Teel demokraatiani

Kui Tai sõjavägi kukutas 19.09.2006 peaminister Thaksin Shinawatra valitsuse, andis sõjaväeline Demokraatliku Reformi Nõukogu 01.10.2006 võimu üle elukutselisele sõjaväelasele ning erukindral Surayud Chulanontile, kellest sai ühtlasi Tai üleminekuvalitsuse peaminister.

Remargi korras olgu märgitud, et endise peaministriga on endiselt halvad lood. Juhtusin nimelt kohalikust häälekandjast lugema, et 23.01.2008 algas Bangkokis kohtuprotsess ekspeaminister Thaksin Shinawatra korruptsioonis süüdistatava abikaasa Pojamarn Shinawatra üle.

Chulanonti valitsuse koosseis muutus sagedasti, samuti roteeriti pidevalt ministreid. Pink oli pidevalt lühike ja tühi. Nii juhtuski, et alates 02.10.2007 pidi Chulanont lisaks peaministrile ise olema ka siseminister.

Kui valitsusaja algul toetas Chulanonti valitsust üle 60% kodanikest, siis alates 2007 kevadest ainult 13%. Niisamuti ei suutnud Chulanont juhtida riiki sõjaväest sõltumatult. Mis tähendas seda, et Chulanonti valitsus oli jätkuvalt riigipöörde korraldanud ohvitseridest koosneva Riikliku Julgeoleku Nõukogu mõju all.

Samas oli 64-aastase Chulanonti valitsuse oluliseks ülesandeks Tai uue põhiseaduse ettevalmistamine ja uute parlamendivalimiste organiseerimine, mis toimusid vahetult enne jõule, s.o 23.12.2007. Sellest hoolimata Chulanont kaotas!

Tai parlamendi valimistega meenub üks naljakas seik. Nimelt - valimistele eelnenud päeval ei tohtinud pärast kella 19 müüa restoranides, baarides, poodides mistahes alkoholi. Keeld pidi kehtima kuni valimistulemuste selgumiseni.

Nii nagu Eestiski on õigusakti järgi autoroolis mobiiliga rääkimine keelatud, kuid praktikas seda nõuet rõõmsalt eiratakse, nii juhtus ka antud "kuiva" keeluga - tegu oli algusest peale surnud õigusaktiga.

Mistõttu igas endast lugupidavas 7Elevenis, mis oma olemuselt ja kauba nomenklatuurilt on nagu meie Statoil, kuid ilma bensujaamata, sai vabalt osta igasugu marki alkoholi ja niipalju, kui ära kanda jaksasid.

Vastne parlament, mis 21.01.2008 alustas oma tööd, valis üleeile 310 poolthäälega riigi uueks peaministriks valimised võitnud erakonna Rahva Võimu Partei esimehe Samak Sundaravej.

Eks aeg näitab, mis puust on tehtud uus peaminister ning kas ta suudab rahva soovi täita, st muuta Tai natukenegi demokraatlikumaks riigiks.

Välismaal haiglas

Tai on koht, kus meditsiinisüsteem paistab olevat väga rikas ning arenenud, eriti võrreldes Eesti haiglatega.

Näiteks Bangkok Hospital, kuhu ma eile hilisõhtul tai poksi matši ajal seoses tervise ootamatu ja tugeva halvenemisega sattusin, oli nagu üks suur 5*hotell koos ülihoolitseva personali ning väga sõbraliku klienditeenindusega.

Haiglasse sisenedes hakkas minu ümber sebima suur hulk õdesid. Nagu tirtsuparv, kus igal ühel oli oma kindel ja väga tähtis funktsioon täita. Kes sõidutas sind ratastooliga WC-sse, kes mõõtis vererõhku, kes vormistas pabereid, kes tõi juua, kes teki, kes võttis proove, kes pani kanüüli, kes vahetas riideid. Eriti üllatav oli selline askeldamine seetõttu, et ma ei olnud ju suremas. Vähemalt enda arvates.

Igatahes otsustas arst mind kindluse mõttes jätta ööseks haiglasse, et hommikul varakult kohe asja kallale asuda, teha vajalikud protseduurid ning võtta tarvitusele vastavad meetmed.

Palat, kus ma öö ja veel jupike tänast päeva veetsin, asus V korrusel ja nägi välja nagu eliithotelli numbrituba. Kõik oli ilus, läbimõeldud ja mugav: maitsekas interjöör, õhukonditsioneer, jooki täistopitud külmkapp, oma lux-vannituba koos põhjaliku hügieenipagasiga, televiisor, telefon, maast laeni klaasustega rõdu, kust avanes vaade mägedele ning Phuket Townile.

Ainsad asjad, mis sinna nn hotellituppa ei sobinud ja tuletasid sulle pidevalt meelde, et sa oled siiski haiglas, olid: spetsiaalne puldiga haiglavoodi (õnneks ülimugav), lükandkardin, häirenupp, tilguti ning palju edasi-tagasi siblivaid õdesid, kes nt öösel pidasid vajalikuks käia iga kahe tunni tagant sinu vererõhku mõõtmas ning kraadiklaasi suhu toppimas. Katkendlik uni oli garanteeritud!

Selline suurejooneline ja kuninglik medical treatment tõi kaasa veel suurejoonelisema arve - nii umbes 60 000 bahti ehk 20 000 eeku. Õnneks kindlustus hüvitab selle ning mina olen taas elu ja tervise juures!

p.s nagu ma hiljem kuulsin, siis eestlane võitis ka eilse, s.o 4. matši. Hurraa!

Looduse vastu ei saa

Kui välja jätta kuninga sünnipäev ja aastavahetus, mis oma olemuselt on a priori rõõmu pakkuvad üritused, siis lisaks nimetatud suursündmustele tähistatakse siin ka üht kurvemat sorti päeva.

Nii näiteks lastakse iga aasta 26. detsembri õhtul erinevatest randadest õhku miljoneid-miljoneid põlevaid riisipaberist tehtud 1,5 meetri kõrguseid laternaid. Vaatepilt on lummav ning kirjeldamatult ilus elik seda peab ise oma silmaga nägema.

Nimelt oli 26. detsember 2004 taikade ja paljude turistide jaoks pöördeline päev. Sel päeval toimus India ookeanis veealune 9-palline maavärin, mis oli võimsaim maavärin pärast Alaska lähedal 1964. aastal toimunud 9,2-magnituudist maavärinat. India ookeanis aset leidnud maavärin tekitas tsunaamid, mis laastasid Indoneesia, Sri Lanka, India, Tai ja teiste maade randu. Lained jõudsid koguni Somaaliasse, mis asus maavärina epitsentrist 4500 km kaugusel.

Phuketi Aquatooriumis oli selle õudsa sündmuse kajastamiseks välja pandud vastav makett, mille abil võis ehedalt näha, kuidas rannaäärseid maju üleujutavate lainete kõrgus oli 15 m ja enamgi veel. Mis on umbes sama kõrged nagu meie 9-korruselised paneelmajad!!! Niisamuti oli laine jõud nii suur, et näiteks Patongi politseimaja ees, mis asub ca 100 m rannast, vedeleb sadu tonne kaaluv kaubalaev.

Tsunaami liikumist saate vaadata järgmiselt saidilt: http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:2004_Indonesia_Tsunami_Complete.gif

Kommentaariks nii palju, et Phuket jääb kohe maavärina epitsentrist paremale, st sai kõige vahetumalt kannatada. Tsunaami ohvrite kohta lõplikud andmed endiselt puuduvad, kuid on teada, et hukkus vähemalt 166 000 inimest. Paljud neist küll hilisemate epideemiate, nälja ja vigastuste tõttu. Phuketis hukkus umbes 6000 inimest. Eriti kannatada sai Phuketi läänekülg (Patong, Kata, Karon). Tänu tsunaami laastavale tööle veealust maailma, st koralle, meie kandis eriti ei ole.

Väga rängalt said kannatada ka Phi Phi saared (Don ja Leh). Neist suurema, Phi Phi Doni, purustas tsunaami täielikult, st lõhkus ära kõik majad, murdis pooleks sitked palmid ja suretas välja seal viibinud inimesed.

Kui me käesoleva aasta alguses kiirpaadiga Phi Phile sõitsime, siis enne tsunaami katastroofi saartel käinud ja meiega paadis olnud eestlased teadsid rääkida, missugune oli pilt enne ja vahetult pärast loodusõnnetust ning kuidas kolme aastaga on kõik palmid uuesti istutatud; ehitatud uued elumajad, restoranid, baarid, hotellid ning saar uute elanikega asustatud.

Kuid üks mis kindel - nii nagu iga halb on millekski hea, nii tõi ka tsunaami endaga kaasa palju head - inimene muutus alalhoidlikumaks ja valmisolek järgmisteks võimalikeks looduskatastroofideks sai uue tähenduse.

Riigi esimene mees

Tais elades ja uurides kohalikku ajalugu, poliitikat, majandust jm elulisi valdkondi, avastan enese jaoks iga päev huvitavaid fakte.

Näiteks tuleb välja, et kuningriike on tänapäeva maailmas alles jäänud veel lisaks Taile: Bahrein, Belgia, Bhutan, Hispaania, Holland, Jordaania, Kambodža, Lesotho, Malaisia, Maroko, Nepal, Norra, Rootsi, Samoa, Saudi Araabia, Suurbritannia, Svaasimaa, Taani jaTonga. Seega kokku 20 riiki.

Tai Kuningriigi valitseja Rama IX on kõige kauem ametis olnud riigipea maailmas. Ja seda väga proosalisel põhjusel - tänaseks on ta lihtsalt juba 80 aastat vana mees (võrdluseks: sõjardist peaminister on peaaegu sama eakas, so 64-aastane). Pärisnimi on tal Bhumibol Adulyadej ja et ta on sündinud hoopiski USA-s Cambridge'is Massachusettsi osariigis, mitte Tais*.

Meiesuguste isikukultusest mittevaevatud inimolendite jaoks on harjumatu, et igal pool Siiami tänavatel, hotellides, restoranides, muuseumides jpt avalikes kohtades on ülesse riputatud Tai kuningast suuremõõtmelised ja kullast raamiga autoportreed. Vahemärkusena olgu mainitud, et osa elanikest, eriti suur hiina vähemus, kasutab Tai asemel nime Siiam. Seda põhjusel, et kuni 11.05.1949. aastani kandiski Taimaa ametlikult nime Siiam.

Veel naljakam on, et jäädvustused on tehtud ajal, kui Rama IX veel noor ja nägus mees oli. Mistõttu võib tekkida põhjendatud küsimus, miks tailased oma 80-aastast papit ei soovi rahvale demonstreerida? Seega pole paljudel turistidel üldse õrna aimugi, missugune näeb Tai kuningas tegelikult välja. On ta paks-peenike, hall-kiilanev, krimpsus nagu pastel või tõesti sama kobe nagu pool sajandit tagasi?

Kuningas on Taimaal sünnijärgne, st kui Rama IX peaks otsad andma, saab võimule tema vanim poeg. Kuivõrd kuningal on 4 last ja 3 neist on tütred, siis salapärast mõrva krooni pärast ei saa ehk toimuma... Kuid mine sa tea!?! Sest Rama IX olla ise troonile saanud pärast oma salapärastel asjaoludel mõrvatud vanema venna surma. Kõlab kahtlaselt?

Kuningal on 5. detsembril sünnipäev. Sel päeval ei kasva siin ei rohi, lill ega puu. Ükski lind ei lenda niisama taevalaotuses ega inimene tee tööd. Sel päeval on tegemist justkui üldrahvaliku pühaga ning igal pool toimuvad suured-suured pidustused, kus iga tailane tuleb kuninga auks tänavale ja juubeldab. Vähe sellest - kuna kuningas on sündinud esmaspäeval, siis Tema auks tuleb igal esmaspäeval selga panna midagi, mis on kollast värvi!

Kuid mine võta kinni, kas siin juubeldatakse juubeldamise pärast või Tai rahvas tõesti armastab nii palavalt oma riigi esimest meest?!

*Tai kuninga kohta saate parema ülevaate, kui loete Tarvo Raidi artiklit "Kõigi aegade monarh Bhumibol Adulyadej", mis ilmus 1996. a ajakirjas Luup ning on kättesaadav: http://luup.postimees.ee/luup/96/18/vali3.htm

Ellujäämise kunst

Kas oskate öelda, kui mitu inimest elab Tais? Või mitmendal kohal on Tai oma rahvaarvult maailmas?

CIA hinnangul elas Tais 2005. a 65 444 371 elanikku ja oli seetõttu maailmas Hiina, India, USA, Indoneesia, Brasiilia, Pakistani, Bangladeshi, Venemaa, Nigeeria, Jaapani, Mehhiko, Filipiinide, Vietnami, Saksamaa, Egiptuse, Etioopia, Türgi ja Iraani järel auväärsel 19. kohal. Eesti platseerus selles edetabelis 148. kohal.

Kui arvestada, et nt 2003. a andmeil oli Tais 64 265 276 elanikku, siis ilmselt 2007. a oli neid juba üle 66 600 000 inimese. Osad allikad aga väidavad, et 67-68 000 000 piir on juba ammu ületatud. Aga ega keegi seda arvu vist täpselt ei tea. Isegi mitte Kõigevägevam. Rääkimata siis veel statistikast.

Kuid üks, mis kindel - võrreldes eestlastega sigivad nad helikiirusel ja rasedus kestab neil ka ilmselt nagu koertel, st umbes kolm kuud. Sest mille muuga seletada nende ülikiiret rahvastiku kasvu.

Mina kui kõrvaltvaataja olen aru saanud, et kohalikele naistele meeldivad pigem valged kui kodumaised äbarikku mõõtu mehed. Niisamuti vastupidi - nagu paljud valged mehed eelistavad Tai naisi valgetele. Te küsite, miks?

Keskmine Tai naine ei vaidle mehele vastu, ei suru peale oma arvamust, ümmardab oma meest, on kodukeskne, kasvatab lapsi, hoolitseb enda välimuse eest (et mitte öelda otse välja, et näeb välja nagu anorektiline prostituut), ei tee karjääri jne jne jne.

Kuid ilmselt peitub peamine põhjus, miks eelistatakse Tai naisi valgetele, puhtas pragmatismis - kui valge mees tahab alaliselt siia tulla ja hakata edukalt äri ajama, on tal kergem saada elamis - ja tööluba, pluss ühiskondlik toetus, kui ta on abielus taikaga ja sellest liidust on sündinud ka lapsed.

Valged mehed teadvat veel rääkida, et Tai naine on loomult ellujääja. Mis tähendab, et välise ja hapra ning keerulise minevikuga kesta taga, kellele iga endast lugupidav mees peab ju hakkama kaasa tundma ning aitama, olla peidus osav shaakal.

Milles siis nn shaakaliks olemine väljenduvat? Tai naine keeravat osavalt ümber sõrme 2-3 valget meest, kes talle hakkavad hiljem igakuiselt pappi saatma. Summa ei ole küll suur, aga tagavat naisele mõnusa äraelamise. Mäletatavasti oli Tais normaalne kuupalk umbes 8000 bahti. Kusjuures ükski mees ei tea teiste meeste olemasolust midagi. Kokku nad ka kunagi ei satu, sest naine juba oskab vastava graafiku eest hoolitseda. Sama käekiri olla naistel ka naaberriikides.

Või teine näide. Minu eestlasest naabrimehe majja ronis korduvalt üks kohalik Tai naine isegi üle 2-meetrise betoonist aia, mille ülemine äär oli palistatud teravate klaasikildudega. Jõudnud aeda, puges naine õhuluugi kaudu magamistuppa ning kohe vupsti otse talle teki alla... Kes teab, mis tolle naise mõtteis mõlkus. Igatahes eesmärk pühendas abinõu.

Elagu ellujääjad!

Inglite Linn

Umbes 850 km kaugusel Phuketist 

asub Inglite Linn ehk Krung Thep. Meie jpt välismaalased tunnevad seda linna Bangkoki nime all.

Kas teadsite, et Krung Thep on kõigest vaid lühend Bangkoki täielikust tseremoniaalsest nimest? Ametlik nimi kõlab seega järgmiselt:

Krung Thep Mahanakhon Amon Rattanakosin Mahinthara Ayuthaya Mahadilok Phop Noppharat Ratchathani Burirom Udomratchaniwet Mahasathan Amon Piman Awatan Sathit Sakkathattiya.

Ühtlasi on tegu maailma pikima kohanimega.

Muuseas Bangkok on suhteliselt noor linn. Kuni 18. sajandini asus samal ko

hal väike asula nimega Bang Makok. Aastal 1782 rajas kuningas Rama I (hetkel valitseva Rama IX esi-esi-esi-esi-esi-esi-esi-esiisa) sinna riigi uue pealinna, sest endine pealinn Ayutthaya oli sõdades Birmaga purustatud.

Linn rajati Chao Phraya jõe madalatele

 kallastele koos ulatusliku kanalite võrgustikuga, mistõttu Bangkoki kutsutakse ka Idamaade Veneetsiaks.

Üle 10 miljoni elanikuga Bangkok on wikipedia andmeil jaotatud 50 linnaosaks (khet), need omakorda 154 väiksemaks üksuseks (kwaeng). Huvitav, kas taikad ise ka hoomavad oma pealinna suurust ja oskavad seal edukalt orienteeruda? Vaevalt küll.

Ise me plaanime perega vahetult enne Eestisse tagasilendu minna Bangkoki elama. Nii umbes nädalaks ajaks, et natukenegi osa saada Inglite Linna ja tema lähiümbruse pärlitest, nagu: Suur Palee, Kwai jõe sild, vanim tempel Wat Pho, Rahvusmuuseum, ujuv turg, Suan Pakkadi palee, Chatuchaki turg, Khao Yai rahvuspark, Ayutthaya, Phanom Rungi pühamu jms turistilõksud.

Kuid lõppkokkuvõttes on just Tai inimesed need, kes muudavad siinviibimise eriti meeldejäävaks. Isegi rohkem kui kohalikud vaatamisväärsused. Sest sõltumata asukohast ning sellest, mis tööd taikas parasjagu teeb, on ta alati soe, abivalmis, naeratav ning silmad hõõguvad peas nagu söed.

Meil on, mida taikadelt õppida - eelkõige nende elufilosoofiat, mille aluseks on "mai pen rai" ehk eesti keeles "pole muret"!

Tai kultuuri mitu nägu

Väga paljude turistide jaoks on Tai kultuur kas ping-pongi show või tai poksi sünonüüm. Kes on oma silmaga näinud, juba teavad, millest jutt ning võivad ka ise uskumatuid lugusid pajatada.

Ping-pong show
Kui rääkida näiteks ping-pongist, siis algatuseks olgu öeldud, et pealkiri ise on eksitav, sest klassikalisest ping-pongi mängimisest on asi vägagi kaugel.

Ping-pongi show'd saab näha vaid öösiti nn punaste laternate tänaval. Põhiliselt Bangkokis. Lähim koht meile on aga Patongis asuvad spetsiaalsed baarid, kus pileti asemel pead sa esmalt ostma vähemalt ühe joogi. Kasvõi nt mahla, mis maksab 400 bahti (muidu on baarides 50). Alkohol on sellest loogikast tulenevalt siis veel kallim.

Show-programm on sõltuvalt kohast varieeruv. Kuid klassikalised trikid, mida publikule pakutakse, on järgmised: tädi tõmbab välja kohast, mis eristab mehi naistest, 1-meetrise paela küljes olevaid zhiletiteri!!! Või laseb oma kehaõõnsusest välja kaks kuldkala veega täidetud akvaariumisse. Lupsti! Vabalt on tädike võimeline enda seest välja "tulistama" ka ping-pongi palle (sellest ilmselt ka show nimetus). Kusjuures veel mitme meetri kaugusele rahva sekka. Niisamuti tõmbama suitsu ning laskma lendu valge kirjatuvi.

Ütleme nii, et meie kodumaise Seksi-Kristi maalimisoskus pidavat kahvatuma siinsete tädide võimekuse kõrval. Aga noh, eks kohalikel naistel ole ka vähemalt 40 aastat tööstaazhi. Kui Seksi-Kristi oma välimuselt olla enam-vähem, siis ping-pongi näitajad kõlbavat oma välimuse poolest õhtuti laste magama ehmatamiseks.

Tai poks ja Mirkko
Eile kl 21 kogunesid kõik eestlased Patongi kaema Tai kõige tuntumat rahvusspordiala - tai poksi. Ise ei saanud kahjuks kaasa elama minna, sest pidin jääma koju magavat last valvama. Aga teised rahvuskaaslased, kes käisid, olid pilgeni täis rõõmu. Põhjust juubeldamiseks juba oli, sest võitjaks kuulutati - uskuge või mitte - EESTLANE!!! Juhhei!

Tuleb välja, et meie kodu-eestlane, Mirkko (perekonnanime kahjuks ei mäleta), on üks tõeliselt kõva kärbes. Lisaks eilsele matšile, on ta võitnud ka kaks eelnevat matši ning on seetõttu kohalik külahirm.

Tai poks ehk Muay Thai sai www.tallinntbc.eu andmeil alles 07.04.2006 “ametlikult” tunnustatud spordialaks. Rahvusvaheline Amatör Taipoksi Assotsiatsioon - IFMA sai GAISF’i (General Association of International Sport Federations) liikmeks.

Tai poksi näol on tegemist võitluskunstiga, mis kuulub Tai sõjaväe väljaõppeprogrammi ning mida harrastatakse mitmes Kagu-Aasia riigis, sh Kambodša, Myanmar, Malaisia.

Sportliku tai poksi matšid toimuvad poksiringis ning on reglementeeritud võistlusreeglitega. Võistlejad kasutavad poksikindaid. Lisaks traditsionaalsetele poksitehnikatele kasutatakse ka jala-, põlve- ja küünarnukitehnikaid.

Thaiboxing pidavat oma võtete poolest olema hullem kui kick-box. Mistõttu kaasneb selle alaga ka palju vigastusi. Eriti lõikehaavu pea piirkonnas. Nt küünarnukiga lüüakse vastasel kulm lõhki, et hiljem, kui talle uuesti käega näkku lüüa, siis on rivaalil väga ai-ai olla ning tähelepanu seetõttu hajunud. Eesmärk on üks ja üllas - et saaks teise poksija kergemini nok-auti lüüa.

Kummaline, aga meie Mirkkot reklaamiti igal reklaamplakatil kui võistlejat Austraaliast?! Ega seal ju suurt vahet pole - Estonia või Australia. Vähemalt taikade maailmapildis. Sest tuleb välja, et nende jaoks on see üks kant kõik. Niisamuti nagu Saksamaa asuvat nende teada kuskil Ameerikas...

Antud juhul Mirkko manager aga tahtis, et Mirkko võistleks nimelt Austraalia lipu all. Põhjuseks tõi ta asjaolu, et Tais on puhkamas palju turiste Austraaliast ning sellest tulenevalt on garanteeritud rohkem pealtvaatajaid ning suurem piletimüük.

Siiralt loodan, et juba lähiajal saab Mirkko võistelda sini-must-valge lipu all ning seeläbi tutvustada teistele, eelkõige Aasia riikidele, kes või mis on Eesti! Kahju ainult, et Eesti meedia vahendusel ei ole me Mirkko saavutustest veel midagi kuulnud.

My name is Jenny

Oma esimeses blogis tõin ühe põgusa näite kaosest ja korra tekkimisest liikluse näitel. Lisaks meenub nende suhe tuleohutusse. See tähendab, et normal on põletada oma prahti, mida siin on ikka uskumatutes kogustes, kus siis ikka mujal kui puu all?!? Ja uskuge või mitte - buddha hoiab ka siinmail lolle ja joodikuid - sest tagajärjeks ei ühtegi tulekahju! Vähemalt meie ei ole ühestki kuulnud ja sellest ei kirjuta ka Phuket Gazeta.

Või teine näide, kuidas meil on harjumatu vaadata, mismoodi nemad maju ehitavad. Kohalikud ronivad mööda objekti ringi nagu tõelised primaadid kasutamata sealjuures mitte ühtegi julgestust, kiivrit vms. Ja tellingud on ka muuseas bambusest. Isegi pilvelõhkujate ehitamisel kasutavad nad bambustellinguid. Ühtlasi vaatavad nad väga umbusklikult Euroopast tulnud kinnisvara arendajaid, kes nõuavad neilt eurostandartitele vastavaid tellinguid, kaitsekiivrite kasutamist, 

korralike tööriiete kandmist jt ohutusnõuete täitmist.

Ehitaja saab muuseas 200-500 bahti päevas. Meil nt teenib korralik ehitusmees 200-500 krooni tunnis. Vähemalt ajal, kui oli veel kinnisvarabuum. Palgavahe on ikka meeletu. Näiteks kui palkadest veel rääkida, siis oma ala tunnustatud rätsep, kes vihub tööd teha 24/7, saab kuus kätte ei rohkem ega vähem kui 8000 bahti (ca 2600 krooni). Kõige kõvema teenistuse saavat aga maailma vanima ameti pidajad. Ja neid siin maal juba jagub! Eriti transseksuaale ehk ladyboysid, kes on orienteeritud eelkõige meestele.

Ladyboy on sünnipäraselt meessoost inimene, kes on kujundanud aja jooksul endale naise välimuse, kannab naisteriideid ning käitub nagu tõeline naine. Kirurgiliselt või hormoonide abil on ladyboyl ümber kujundatud rinnad jm kehaosad, mõnikord ka suguelundid.

Kõige minevam "kaup" pidavat aga olema ladyboy, kellel mehe au on teadlikult alles jäetud. Sest nii müüvat nad ennast oluliselt paremini ja/või ilmselt ka veidi kallimalt kui minu suguõed. Eestalsed muuseas kutsuvad siinseid ladyboysid "Tiitudeks" (lühend sõnast "transvestiit"). 

Märkimisväärne osa nn Tiitudest on kahjuks või õnneks ebaõnnestunud operatsiooni tagajärjed. Mis tähendab, et lisaks sootule näolapile on neil mehisemad käed, õlavööde, madal hääletämber, olematud kitsad puusad, kohmakas rüht ja kõnnak, tavatult palju meiki ning kõik see on omakorda pakendatud eriti väljakutsuvasse riietusse. 

Igatahes on päris naljakas, kui keegi ennast tutvustab a la näitleja Raivo E. Tamme hääletämbril: "Hello, my name is Jenny!"

Elu on lill!

Kui olete valinud puhkamiseks Tai, olete teinud väga hea valiku! Veel parem, kui koht, kus te oma telklaagri püsti lööte, asub Nai Harn Beachil (Phuketi lõunaosas). Sellisel juhul garanteerin, et puhkus saab teil olema fantastiline! Vihjeks nii palju, et kes eelistab puhkamiseks Patongi, Katat või Karonit (Phuketi läänekülge) alaliseks elamiseks, see ilmselt valib ka Eestis olles oma vabade päevade sisustamiseks kaubamajad, suvise ülerahvastatud Pirita ranna, Õllesummeri jm kära- ja rahvarohked kohad.

Tunnistan ausalt - siin on tõesti megailus. Vesi ja õhk on jaanuaris+30C elik kõige külmem periood aastas. Kui õhtuti vahetevahel +27C peale kukub, panen dressipluusi selga, sest ilgelt külm on.

Taikad ise on päris naljakad, kuid siirad ja soojad inimesed. Väidetavalt 90% on budistid.

Kõik on siin maal megaodav. Eriti tehnika. Peaks mainima, et Eestis elamine (eluruum, auto, söök, riided jm harjumuspärane) on pigem rikaste lõbu.

Niisamuti on siinne elukorraldus imelihtne. Siin elades näed ehedalt, kuidas iga päev sünnib meeletust kaosest kord. Nt kuidas kõik sõidavad ringteele autode, moppide ja jumal teab millega kokku ning siis vaatavad naeratades, mis saama hakkab.

Liikluseeskirjade järgi on piirkiirus linnas 50 ja maanteel 80 ning kiirteedel 90. Liiklus on vasakpoolne ja seetõttu on ka autodel rool "valel pool" (millega olen juba nii ära harjunud, et ilmselt Eestisse tagasi tulles kütan kohe vastassuuna vööndisse ja esimese auto otsa). Seega teoorias peaks kehtima vasakukäe reegel. Kuid päriselus annab ikkagi teed see, kes on rohkem kaine ja/või väiksema sõiduvahendiga.

Naljakas on see, et mopiga sõidutatakse vabalt oma viite pereliiget, lemmikloomi ja toidukraami üheaegselt. Kindlasti on pardal ka imik, keda ema parasjagu sõidu ajal ka rahulikult imetab. Kummaline on, et kiiver peab peas neist olema vaid juhil. Kiivrita sõidu eest on trahv 500 bahti (1 kroon = 3 bahti). Lubadeta 300 ja mälus peaga elik ühiskonnaohtlikus seisunids olles kõigest 200. Niipalju siis proportsionaalsest karistamisest!

Umbes nädal tagasi käisime pärlikasvanduses, mis asus ühel väikesel saarel Phuketi lähedal. Nimeks oli tal Rang Yai. Kohalik vana pakkus meile longtailiga küüti. Longtail on oma olemuselt puidust nn pika sabaga paat, mille mootor meenutab võsatrimmerit. Reegel on, et kelle paadil on vingem mootor, see on ka ühiskondlikult kõvem tegija.

See saareke oli ülivalge liiva ja eriti helesinise veega. Nagu tõeline paradiisisaar. Väikesed krabid siblisid rannal ringi ja krabide urge oli liival sama tihedalt nagu shveitsi juustus auke. Restoranis patseerisid ringi baabulinnud ning käisid laua juures saia piidlemas nagu meie Viru väljaku tuvid. Selgus, et pärl kasvab austri karbis 2-5 aastat saavutamaks 10mm läbimõõtu. Ja kasvama hakkab ta sisuliselt mittemillestki - liivaterast. Maailma suurim pärl, raskusega 30g, kasvavat Naga Noi pärlikasvanduses, mis asub kohe kõrval saarel.

Turistidele pakutavast ilust siin puudu igatahes ei jää! Nt meie kodu lähedal asub orhideede kasvandus, mida samuti tuli NB-korras väisata! Väidetavalt kasvatatakse seal 20-30000 eri liiki orhideesid. Jumalik vaatepilt. Eriti arvestades, et need lilled sõna otseses mõttes kasvasid õhust ja armastusest, st potis ei olnud peale juurte mitte midagi. Pott, mis rippus õhus mingite traatide küljes, oli niisama sümboolne nähtus - et poolemeetrised juured omavahel vist sõlme ei läheks naabri orhidee omadega.

Veendusin, et orhidee on nagu inimene, kes vajab kasvamiseks eelkõige armastust!