid täitsa toredad. Saime perekonna albumisse vahvaid hetki ja puha. Võrreldes kaameliga oli sõit isegi sümpaatsem. Seda enam, et ma ei ole ju mitte kunagi varem elevandiga sõitnud. Järgmistel meetritel ma enam nii positiivselt meelestatud aga ei olnud. Parima meelega oleksin koheselt 2,5 m kõrguse vandi seljast alla hüpanud ning meie teejuhi elevandina turiste vedama pannud.

Vaene loomake ei tahtnud kohe üldse mitte edasi liikuda. Oli ju pärastlõunane aeg ja eks ta oli juba meiesugustest lollidest turistidest kurnatud. Karjatajale elevandi soov igatahes ei meeldínud. Nõnda siis onkel istuski vantsil peas ja üritas teda kõikvõimalike vahenditega liikuma panna. Oli ju turist raha maksnud ja elevant pidi nüüd inimest vääriliselt lõbustama.

Vandi motiveerimisel oli kolm astet. Kui häälekale käsklusele elevant ei allunud, sai ta kannaga vastu otsmikku. Ja kui see ka ei töötanud, võttis mehike muinasjuttudest tuntud kapten Hookile kuulunud konkskäe moodi metallist ora ning hakkas vandikest tirima kõrva tagant. Eesmärk pühendaski abinõu - vant hakkaski justkui nõiaväel edasi liikuma. Sama skeem võeti jälle appi 5 m pärast, kui elevants suvatses sekundikski peatuda. Õudne!!!

Ütlen ausalt, kui ma oleks ette teadnud, millist loomapiinamist see 20-minutiline safari endast kujutab, ei oleks ma mitte mingil juhul sõitma läinud. Niisamuti ei soovita ma seda trippi kellelegi, kel vähegi on süda õiges kohas.

Kuidas ma unustasin õigeaegselt viisat pikendada

Selleks, et eestlane pääseks Tai Kuningriiki, peab ta tegema endale viisa. Kahenädalase viisa saab teha Tai lennujaamades (Bangkok, Phuket). Soovitav ja lihtsaim moodus on viisa hankida eelnevalt Eestist mõne reisibüroo kaasabil või minna ise Tai saatkonda Helsingisse, et oleks piiril vähem sebimist. Kuna meie pere plaanis Tais talvituda kokku ca 3 kuud, siis meil oli otstarbekas hankida oma viisad Helsingist.

Kui viisa käes, siis tuleb seda käia immigratsiooni punktis pikendamas. Meie peame oma pikaaegset viisat pikendama iga kuu aja tagant, makstes ametnikule 1900 bahti. Viisat saab pikendada maksimaalselt 2 korda. Seega, kui soovitakse Tais olla kauem kui 3 kuud, tuleb vahepeal põigata üle piiri Birmasse, Kambodžasse, Laosse või Malaisiasse ning Taisse tagasi tulles teha piiril uus viisa.

Kuna meie perel on nn ühe sisenemisega (one entry) viisa, siis riigist välja minnes meie olemasolev viisa kaotaks kehtivuse, mistõttu peaksime piiril tegema uue viisa. See on ka põhjus, miks me ei ole jõudnud veel ei Malaisiasse, Kambodžasse, Birmasse, Vietnami, Laosesse, Austraaliasse jpt põnevatesse kohtadesse. Kuigi algne üllas plaan seda ette nägi. Seda enam, et lennukipiletid ümberkaudsetesse riikidesse on Eesti mõistes ikka sigaodavad. Nt Malaisasse edasi-tagasi pilet koos kõikvõimalike maksudega on kokku ca 5000 bahti (ca 1600 krooni), Austraaliasse 10 000 bahti (ca 3333 krooni) jne.

Siinkohal ei saa jätta mainimata, et kõige tasuvam on siin riigis töötada immigratsiooni punktis. Põhjus lihtne - viisa pikendamine maksab 1900 bahti. Kõik turistid annavad ametlikule üldjuhul 2000 bahti, millest 100 bahti läheb silmagi pilgutamata otse ametniku taskusse. Ja arvestades, kui palju turiste käib esmaspäevast reedeni immigratioonis, siis ilmselgelt on tegemist maailma tasuvaima ametiga.

Kui pikendamise kuupäev läheb üle, tehakse esimese üle läinud päeva eest trahvi 1000 bahti. Edaspidi tuleb maksta 500 bahti päeva eest, kuid mitte rohkem kui 20 000 bahti. Kui liiga kaua venitad või suisa hoiad kõrvale viisa pikendamisest, saad passi punase templi, pluss pead kergendama kukrut 20 000 bahti võrra ning sulle antakse aega maalt lahkumiseks 24 tundi. Kõige krooniks võib saada ka Taisse eluaegse sissesõidu keelu.

Igatahes Phuket Towni immigratsiooni punktis väljusin ma täna endast, et mitte öelda, et olin tige nagu herilane. Sest kui esimese pikenduse ajal olid taotlejatel ette nähtud järjekorranumbrid nagu pangas, siis täna sai taotlusi esitada ainult elava järjekorra alusel. Võite vaid ilmekalt ette kujutada, milline talongiaegne tunglemine käis leti ees.

Kogu triangel kestis umbes 1,5 h, sest oli kuratlikult palju rahvast ning lisaks 1900 bahtile viisa pikendamise eest tehti mulle ka trahvi!!!

Põhjus ülimalt proosaline - ise olin loll! Kuna Taisse saabusin 11.12.07, siis olin kuni eilseni täiesti veendunud, et minu viisaga on kõik kombes kuni tänaseni. Alles eile õhtul avastasin, et minu viisa teistkordse pikendamise tähtaeg sai läbi juba reedel, s.o 08.02 (kuna esimene pikendamine toimus varem, siis sellest tulenevalt sain ka varasema kuupäevaga templi). Seega sain rõõmsalt 1500 bahti (500 krooni) trahvi tähtaja ületamise eest! Sügav kummardus iseenda nõtrusele!

Tail on uus 72-aastane peaminister

Neli päeva tagasi, kui saapamaa president Giorgio Napolitano saatis tekkinud valitsuskriisi tõttu laiali Itaalia parlamendi, kinnitas Tai kuningas Rama IX ametisse peaminister Samak Sundaravej valitsuskabineti liikmed.

Uurides uue peaministri tausta, pidin taaskord üllatuma. Selgub, et kahe lapse isa Samak Sundaravej on hiina päritolu Tai poliitik, kes ei ole samuti enam oma esimeses nooruses. Nimelt on Sundaravej juba 72 aastat vana (sündinud 13. juunil 1935. a Bangkokis).

Sundaravejid peetakse parempoolseks poliitikuks, kes alustas oma poliitilist karjääri juba 1968. a. Ja nii nagu Tai eelminegi peaminister, on ka Sundaravej tihedates sidemetes sõjaväega.

Valitsusse jõudis Sundaravej esmakordselt 1975. a põllumajandusministri asetäitjana. Järgmisel aastal sai temast siseministri asetäitja ja siis juba ka siseminister. Sundaravej ametiajal arreteeriti arvukalt vasakpoolseid aktiviste. 1983–1986 ja 1990–1991 oli Sundaravej transpordiminister. 1992. aastal aga asepeaminister kindral Suchinda Kraprayooni valitsuses. Aastatel 2000-2003 oli Sundaravej ka Bangkoki kuberner.

Aastatel 1973–2000 oli Sundaravej väikeste vaheaegadega ka Tai parlamendi liige. Aastal 1979 asutas Sundaravej Prachakornthai partei ja oli aastani 2000 selle esimees. Erakonnal oli parlamendis väike, kuid püsiv esindatus, mis ulatus eri koosseisudes 29-36 saadikuni. Sundaravej valiti 24. augustil 2007 Rahva Võimu Partei (asutati 2006. a sõjaväelise riigipöördega kukutatud peaministri Thaksin Shinawatra poolehoidjate poolt) esimeheks.

Päev enne jõululaupäeva toimunud parlamendivalimistel saavutas Rahva Võimu Partei suurima toetuse, kogudes parlamendis 228 saadikukohta. Tai parlament valis 28. jaanuaril 2008 Sundaravej uueks peaministriks ja juba järgmisel päeval kinnitas kuningas Sundaravej ka ametisse. Sundaravej valitsuse liikmed andsid ametivande 6. veebruaril 2008.

Uues valitsuses võttis Sundaravej endale ka kaitseministri portfelli. Välisministriks sai Noppadon Pattama, rahandusministriks Surapong Suebwonglee ja siseministriks Chalerm Yoobamrung.

Keda huvitab, mis toimus riigis enne Sundaravejid, neil soovitan lugeda käesolevast blogist jaanuarikuu kirjatükki "Teel demokraatiani". Kuninga kohta leidub huvitavat lugemist artikklis "Riigi esimene mees".

Kohalikust liikluskultuuri(tuse)st

Kuivõrd tegemist on valdkonnaga, kus statistika järgi saab üle päeva üks inimene siinsel maanteel surma ning iga päev sõidab keegi end mopiga poolvigaseks, siis oleks pisuke patt jätta tähelepanuta Tai liikluskultuur(itus).

Liiklus tundub siin esmapilgul olevat ikka uskumatult kaootiline, eriti võrreldes Eestiga. Kuid pärast mõningast süübimist taikade liikluskultuuri(tusse), hakkad aru saama, et tegemist on klassikalise korraeelse seisundiga. Sest tegelikult sujub siin kõik justkui õlitatult. Hoolimata tohutust liiklejate arvust, on siinsed liiklejad oluliselt sõbralikumad ning rahulikumad kui Eestis. Niisamuti on ristmikel olevatel fooridel olemas sekundilugejad ja rullnokklust siin eriti ei kohta.

Klassikaline vaatepilt maanteel, eriti kl 17-18 ajal, kui siingi algavad tööpäevajärgsed ummikud, on miljon moppi (küll külgkorviga, küll ilma), mis sõeluvad autode, busside, veokite, tuk-tukkide vahel nagu pöörased ja on harilikult ülerahvastatud.

Kõikidele suurematele ristmikele on liiklejate rahustamiseks välja pandud onu politsei, kes siis lõputu vile saatel püüab oma eksistentsi õigustada. Arvestades, kui intensiivselt ja lakkamatult nad vilistavad, siis ilmselt nende eluiga ei saa olla eriti pikk põhjusel, et on vaid aja küsimus, millal nad vilistavad endid hingetuks.

Kuigi liikluseeskirjad on täiesti olemas, tundub, et need on kehtestatud pigem selleks, et liiklejatel oleks millest juhinduda, kuid mis ei ole oma olemuslikult kohustuslikud täitmiseks. Kuid üks, mis kindel - 100% kehtib kirjutamata seadus - teed annab teisele see, kes on väiksema sõiduvahendiga ning kainem.

Trahvi saab siin ainult kas kiivrita, lubadeta või purjus peaga sõidu eest. Liigse kiirustamise või turvavööta sõitmise eest ei tülita sind keegi. Niisamuti ei kontrolli keegi isikute arvu sõidukis.

Hoolimata võimalikust trahvist, on vähestel mopi juhtidel sõidu ajal peas kiiver. Kuigi ainult juhil on kiivri kandmise kohustus ning selle nõude mitteeiramise eest võib turist saada kuni 500 bahti trahvi, siis tegelikkuses kannavad kiivreid vähesed. Kui siis ainult mõned ontlikud turistid ja kohalikud, sealhulgas meie.

Autopark on siin kardinaalselt erinev võrreldes Eestiga. Kuigi teedel kohtab nii BMW-sid, kõikvõimalikke Toyotasid ja Hondasid ja muid tuntud ning tundmatuid marke, siis põhiline liikumisvahend on mopeed ehk mopp. Osad kutsuvad seda pilli hellitavalt ka moboks.

Teine põhiline liikumisvahend on tuk-tuk, mis meenutab oma olemuselt akendeta miniatuurset bussi, mille "salongi" mahub teineteise kõrvale istuma kokku 6 inimest, pluss üks inimene juhi kõrvale kabiini. Kaasaegsed tuk-tukid on neljarattalised, kuid tänavapildis kohtab veel ka kolmerattalisi tuk-tukke.

Mida kõvem tuk-tuki mees, seda tuunitum on tema sõiduvahend. Pimeduse saabudes saavad tuk-tukkidest piltlikult öeldes jõulupuud, st kõik särab tuledes ning plingib. Kui harilikult on tuk-tukid punast või kollast värvi, siis moodsamad mehed on võõbanud oma tuk-tuki kas künelakiroosa või salatirohelise värviga üle.

Igatahes, kui 6 inimest soovivad liikuda punktist A punkti B ning trajektoorile juhutub jääma mägesid nagu teel Patongist Nai Harni, siis ega ikka igasuguse tuk-tuki juht sind jutule võtagi, sest mootoril jääb powerist puudu. Normaalne on maksta sellise pika sõidu eest, mis on ca 20 km, ning sõltuvalt isikute arvust, 500-600 bahti.

Eriti naljakas on tuk-tuki juhtide soov mitte teenida raha, st et parem ta jätab sõidu sõitmata ja passib päev läbi tegevusetult teepervel, kuid alla 300 bahti ei sõida ta meetritki. Ja teine asi - kui tuk-tuki järjekorda tekib "auk", sest keegi sõitis oma kohalt minema, ei käivita juht edasiliikumiseks mootorit, vaid ta lükkab oma tuk-tuki nagu mopi sinna, kuhu parasjagu vaja. Vot kus on kokkuhoid!

Kuna tuk-tuk on mahutavuse mõttes ebaefektiivne, sõit kallis ja orienteeritud turistide teenindamiseks, siis kohalikud sõidavad tööle kas mopiga, autoga või siis veoauto kastis, kuhu võib sõltuvalt kasti suurusest mahutada hea tahtmise korral kuni 30 inimest. Mis tähendab, et kõige äärmised reisijad peavad istuma sõna otseses mõttes kasti äärel ning hoidma teineteisest kaelakuti kinni vältimaks üle ääre pudenemist. Siinkohal ei taha mõeldagi, mis hakkab juhtuma siis, kui selline auto peaks järsult pidurdama.

Kütust saab omistada neljal erineval moel. Esiteks saab bensiini osta 0,7L SangSomi (kohalik tume rumm) pudelitest, mille liitri hind on kõige kallim, sest käsitöö maksab. Järgmine tase on, et metallist tünni külge on installeeritud voolik ja vänt ning ühekordse suu-ja ninamaski taha peidetud taikas laseb sulle paaki nii palju bensiini kui vaja. Kui tahad privaatsust ja iseteenindust, pead üles otsima automaattanklakese, mis töötab süsteemil a la Neste 24. Ka sealt saab ainult bensiini ning on peaaegu sama kallis kui nn klaaspudelibensiin.

Viimane ja kõige odavam moodus on sõita suurde tanklasse, kus auto tangitakse ära nii, et sina ei liigu autorooli tagant kuhugi. Lisaks antakse tasuta kaasa pudel vett. Paagitäis bensiini (mopile) maksab sõltuvalt paagi suurusest ja ostmise kohast kuni 120 bahti (40 krooni) ja sellega saab sõita päris pikad maad maha.

Nagu Aamen kirikus, nii peab ka eestlaste lipp olema igas, eelistatult negatiivses valdkonnas kõrge. Arvestades meie siinse kogukonna suurust, leidub igasse nädalasse vähemalt üks eestlane, kes saab liikluses osalemise tõttu augu jalga, kes jala kipsi, kes peapõrutuse. Ja nagu tuleb välja, siis motorolleriga käntsa käimine ei ole ainult kihutavate, purjus või bravuuri täis meeste privileeg.

Kui ma ei eksi, siis alles üleeile sõitis meie majapidajanna nimega Som, ja kes on muide ka kohalik, katki oma rangluu. Väidetavalt oli ta rollerit juhtides purjus nagu tarakan. Või teine näide: eelmisel nädalal ei tulnud mopi juhtimisega toime üks meie sõbrannadest. Kui sõbrants ise pääses kriimustustega, siis kaassõitja pidi saadud peapõrutuse tagajärjel kena mitu päeva haiglas veetma.

Vastlapäev Phuketis

Kui Tallinnas üritati vahukoorekuklite ja hernesupiga pingutatult vastlapäeva meeleolu luua, sest lund ju ei olnud ning sellest tulenevalt ka pikka liugu, siis meie siin seevastu saime tõelise fiilingu osaliseks. Uskuge või mitte, aga tuleb välja, et ka siin maal saab väga edukalt suusatada ning lauda sõita!

Nimelt on ühe väga vinge golfikeskuse lähedale, mis asub kuskil enne Patongi, tekitatud koht, kus saab harrastada nii suuskade, laua kui jumal teab mis aluste kaasabil vee peal liikumist.

Süsteem on lihtne. Ei mingit kaatrit, mis veab mere peal inimesi järgi, vaid mägede vahele on kaevatud staadionikujuline veerada. Ja vedajaks on elektrisüsteemil põhinev agregaat. Nii nagu suusakeskustes. Vette on lisatud ka erinevad takistused, et saaks kõikvõimalikke trikke teha. Ja millised isased on sinna kokku tulnud!?! Üks ilusama figuuri ja muskulatuuriga kui teine. Ja veel milliste oskustega! Mind võttis vaatemäng igatahes pahviks.

Vastlapäev jätkus Phuketi kõige suuremas bordellis elik öises Patongis. Algatuseks käisime tai poksi vaatamas - Mirkkole ja Olavile kaasa elamas. Mirkkol oli vist juba kuues matš ja Olavil esimene. Ütleme nii, et kuna koht oli iseenesest väike ja poisse oli sel korral ergutama tulnud sini-must-valge lipuga ca 20 eestlast, tekitasime saalis parajalt lärmi ja saime kogu tähelepanu enestele - nagu meie oleks õhtu staarid olnud.

Igatahes, kui matš hakkas, tutvustati publikule Mirkkot kui meest "from Estonia-Australia". Et siis selline uus riik! Kuna Mirkkole oli vastaseks keegi sama sitke vend (taikas) sattunud, olid kõik 5 raundi publiku jaoks väga pinevad, sest kumbki mees alla ei vandunud. Kui aeg sai läbi, kuulutas kohtunik võitjaks millegipärast Mirkko vastase. Väidetavalt sai Mirkko kokku vähem punkte. Punkti arvestuse pingerida pidi olema selline, et kõige rohkem saab punkte küünarnukiga löögi eest, siis põlve, siis jala ning kõikse vähem käe löökide eest.

Meie oleme aga senini veendunud, et kohtunik ei olnud Mirkko suhtes objektiivne. Kuna mängus oli palju pappi (vedasime ju Mirkko peale kihla) ja Mirkko oli niigi kõik eelnevad matšid võitnud, oli väga hea põhjus tekkinud, miks Mirkko pidi sel korral kaotajaks jääma.

Olavi matš piirdus aga kahe esimese minutiga. Vastaseks oli ta saanud ühe pekise kõhuga taika, kelle Mirkko oli varasematel aegadel juba nokki löönud. Ja veel nii, et vennale tehti hiljem 6 õmblust. Seega Olavi, keda tutvustati kui meest "from Sweden", oli oma edus kindel ning alustas raundi väga jõuliselt.

Kõik märgid viitasid, et Olavi võidab. Jalg käis tal ka igatahes teise korruse rõduni ning tehnika oli ka kordades parem kui sellel taikal. Kuid siis äkki! Juhtus midagi enneolematut - Olavil käis põlv tagurpidi ja ta kukkus pikali. Olin veendunud, et nüüd on kõik. Kuid ei - Olavi tõusis püsti, nägu valust tagurpidi ja asus uuesti rünnakule. Kuid jalale ta kahjuks enam toetuda ei saanudki, mistõttu Olavi kukkus uuesti pikali. Ja nii see rasvamagu võitjaks kuulutatigi... Bad luck! Nüüd on Olavil jälle mitu kuud hooleta, st et ta ei pea enam sööma riisi, erinevalt Mirkkost, kes peatselt pidi sõitma võistlema ka Bangkoki.

Kuna meie seltskonnas oli palju inimesi, kes polnud kordagi ping-pong showd näinud, transvestiitide baari jm ekstraordinaarseid tegusid teinud, siis meie Vastlapäev lõppes Pangla Roudil kõikvõimalike pahede keskel. Kuid nendest seiklustest pajatan juba teine kord!

Head Uut Aastat!

Täna algas pruuni maaroti aasta, mis on hiina kalendri järgi 4705. aasta.

Hiiumaast umbes poole väiksemal saarekesel, Phuketis, möödus uue aasta vastuvõtmine suhteliselt rahulikult. Välja arvatud turistide, eriti eestlaste jaoks, kes leidsid järjekordse ettekäände enese täisjoomiseks.

Hiina kalendri järgi on rott esimene kaheteistkümnest kalendriloomast ja väga lugupeetud loomake.

Hiinlased usuvad, et alanud rotiaasta kulgeb töö, tegemiste ja uuenemiste tähe all. Seega olla parim aeg vahetada töökohta, abielluda või alustada millegi uuega.

Kuna rotid paljunevad kergesti, siis peavad hiinlased rotiaastat ka Romantika Täheks. Kuid täheks on ta vaid neile, kes sündinud kassi, kitse või sea aastal. Seega tõotab ka minul tulla väga hea aasta!

Ühtlasi algas Hiinas ka ametlikult kevad, kuigi viimase kolme nädala uudised lumetormidest ja madalast temperatuurist, mis põhjustanud juba üle 80 inimese hukkumise ning üle 300 000 elumaja kokkuvarisemise, pigem tõotavad nii talve kui ka kaose jätkumist.

Taika inglise keel

Tailaste inglise keel on ikka päris naljakas. Mis tähendab, et kui nad on sõnad kuidagi ära õppinud, siis hääldust kindlasti mitte.

Esiteks nad ei räägi r-tähte. Sellest sain ma teada alles siis, kui ma tellisin reisi teisel päeval Koh Pangalil olles yello curry soup with prawns (vürtsikas kollase karri supp suurte krevettidega). Tädi noogutas rõõmsalt ning küsis seepeale: "With slice?"

Saamata päris täpselt aru, mida ta tahab minu supi sisse veel panna, raputasin kiiresti eituse märgiks igaks juhuks pead. Kui ma juba sööma olin hakanud ja supi teravus mul silmad ja nina vesiseks ajanud, sain ma ühtäkki valgustatud - slice tähendas sedapuhku rice. Mis tähendab, et olin äsja keeldunud supi kõrvale pakutavast aurutatud riisist, mis neutraliseerib toidu liigset vürtsi ja aitab korras hoida seedimist.

Teiseks - suurem osa teenindavast personalist ei saa pahatihti mitte s....gi aru, kuigi noogutavad õnneliku näoga sulle kaasa ja kordavad takka "jeez-jeez". Nii õnnestus mul näiteks ühes euroopalike sugemetega tai restoranis saada toidu kõrvale sliced tomato asemel potatot, st olemasoleva friikartuli kõrvale veel viilutatud kartulit.

Ja see, kuidas nad toidu inglisekeelseid nimetusi on menüüsse kirja pannud, on muidugi omaette nali. Mul tekkis kohe nostalgia. Nagu oleksin mõnda Narvi baari sattunud, kus kõvasti eesti keelt on väänatud või siis uute sõnadega rikastatud.

Aga õnneks on söök siin väga maitsev. Seega pole erilist vahet, kui tellid menüüst ühte, aga tuuakse midagi muud, põhjusel et ettekandja ei saanud sinust piisavalt hästi aru. Vahe tekib vaid juhul, kui sa ei ole just eriline vürtsisõber ja siis tellid ning rõhutad teenindajale "no spicy!!!", kuid saad ikkagi väga vürtsika toidu. Siis ajavat ikka kurjaks küll. Eriti, kui oled näljasena oma sööki juba 45 minutit oodanud. Mina õnneks armastan vürtsi ja siiani olen pääsenud huumoriga teiste kulul.

Prussakaid, mao liha jm ekstreemsusi pole ma veel jõudnud (loe: julgenud) proovida. Küll aga kostitas eile õhtul minu hea majakaaslane mind röstitud tõukude ja rohutirtsudega. Tuleb tunnistada, et viimane oli päris mõnus ja vürtsikas õllekõrvane.

Taisse Tulija Meelespea

Üleeile saabus meile Tallinn-Phuket charteriga jälle ports eestlasi. Nähes nende tehtud tegusid või foobiaid, tekkis mul üllas mõte kokku panna uutele tulijatele nn 10 käsku ehk Taisse Tulija Meelespea.

1. Jõulukalkuniks muutumine
Ei tasu hävitada oma puhkust, veetes esimesed päevad beachil või basseini ääres ja röstides end nii jõulukalkuniks. Esiteks ei ole see nahale hea ning teiseks, siin on palju rohkem avastada, kui piirduda ainult liiva, mere ja Margarithadega.

Kui sa tingimata pead saama endale Don Johnsoni päevituse, alusta mõistlikult. NB!Kümme minutit Tai päikest võrdub tunnike Euroopa päikest. Seega, kui sa ei ole ettevaatlik, lõpetad oma päeva punasena nagu tomat või nagu keedetud krevett.

Soovitus: kasuta esimestel päevadel vähemalt 20-faktoriga kreemi. Mida heledam nahk, seda suurem faktor tuleb valida. Eriti laste puhul. Kõikvõimalikud sun ja after sun lotionid on siin vabalt saadaval. Ei pea Eestist kaasa vedama.

2.Alkohol
Siin olles jood ja imestad, kui palju alkoholi võib sinu sisse mahtuda, enne kui sa lõplikult purju jääd. Vahe tuleb sellest, et siinse kliima tõttu higistab inimene oluliselt rohkem. Eks ta õigem muidugi on, et vedeliku taastamiseks organismis tuleks juua pigem vett kui õlut.

Singha, Chang ja Tiger (ca 20 bahti) on väga head kohalikud õlled. SangSom (ca 240 bahti) ehk kohalik tume rumm on samuti väga hea. Eriti segatuna Coca-Cola, sidruni ja jääga. Veini nad teha ei oska siin, kuigi viinamarju kasvatavad. Normaalset veini saab, kuid see on imporditud ning meie mõistes kallis. Väidetavalt tänu kõrgetele importmaksudele.

Soovitus: Eestist tuleb kindlasti kaasa võtta väga palju head punast ja valget veini. Soovi korral ka kanget alkoholi, nagu nt eesti viina.

3. Maod
Phuket on koduks paljudele ebameeldivatele kobradele. Ka meie õuel olla nähtud musta kobra. Ja ka rohelist ussi, kes meie villa 2. korruse terassil rulloo küljes hiilis.

Kui rohelisi madusid peetakse maailmas kõige mürgisemateks tegelasteks, siis meie mao näol oli tegu hariliku geko-sööjaga. Ja inimesed jätavad teda absoluutselt külmaks. Vastupidi ei saa kahjuks väita.

Kuigi aastas registreeritakse kogu Tai peale kokku ca 10 000 mao hammustust, sureb mürgise hammustuse tagajärjel aastas vaid keskmiselt 20 inimest. Ohvrid ise on töötanud looduses (aednikud, põllumehed).

Soovitus: pimedal ajal tuleb käia jalanõudega, jalgadega kergelt trampides ja kasutada oma trajektoori valgustamiseks taskulampi. Madu üldjuhul kardab inimest, mitte ei istu pöösas ja ootab ründamise võimalust.

4. Putukad
Lisaks mustale kobrale ja paljudele sõbralikele gekodele, kes siin vilkalt õhtuti ringi sebivad, on meie õuel nähtud ka skorpionit. Ei tasu järgi joosta, et temaga pildile saada!

Kuid põhiline, keda turistidel soovitatakse karta, on malaariat kandvad kärbsed. Aga need kohtuvad inimesega pigem põlises dźunglis kui kuskil turistiinkupaatoris. Mina malaariarohtu igatahes enne reisi ei söönud. Ja olen senini terve.

Lisaks on ühed ebameeldivad tegelased sipelgad (ristisin nad vaarao sipelgateks). Kuna nad on üliväiksed, siis ringi liiguvad nad kambaga ja on väga sõjakad. Katsu sa nt nende trajektoorile astuda, kui nad parasjagu on avastanud mõne toidujäätme ning seda kollegiaalselt oma pesasse viivad - hammustavad nagu kuradid. Ja arvutisse ning telekasse meeldib neile ka pesa teha, sest seal on vist soe.

Ja eriti tüütud tegelased on kõikvõimalikud sääselised. Käsitlematult palju on neid õhtuti ja varahommikuti.

Soovitus: Aitavad ainult kohalikud moskiitotõrje vahendid. Ja ära väga džunglisse roni, kui malaaria rohtu pole söönud. Kuigi kõik, kes on käinud, on senini elus ja terved.

5. Söök
A-hepatiiti ehk musta vee ja toiduga levivat maksahaigust siitkandist naljalt ei saa. Niisamuti ei muutu siin "süda vesiseks". Nagu võib seda kõike juhtuda nt Egiptuses.

Söögid on siin väga head. Üldjuhul on iga kord gastronoomilise nauding garanteeritud. Ja väga odavalt. Õhtusöök kahele läheb maksma keskmiselt 450 bahti (150 eeki).

Lisaks klassikalisele tai köögile, on siin esindatud ka kõikvõimalikud euroopa köögid. Isegi meie kodu lähedal on nii saksa, prantsuse, itaalia kui ka mehhiko restoranid. Patongis (meist poole tunni kaugusel) on aga seevastu maailmakuulsa Keith Floydi restoran (kes veel ei tea, kes on Floyd, vaadaku: http://www.floydonline.co.uk/index.php), kus saab mekkida maailmakuulsaid roogasid.

Soovitus: Joo alati pudelivett! Kui pead kinni igapäevasest elementaarsest hügieenist (pesed käsi jne), ei juhtu midagi. Kuna euronõuetest pole siin haisugi, siis restorani kööki igatahes ei tasu pilku heita - söögiisu võib ära minna.

Eestist siia tulles tuleb kaasa võtta veini või õlle kõrvale head eesti juustu (laabi juust Forte, Hiirte juust jm hea ning parem). Singid, suitsuvorstid, rukkipala, kohv, pudrud, narva silmud jm ekstreemsused tulevad ainult kasuks ning on teiste eestlaste seas nagu valuuta.

6. Kalad
Kalad on siin väga ilusad ja värvilised. Kuid siin sulistavad ringi ka mõned isendid, keda oleks tark vältida - lionfish (lõvikala), stonefish (kivikala), white shark (valge hai), jellyfish (meduus).

Siia loetelusse kuuluvad kindlasti ka merisiil ja mureen. Kumbagi neist ei ole soovitav näppida. Meresiilile on hea ka mitte peale astuda. Kindlasti ei maksa mureeni minna toitma viineriga - võib sõrmest ilma jääda. Või veel hullem - kuna mureeni hammaste vahed roiskuvad, võib inimesel väga kergesti pärast hammustust tekkida veremürgitus.

Kui meduus kõrvetab nahka, siis kokkupuude stonefishiga (näebki välja nagu üks surnud korallitükk või kivi), põhjustab juba fataalsemaid tagajärgi. Kuid õnneks elavad kõik ohtlikud tegelased sügavates vetes. Neid võib kohata vaid sukeldudes.

Soovitus: Sukelduma minnes ei pea kõike näppima ning ronima kõikvõimalikesse koobastesse. Kuna meduus ulbib ka kaldaäärses vees, on lihtne saada kõrvetada. Eriti tundlik on laste nahk. Kuid sellisel juhul soovitavad kohalikud kibeluse leevendamiseks peale valada tsitruse mahla ja kui mahla pole, siis lihtsalt peale pissida.

7. Liiklus
Põhiline surmasaamise viis turistide seas on mopeediga sõitmine. Statistika järgi toimub iga kahe päeva tagant üks maantesurm. Õnnetused juhtuvad juhul, kui kihutatakse, ei hoita küllaldast pikivahet, ollakse joobes ning täis bravuuri.

Soovitus: kanna mopiga sõites alati kiivrit. Kuigi see on paras munakoor, siis lõppkokkuvõttes on ta parem kui mittemidagi. Niisamuti sõida rahulikult ning võimalikult tee ääres, ära lõike kurve, ole sõidu ajal kaine, väldi teel liiva ning õli laike ja ära unusta, et siinne liiklus on vasakpoolne. Alati kehtib kirjutamata reegel: teed annab see, kes on kainem ja väiksema sõiduvahendiga.

8. Haigused
Põhiline, millesse igal aastal nakatutakse, on HIV/Aids. Niisamuti malaaria. Väidetavalt ei ole malaariat kunagi esinenud Lõuna-Tais ning linnugrippi Phuketis.

Kuna siin on väga palju hulkuvaid koeri, hoiatavad kohalikud broźuurid turiste võimaliku ohu kui puremise eest. Üldjuhul on koerad arglikud, eemalehoidvad, koledad ja kärnased. Senini ei ole näinud nt mitte ühtegi emast koera?!

Soovitus: kasuta alati kondoomi. Veel parem, kui hoidud kõikvõimalikest juhuslikest vahekordadest. Ja kui midagi juhtub, helista alati nõu saamiseks tel 1719 ehk kohalikku hospitali (Bangkok Hospital).

9.Krediitkaardipettused
Tais olla suureks probleemiks, et osad kaupmehed lisavad kaardiga maksmisel 2-5% hinnale ise otsa. Panga reeglite järgi nad seda teha ei tohiks.

Niisamuti kopeeritakse magnetribasid. Mistõttu võid pool aastat hiljem ühel heal päeval Eestis olles avastada, et keegi sooritas äsja sinu krediitkaardiga ostu Jaapanis või jumal teab kus maailma otsas.

Soovitus: arvelda alati sularahas. Ja kui keegi tünga teeb, võid helistada Turismipolitseisse, tel 1155. Kui muidu kannab politseinik musta vormi, siis Tourist Police on riietatud beeźi sõjaväevormi.

10. Pagas
Pagas ei tohi olla raskem kui 20 kg per nägu. Vastasel korral maksate ülekilode eest. Seega, kui võtate Eestist kaasa palju veini, sööki, värskeid ajalehti-ajakirju ning raamatuid, pluss kohvri (mis harilikult kaalub 5kg), jääbki täpselt ruumi hambaharja ja päevitusriiete ning kodustele mõne meene kaasavõtmise jaoks.

Soovitus: Mida vähem nodi Eestist kaasa võtate, seda parem. Kindlasti ei tasu kaasa võtta sokke. Eriti veel 6 paari. Kõik vajalikud riided saate osta siit. Nt linasest särgid, millele on tikitud traakonid jm ilusad ornamendid, maksavad 150 bahti (50 krooni). Samuti püksid, käekotid, suvekleidid, jalanõud, jalariided - kõigil on enam-vähem üks hind, s.o 150 bahti.

Kuna rätsepa teenus on siin üliodav ja kvaliteetne, lasevad väga paljud inimesed endale õmmelda ülikonnad, triiksärgid, mantlid, kleidid, kostüümid. Nt Katal maksis 2 ülikonda, 3 triiksärki ja vabaaja püksid kokku 6500 krooni. Riie oli mega ilus, töö väga korralik ning rõivad olid nagu selga valatud ning väga stiilsed.

Kokkuvõtteks
Kui sul on kaasas pass, kehtiv viisa, normaalselt raha, korralik elu- ja reisikindlustus ning üht-teist kahe kõrva vahel, saab sul olema väga põnev ja meeldejääv puhkus!

Teel demokraatiani

Kui Tai sõjavägi kukutas 19.09.2006 peaminister Thaksin Shinawatra valitsuse, andis sõjaväeline Demokraatliku Reformi Nõukogu 01.10.2006 võimu üle elukutselisele sõjaväelasele ning erukindral Surayud Chulanontile, kellest sai ühtlasi Tai üleminekuvalitsuse peaminister.

Remargi korras olgu märgitud, et endise peaministriga on endiselt halvad lood. Juhtusin nimelt kohalikust häälekandjast lugema, et 23.01.2008 algas Bangkokis kohtuprotsess ekspeaminister Thaksin Shinawatra korruptsioonis süüdistatava abikaasa Pojamarn Shinawatra üle.

Chulanonti valitsuse koosseis muutus sagedasti, samuti roteeriti pidevalt ministreid. Pink oli pidevalt lühike ja tühi. Nii juhtuski, et alates 02.10.2007 pidi Chulanont lisaks peaministrile ise olema ka siseminister.

Kui valitsusaja algul toetas Chulanonti valitsust üle 60% kodanikest, siis alates 2007 kevadest ainult 13%. Niisamuti ei suutnud Chulanont juhtida riiki sõjaväest sõltumatult. Mis tähendas seda, et Chulanonti valitsus oli jätkuvalt riigipöörde korraldanud ohvitseridest koosneva Riikliku Julgeoleku Nõukogu mõju all.

Samas oli 64-aastase Chulanonti valitsuse oluliseks ülesandeks Tai uue põhiseaduse ettevalmistamine ja uute parlamendivalimiste organiseerimine, mis toimusid vahetult enne jõule, s.o 23.12.2007. Sellest hoolimata Chulanont kaotas!

Tai parlamendi valimistega meenub üks naljakas seik. Nimelt - valimistele eelnenud päeval ei tohtinud pärast kella 19 müüa restoranides, baarides, poodides mistahes alkoholi. Keeld pidi kehtima kuni valimistulemuste selgumiseni.

Nii nagu Eestiski on õigusakti järgi autoroolis mobiiliga rääkimine keelatud, kuid praktikas seda nõuet rõõmsalt eiratakse, nii juhtus ka antud "kuiva" keeluga - tegu oli algusest peale surnud õigusaktiga.

Mistõttu igas endast lugupidavas 7Elevenis, mis oma olemuselt ja kauba nomenklatuurilt on nagu meie Statoil, kuid ilma bensujaamata, sai vabalt osta igasugu marki alkoholi ja niipalju, kui ära kanda jaksasid.

Vastne parlament, mis 21.01.2008 alustas oma tööd, valis üleeile 310 poolthäälega riigi uueks peaministriks valimised võitnud erakonna Rahva Võimu Partei esimehe Samak Sundaravej.

Eks aeg näitab, mis puust on tehtud uus peaminister ning kas ta suudab rahva soovi täita, st muuta Tai natukenegi demokraatlikumaks riigiks.

Välismaal haiglas

Tai on koht, kus meditsiinisüsteem paistab olevat väga rikas ning arenenud, eriti võrreldes Eesti haiglatega.

Näiteks Bangkok Hospital, kuhu ma eile hilisõhtul tai poksi matši ajal seoses tervise ootamatu ja tugeva halvenemisega sattusin, oli nagu üks suur 5*hotell koos ülihoolitseva personali ning väga sõbraliku klienditeenindusega.

Haiglasse sisenedes hakkas minu ümber sebima suur hulk õdesid. Nagu tirtsuparv, kus igal ühel oli oma kindel ja väga tähtis funktsioon täita. Kes sõidutas sind ratastooliga WC-sse, kes mõõtis vererõhku, kes vormistas pabereid, kes tõi juua, kes teki, kes võttis proove, kes pani kanüüli, kes vahetas riideid. Eriti üllatav oli selline askeldamine seetõttu, et ma ei olnud ju suremas. Vähemalt enda arvates.

Igatahes otsustas arst mind kindluse mõttes jätta ööseks haiglasse, et hommikul varakult kohe asja kallale asuda, teha vajalikud protseduurid ning võtta tarvitusele vastavad meetmed.

Palat, kus ma öö ja veel jupike tänast päeva veetsin, asus V korrusel ja nägi välja nagu eliithotelli numbrituba. Kõik oli ilus, läbimõeldud ja mugav: maitsekas interjöör, õhukonditsioneer, jooki täistopitud külmkapp, oma lux-vannituba koos põhjaliku hügieenipagasiga, televiisor, telefon, maast laeni klaasustega rõdu, kust avanes vaade mägedele ning Phuket Townile.

Ainsad asjad, mis sinna nn hotellituppa ei sobinud ja tuletasid sulle pidevalt meelde, et sa oled siiski haiglas, olid: spetsiaalne puldiga haiglavoodi (õnneks ülimugav), lükandkardin, häirenupp, tilguti ning palju edasi-tagasi siblivaid õdesid, kes nt öösel pidasid vajalikuks käia iga kahe tunni tagant sinu vererõhku mõõtmas ning kraadiklaasi suhu toppimas. Katkendlik uni oli garanteeritud!

Selline suurejooneline ja kuninglik medical treatment tõi kaasa veel suurejoonelisema arve - nii umbes 60 000 bahti ehk 20 000 eeku. Õnneks kindlustus hüvitab selle ning mina olen taas elu ja tervise juures!

p.s nagu ma hiljem kuulsin, siis eestlane võitis ka eilse, s.o 4. matši. Hurraa!

Looduse vastu ei saa

Kui välja jätta kuninga sünnipäev ja aastavahetus, mis oma olemuselt on a priori rõõmu pakkuvad üritused, siis lisaks nimetatud suursündmustele tähistatakse siin ka üht kurvemat sorti päeva.

Nii näiteks lastakse iga aasta 26. detsembri õhtul erinevatest randadest õhku miljoneid-miljoneid põlevaid riisipaberist tehtud 1,5 meetri kõrguseid laternaid. Vaatepilt on lummav ning kirjeldamatult ilus elik seda peab ise oma silmaga nägema.

Nimelt oli 26. detsember 2004 taikade ja paljude turistide jaoks pöördeline päev. Sel päeval toimus India ookeanis veealune 9-palline maavärin, mis oli võimsaim maavärin pärast Alaska lähedal 1964. aastal toimunud 9,2-magnituudist maavärinat. India ookeanis aset leidnud maavärin tekitas tsunaamid, mis laastasid Indoneesia, Sri Lanka, India, Tai ja teiste maade randu. Lained jõudsid koguni Somaaliasse, mis asus maavärina epitsentrist 4500 km kaugusel.

Phuketi Aquatooriumis oli selle õudsa sündmuse kajastamiseks välja pandud vastav makett, mille abil võis ehedalt näha, kuidas rannaäärseid maju üleujutavate lainete kõrgus oli 15 m ja enamgi veel. Mis on umbes sama kõrged nagu meie 9-korruselised paneelmajad!!! Niisamuti oli laine jõud nii suur, et näiteks Patongi politseimaja ees, mis asub ca 100 m rannast, vedeleb sadu tonne kaaluv kaubalaev.

Tsunaami liikumist saate vaadata järgmiselt saidilt: http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:2004_Indonesia_Tsunami_Complete.gif

Kommentaariks nii palju, et Phuket jääb kohe maavärina epitsentrist paremale, st sai kõige vahetumalt kannatada. Tsunaami ohvrite kohta lõplikud andmed endiselt puuduvad, kuid on teada, et hukkus vähemalt 166 000 inimest. Paljud neist küll hilisemate epideemiate, nälja ja vigastuste tõttu. Phuketis hukkus umbes 6000 inimest. Eriti kannatada sai Phuketi läänekülg (Patong, Kata, Karon). Tänu tsunaami laastavale tööle veealust maailma, st koralle, meie kandis eriti ei ole.

Väga rängalt said kannatada ka Phi Phi saared (Don ja Leh). Neist suurema, Phi Phi Doni, purustas tsunaami täielikult, st lõhkus ära kõik majad, murdis pooleks sitked palmid ja suretas välja seal viibinud inimesed.

Kui me käesoleva aasta alguses kiirpaadiga Phi Phile sõitsime, siis enne tsunaami katastroofi saartel käinud ja meiega paadis olnud eestlased teadsid rääkida, missugune oli pilt enne ja vahetult pärast loodusõnnetust ning kuidas kolme aastaga on kõik palmid uuesti istutatud; ehitatud uued elumajad, restoranid, baarid, hotellid ning saar uute elanikega asustatud.

Kuid üks mis kindel - nii nagu iga halb on millekski hea, nii tõi ka tsunaami endaga kaasa palju head - inimene muutus alalhoidlikumaks ja valmisolek järgmisteks võimalikeks looduskatastroofideks sai uue tähenduse.

Riigi esimene mees

Tais elades ja uurides kohalikku ajalugu, poliitikat, majandust jm elulisi valdkondi, avastan enese jaoks iga päev huvitavaid fakte.

Näiteks tuleb välja, et kuningriike on tänapäeva maailmas alles jäänud veel lisaks Taile: Bahrein, Belgia, Bhutan, Hispaania, Holland, Jordaania, Kambodža, Lesotho, Malaisia, Maroko, Nepal, Norra, Rootsi, Samoa, Saudi Araabia, Suurbritannia, Svaasimaa, Taani jaTonga. Seega kokku 20 riiki.

Tai Kuningriigi valitseja Rama IX on kõige kauem ametis olnud riigipea maailmas. Ja seda väga proosalisel põhjusel - tänaseks on ta lihtsalt juba 80 aastat vana mees (võrdluseks: sõjardist peaminister on peaaegu sama eakas, so 64-aastane). Pärisnimi on tal Bhumibol Adulyadej ja et ta on sündinud hoopiski USA-s Cambridge'is Massachusettsi osariigis, mitte Tais*.

Meiesuguste isikukultusest mittevaevatud inimolendite jaoks on harjumatu, et igal pool Siiami tänavatel, hotellides, restoranides, muuseumides jpt avalikes kohtades on ülesse riputatud Tai kuningast suuremõõtmelised ja kullast raamiga autoportreed. Vahemärkusena olgu mainitud, et osa elanikest, eriti suur hiina vähemus, kasutab Tai asemel nime Siiam. Seda põhjusel, et kuni 11.05.1949. aastani kandiski Taimaa ametlikult nime Siiam.

Veel naljakam on, et jäädvustused on tehtud ajal, kui Rama IX veel noor ja nägus mees oli. Mistõttu võib tekkida põhjendatud küsimus, miks tailased oma 80-aastast papit ei soovi rahvale demonstreerida? Seega pole paljudel turistidel üldse õrna aimugi, missugune näeb Tai kuningas tegelikult välja. On ta paks-peenike, hall-kiilanev, krimpsus nagu pastel või tõesti sama kobe nagu pool sajandit tagasi?

Kuningas on Taimaal sünnijärgne, st kui Rama IX peaks otsad andma, saab võimule tema vanim poeg. Kuivõrd kuningal on 4 last ja 3 neist on tütred, siis salapärast mõrva krooni pärast ei saa ehk toimuma... Kuid mine sa tea!?! Sest Rama IX olla ise troonile saanud pärast oma salapärastel asjaoludel mõrvatud vanema venna surma. Kõlab kahtlaselt?

Kuningal on 5. detsembril sünnipäev. Sel päeval ei kasva siin ei rohi, lill ega puu. Ükski lind ei lenda niisama taevalaotuses ega inimene tee tööd. Sel päeval on tegemist justkui üldrahvaliku pühaga ning igal pool toimuvad suured-suured pidustused, kus iga tailane tuleb kuninga auks tänavale ja juubeldab. Vähe sellest - kuna kuningas on sündinud esmaspäeval, siis Tema auks tuleb igal esmaspäeval selga panna midagi, mis on kollast värvi!

Kuid mine võta kinni, kas siin juubeldatakse juubeldamise pärast või Tai rahvas tõesti armastab nii palavalt oma riigi esimest meest?!

*Tai kuninga kohta saate parema ülevaate, kui loete Tarvo Raidi artiklit "Kõigi aegade monarh Bhumibol Adulyadej", mis ilmus 1996. a ajakirjas Luup ning on kättesaadav: http://luup.postimees.ee/luup/96/18/vali3.htm

Ellujäämise kunst

Kas oskate öelda, kui mitu inimest elab Tais? Või mitmendal kohal on Tai oma rahvaarvult maailmas?

CIA hinnangul elas Tais 2005. a 65 444 371 elanikku ja oli seetõttu maailmas Hiina, India, USA, Indoneesia, Brasiilia, Pakistani, Bangladeshi, Venemaa, Nigeeria, Jaapani, Mehhiko, Filipiinide, Vietnami, Saksamaa, Egiptuse, Etioopia, Türgi ja Iraani järel auväärsel 19. kohal. Eesti platseerus selles edetabelis 148. kohal.

Kui arvestada, et nt 2003. a andmeil oli Tais 64 265 276 elanikku, siis ilmselt 2007. a oli neid juba üle 66 600 000 inimese. Osad allikad aga väidavad, et 67-68 000 000 piir on juba ammu ületatud. Aga ega keegi seda arvu vist täpselt ei tea. Isegi mitte Kõigevägevam. Rääkimata siis veel statistikast.

Kuid üks, mis kindel - võrreldes eestlastega sigivad nad helikiirusel ja rasedus kestab neil ka ilmselt nagu koertel, st umbes kolm kuud. Sest mille muuga seletada nende ülikiiret rahvastiku kasvu.

Mina kui kõrvaltvaataja olen aru saanud, et kohalikele naistele meeldivad pigem valged kui kodumaised äbarikku mõõtu mehed. Niisamuti vastupidi - nagu paljud valged mehed eelistavad Tai naisi valgetele. Te küsite, miks?

Keskmine Tai naine ei vaidle mehele vastu, ei suru peale oma arvamust, ümmardab oma meest, on kodukeskne, kasvatab lapsi, hoolitseb enda välimuse eest (et mitte öelda otse välja, et näeb välja nagu anorektiline prostituut), ei tee karjääri jne jne jne.

Kuid ilmselt peitub peamine põhjus, miks eelistatakse Tai naisi valgetele, puhtas pragmatismis - kui valge mees tahab alaliselt siia tulla ja hakata edukalt äri ajama, on tal kergem saada elamis - ja tööluba, pluss ühiskondlik toetus, kui ta on abielus taikaga ja sellest liidust on sündinud ka lapsed.

Valged mehed teadvat veel rääkida, et Tai naine on loomult ellujääja. Mis tähendab, et välise ja hapra ning keerulise minevikuga kesta taga, kellele iga endast lugupidav mees peab ju hakkama kaasa tundma ning aitama, olla peidus osav shaakal.

Milles siis nn shaakaliks olemine väljenduvat? Tai naine keeravat osavalt ümber sõrme 2-3 valget meest, kes talle hakkavad hiljem igakuiselt pappi saatma. Summa ei ole küll suur, aga tagavat naisele mõnusa äraelamise. Mäletatavasti oli Tais normaalne kuupalk umbes 8000 bahti. Kusjuures ükski mees ei tea teiste meeste olemasolust midagi. Kokku nad ka kunagi ei satu, sest naine juba oskab vastava graafiku eest hoolitseda. Sama käekiri olla naistel ka naaberriikides.

Või teine näide. Minu eestlasest naabrimehe majja ronis korduvalt üks kohalik Tai naine isegi üle 2-meetrise betoonist aia, mille ülemine äär oli palistatud teravate klaasikildudega. Jõudnud aeda, puges naine õhuluugi kaudu magamistuppa ning kohe vupsti otse talle teki alla... Kes teab, mis tolle naise mõtteis mõlkus. Igatahes eesmärk pühendas abinõu.

Elagu ellujääjad!

Inglite Linn

Umbes 850 km kaugusel Phuketist 

asub Inglite Linn ehk Krung Thep. Meie jpt välismaalased tunnevad seda linna Bangkoki nime all.

Kas teadsite, et Krung Thep on kõigest vaid lühend Bangkoki täielikust tseremoniaalsest nimest? Ametlik nimi kõlab seega järgmiselt:

Krung Thep Mahanakhon Amon Rattanakosin Mahinthara Ayuthaya Mahadilok Phop Noppharat Ratchathani Burirom Udomratchaniwet Mahasathan Amon Piman Awatan Sathit Sakkathattiya.

Ühtlasi on tegu maailma pikima kohanimega.

Muuseas Bangkok on suhteliselt noor linn. Kuni 18. sajandini asus samal ko

hal väike asula nimega Bang Makok. Aastal 1782 rajas kuningas Rama I (hetkel valitseva Rama IX esi-esi-esi-esi-esi-esi-esi-esiisa) sinna riigi uue pealinna, sest endine pealinn Ayutthaya oli sõdades Birmaga purustatud.

Linn rajati Chao Phraya jõe madalatele

 kallastele koos ulatusliku kanalite võrgustikuga, mistõttu Bangkoki kutsutakse ka Idamaade Veneetsiaks.

Üle 10 miljoni elanikuga Bangkok on wikipedia andmeil jaotatud 50 linnaosaks (khet), need omakorda 154 väiksemaks üksuseks (kwaeng). Huvitav, kas taikad ise ka hoomavad oma pealinna suurust ja oskavad seal edukalt orienteeruda? Vaevalt küll.

Ise me plaanime perega vahetult enne Eestisse tagasilendu minna Bangkoki elama. Nii umbes nädalaks ajaks, et natukenegi osa saada Inglite Linna ja tema lähiümbruse pärlitest, nagu: Suur Palee, Kwai jõe sild, vanim tempel Wat Pho, Rahvusmuuseum, ujuv turg, Suan Pakkadi palee, Chatuchaki turg, Khao Yai rahvuspark, Ayutthaya, Phanom Rungi pühamu jms turistilõksud.

Kuid lõppkokkuvõttes on just Tai inimesed need, kes muudavad siinviibimise eriti meeldejäävaks. Isegi rohkem kui kohalikud vaatamisväärsused. Sest sõltumata asukohast ning sellest, mis tööd taikas parasjagu teeb, on ta alati soe, abivalmis, naeratav ning silmad hõõguvad peas nagu söed.

Meil on, mida taikadelt õppida - eelkõige nende elufilosoofiat, mille aluseks on "mai pen rai" ehk eesti keeles "pole muret"!

Tai kultuuri mitu nägu

Väga paljude turistide jaoks on Tai kultuur kas ping-pongi show või tai poksi sünonüüm. Kes on oma silmaga näinud, juba teavad, millest jutt ning võivad ka ise uskumatuid lugusid pajatada.

Ping-pong show
Kui rääkida näiteks ping-pongist, siis algatuseks olgu öeldud, et pealkiri ise on eksitav, sest klassikalisest ping-pongi mängimisest on asi vägagi kaugel.

Ping-pongi show'd saab näha vaid öösiti nn punaste laternate tänaval. Põhiliselt Bangkokis. Lähim koht meile on aga Patongis asuvad spetsiaalsed baarid, kus pileti asemel pead sa esmalt ostma vähemalt ühe joogi. Kasvõi nt mahla, mis maksab 400 bahti (muidu on baarides 50). Alkohol on sellest loogikast tulenevalt siis veel kallim.

Show-programm on sõltuvalt kohast varieeruv. Kuid klassikalised trikid, mida publikule pakutakse, on järgmised: tädi tõmbab välja kohast, mis eristab mehi naistest, 1-meetrise paela küljes olevaid zhiletiteri!!! Või laseb oma kehaõõnsusest välja kaks kuldkala veega täidetud akvaariumisse. Lupsti! Vabalt on tädike võimeline enda seest välja "tulistama" ka ping-pongi palle (sellest ilmselt ka show nimetus). Kusjuures veel mitme meetri kaugusele rahva sekka. Niisamuti tõmbama suitsu ning laskma lendu valge kirjatuvi.

Ütleme nii, et meie kodumaise Seksi-Kristi maalimisoskus pidavat kahvatuma siinsete tädide võimekuse kõrval. Aga noh, eks kohalikel naistel ole ka vähemalt 40 aastat tööstaazhi. Kui Seksi-Kristi oma välimuselt olla enam-vähem, siis ping-pongi näitajad kõlbavat oma välimuse poolest õhtuti laste magama ehmatamiseks.

Tai poks ja Mirkko
Eile kl 21 kogunesid kõik eestlased Patongi kaema Tai kõige tuntumat rahvusspordiala - tai poksi. Ise ei saanud kahjuks kaasa elama minna, sest pidin jääma koju magavat last valvama. Aga teised rahvuskaaslased, kes käisid, olid pilgeni täis rõõmu. Põhjust juubeldamiseks juba oli, sest võitjaks kuulutati - uskuge või mitte - EESTLANE!!! Juhhei!

Tuleb välja, et meie kodu-eestlane, Mirkko (perekonnanime kahjuks ei mäleta), on üks tõeliselt kõva kärbes. Lisaks eilsele matšile, on ta võitnud ka kaks eelnevat matši ning on seetõttu kohalik külahirm.

Tai poks ehk Muay Thai sai www.tallinntbc.eu andmeil alles 07.04.2006 “ametlikult” tunnustatud spordialaks. Rahvusvaheline Amatör Taipoksi Assotsiatsioon - IFMA sai GAISF’i (General Association of International Sport Federations) liikmeks.

Tai poksi näol on tegemist võitluskunstiga, mis kuulub Tai sõjaväe väljaõppeprogrammi ning mida harrastatakse mitmes Kagu-Aasia riigis, sh Kambodša, Myanmar, Malaisia.

Sportliku tai poksi matšid toimuvad poksiringis ning on reglementeeritud võistlusreeglitega. Võistlejad kasutavad poksikindaid. Lisaks traditsionaalsetele poksitehnikatele kasutatakse ka jala-, põlve- ja küünarnukitehnikaid.

Thaiboxing pidavat oma võtete poolest olema hullem kui kick-box. Mistõttu kaasneb selle alaga ka palju vigastusi. Eriti lõikehaavu pea piirkonnas. Nt küünarnukiga lüüakse vastasel kulm lõhki, et hiljem, kui talle uuesti käega näkku lüüa, siis on rivaalil väga ai-ai olla ning tähelepanu seetõttu hajunud. Eesmärk on üks ja üllas - et saaks teise poksija kergemini nok-auti lüüa.

Kummaline, aga meie Mirkkot reklaamiti igal reklaamplakatil kui võistlejat Austraaliast?! Ega seal ju suurt vahet pole - Estonia või Australia. Vähemalt taikade maailmapildis. Sest tuleb välja, et nende jaoks on see üks kant kõik. Niisamuti nagu Saksamaa asuvat nende teada kuskil Ameerikas...

Antud juhul Mirkko manager aga tahtis, et Mirkko võistleks nimelt Austraalia lipu all. Põhjuseks tõi ta asjaolu, et Tais on puhkamas palju turiste Austraaliast ning sellest tulenevalt on garanteeritud rohkem pealtvaatajaid ning suurem piletimüük.

Siiralt loodan, et juba lähiajal saab Mirkko võistelda sini-must-valge lipu all ning seeläbi tutvustada teistele, eelkõige Aasia riikidele, kes või mis on Eesti! Kahju ainult, et Eesti meedia vahendusel ei ole me Mirkko saavutustest veel midagi kuulnud.

My name is Jenny

Oma esimeses blogis tõin ühe põgusa näite kaosest ja korra tekkimisest liikluse näitel. Lisaks meenub nende suhe tuleohutusse. See tähendab, et normal on põletada oma prahti, mida siin on ikka uskumatutes kogustes, kus siis ikka mujal kui puu all?!? Ja uskuge või mitte - buddha hoiab ka siinmail lolle ja joodikuid - sest tagajärjeks ei ühtegi tulekahju! Vähemalt meie ei ole ühestki kuulnud ja sellest ei kirjuta ka Phuket Gazeta.

Või teine näide, kuidas meil on harjumatu vaadata, mismoodi nemad maju ehitavad. Kohalikud ronivad mööda objekti ringi nagu tõelised primaadid kasutamata sealjuures mitte ühtegi julgestust, kiivrit vms. Ja tellingud on ka muuseas bambusest. Isegi pilvelõhkujate ehitamisel kasutavad nad bambustellinguid. Ühtlasi vaatavad nad väga umbusklikult Euroopast tulnud kinnisvara arendajaid, kes nõuavad neilt eurostandartitele vastavaid tellinguid, kaitsekiivrite kasutamist, 

korralike tööriiete kandmist jt ohutusnõuete täitmist.

Ehitaja saab muuseas 200-500 bahti päevas. Meil nt teenib korralik ehitusmees 200-500 krooni tunnis. Vähemalt ajal, kui oli veel kinnisvarabuum. Palgavahe on ikka meeletu. Näiteks kui palkadest veel rääkida, siis oma ala tunnustatud rätsep, kes vihub tööd teha 24/7, saab kuus kätte ei rohkem ega vähem kui 8000 bahti (ca 2600 krooni). Kõige kõvema teenistuse saavat aga maailma vanima ameti pidajad. Ja neid siin maal juba jagub! Eriti transseksuaale ehk ladyboysid, kes on orienteeritud eelkõige meestele.

Ladyboy on sünnipäraselt meessoost inimene, kes on kujundanud aja jooksul endale naise välimuse, kannab naisteriideid ning käitub nagu tõeline naine. Kirurgiliselt või hormoonide abil on ladyboyl ümber kujundatud rinnad jm kehaosad, mõnikord ka suguelundid.

Kõige minevam "kaup" pidavat aga olema ladyboy, kellel mehe au on teadlikult alles jäetud. Sest nii müüvat nad ennast oluliselt paremini ja/või ilmselt ka veidi kallimalt kui minu suguõed. Eestalsed muuseas kutsuvad siinseid ladyboysid "Tiitudeks" (lühend sõnast "transvestiit"). 

Märkimisväärne osa nn Tiitudest on kahjuks või õnneks ebaõnnestunud operatsiooni tagajärjed. Mis tähendab, et lisaks sootule näolapile on neil mehisemad käed, õlavööde, madal hääletämber, olematud kitsad puusad, kohmakas rüht ja kõnnak, tavatult palju meiki ning kõik see on omakorda pakendatud eriti väljakutsuvasse riietusse. 

Igatahes on päris naljakas, kui keegi ennast tutvustab a la näitleja Raivo E. Tamme hääletämbril: "Hello, my name is Jenny!"

Elu on lill!

Kui olete valinud puhkamiseks Tai, olete teinud väga hea valiku! Veel parem, kui koht, kus te oma telklaagri püsti lööte, asub Nai Harn Beachil (Phuketi lõunaosas). Sellisel juhul garanteerin, et puhkus saab teil olema fantastiline! Vihjeks nii palju, et kes eelistab puhkamiseks Patongi, Katat või Karonit (Phuketi läänekülge) alaliseks elamiseks, see ilmselt valib ka Eestis olles oma vabade päevade sisustamiseks kaubamajad, suvise ülerahvastatud Pirita ranna, Õllesummeri jm kära- ja rahvarohked kohad.

Tunnistan ausalt - siin on tõesti megailus. Vesi ja õhk on jaanuaris+30C elik kõige külmem periood aastas. Kui õhtuti vahetevahel +27C peale kukub, panen dressipluusi selga, sest ilgelt külm on.

Taikad ise on päris naljakad, kuid siirad ja soojad inimesed. Väidetavalt 90% on budistid.

Kõik on siin maal megaodav. Eriti tehnika. Peaks mainima, et Eestis elamine (eluruum, auto, söök, riided jm harjumuspärane) on pigem rikaste lõbu.

Niisamuti on siinne elukorraldus imelihtne. Siin elades näed ehedalt, kuidas iga päev sünnib meeletust kaosest kord. Nt kuidas kõik sõidavad ringteele autode, moppide ja jumal teab millega kokku ning siis vaatavad naeratades, mis saama hakkab.

Liikluseeskirjade järgi on piirkiirus linnas 50 ja maanteel 80 ning kiirteedel 90. Liiklus on vasakpoolne ja seetõttu on ka autodel rool "valel pool" (millega olen juba nii ära harjunud, et ilmselt Eestisse tagasi tulles kütan kohe vastassuuna vööndisse ja esimese auto otsa). Seega teoorias peaks kehtima vasakukäe reegel. Kuid päriselus annab ikkagi teed see, kes on rohkem kaine ja/või väiksema sõiduvahendiga.

Naljakas on see, et mopiga sõidutatakse vabalt oma viite pereliiget, lemmikloomi ja toidukraami üheaegselt. Kindlasti on pardal ka imik, keda ema parasjagu sõidu ajal ka rahulikult imetab. Kummaline on, et kiiver peab peas neist olema vaid juhil. Kiivrita sõidu eest on trahv 500 bahti (1 kroon = 3 bahti). Lubadeta 300 ja mälus peaga elik ühiskonnaohtlikus seisunids olles kõigest 200. Niipalju siis proportsionaalsest karistamisest!

Umbes nädal tagasi käisime pärlikasvanduses, mis asus ühel väikesel saarel Phuketi lähedal. Nimeks oli tal Rang Yai. Kohalik vana pakkus meile longtailiga küüti. Longtail on oma olemuselt puidust nn pika sabaga paat, mille mootor meenutab võsatrimmerit. Reegel on, et kelle paadil on vingem mootor, see on ka ühiskondlikult kõvem tegija.

See saareke oli ülivalge liiva ja eriti helesinise veega. Nagu tõeline paradiisisaar. Väikesed krabid siblisid rannal ringi ja krabide urge oli liival sama tihedalt nagu shveitsi juustus auke. Restoranis patseerisid ringi baabulinnud ning käisid laua juures saia piidlemas nagu meie Viru väljaku tuvid. Selgus, et pärl kasvab austri karbis 2-5 aastat saavutamaks 10mm läbimõõtu. Ja kasvama hakkab ta sisuliselt mittemillestki - liivaterast. Maailma suurim pärl, raskusega 30g, kasvavat Naga Noi pärlikasvanduses, mis asub kohe kõrval saarel.

Turistidele pakutavast ilust siin puudu igatahes ei jää! Nt meie kodu lähedal asub orhideede kasvandus, mida samuti tuli NB-korras väisata! Väidetavalt kasvatatakse seal 20-30000 eri liiki orhideesid. Jumalik vaatepilt. Eriti arvestades, et need lilled sõna otseses mõttes kasvasid õhust ja armastusest, st potis ei olnud peale juurte mitte midagi. Pott, mis rippus õhus mingite traatide küljes, oli niisama sümboolne nähtus - et poolemeetrised juured omavahel vist sõlme ei läheks naabri orhidee omadega.

Veendusin, et orhidee on nagu inimene, kes vajab kasvamiseks eelkõige armastust!