Tööõnnetused...

…ei hüüa tulles! Nii ei hüüdnud eile ka meie õnnetused. Täpsemini Joonase ja Toomase omad.

Kogunesime kl 9 Rawai rannas, et longtailiga (murutrimmeriga ristatud puidust paat ehk nn pikasabaga paat), et minna kalale. Ilm oli ähvardavalt tuuline ning pilves. Minu kallis mees näiteks arvas, et reis võib üldse ära jääda, sest ilusat kalapüügiilma see küll ei tõotanud.

Jens Paradiisisaarelt jagas kõigile soovijatele merehaigust ärahoidvaid tablette. Minagi teada-tuntud merehaige pistsin ühe pintslisse ning alles siis süvenesin, millega tegu – sama koostis esineb ka unerohutablettides. Esimene ja viimane kord, kui ma midagi sellist alla neelan! Liitmaa varustas meie seltskonna vee ja puuviljadega ning Toomas jagas lahkelt beebidele adresseeritud 50-faktorilist päevituskreemi, sest merel on oht ka pilves ilmaga ära põleda (10 min Tai päikest = 1h Euroopa juulikuist päikest).

Paati ronis 11 eestlast ja kohalik. Kuna merel kiskus tormiseks, võtsime kursi vasakule. Naljakas, aga ta viis meid lahesoppi, kust ilusti oli näha nii Nai Harni kui ka Ya Nui rand, Promptepcape viewpoint. Nägin nüüd lõpuks meile aastate jooksul armsaks saanud randu ka Andamani mere poolt vaadatuna.

Päike kõrvetas eredalt. Paat oli vaevu saare taha tuulevaiksesse alasse ankrusse saanud, kui mehed harpuunidega juba vee all kalu taga ajasid ning Jens üle paadi ääre naistele meritähti vaatamiseks tõi. Kuigi mul sukeldumiskursused värskelt tehtud ning veealune floora ja fauna vaid snorgeldades tuttavad, siis sinist meritähte pole ma varem oma silmaga näinud. Rääkimata selle käes hoidmisest. Naljakas, ta oli nagu savist voolitud skulptuur, mis iga sekundiga vaikselt oma jalgu longu lasi. Suur kiusatus oli ta enesega kaasa võtta, aga õnneks sai kaine mõistus minust võitu – veepealne elu meie kaminasimsil oleks tähendanud selle imearmsa olendi surma.

Öeldakse, et vee all tunduvad kalad vähemalt 25% suuremad. Mõne puhul on see protsent isegi 50. Nii näiteks ronis Toomas paati ca 10cm pikkune kala harpuuni noole otsas. Ta ise oli ka väga üllatunud, et siis sellise “hiiglase” enesega kaasa tõi.

Jens tõi välja tuulehaugi. Kohalik sai kätte näiteks 30 cm pikkuse barracuda ja grouperi. Meie Kerstiniga keskendusime snorgeldamisele. Nägime metsikult meritähti, tuulehauge, kirurgkalu, meresiile ja kõikvõimalikke pisikesi värvilisi kalu, millede pealkirju ma isegi ei tea. Loomulikult ei puudunud ka kohustuslik veealune fotosessioon ilusate naiste ja kaladega.

Peatselt pidime aga vahetama asukohta. Sõitsime teisele poole saart, sest ühtäkki oli meie kõrvale ilmunud paaditäis jaapani turiste. Vist oli tegu enesetapjatega, sest nad hakkasid kõik korraga snorgeldama alal, kus käis harpuunidega vilgas kalapüük. Uskumatud tegelased!

Uues kohas kalaõnn meile ei naeratanud. Isegi 6 õnge, mis tavapäraselt annavad põhilise saagi, jäid kuivale. Kohalik viis meid seepeale Buddha saare kõrvale ja siis läks alles mölluks – kalameeste saagiks langesid nii papagoikalad, kaheksajalg, kirurgkalad. Joonas jahtis angerjate sugukonda kuuluvat suurt pruuni mureeni. Mureen näeb välja nagu kole paks hambulise suuga madu, keda nähes tekib esmalt mõte, et sellist õudust küll ei kõlba süüa. Või kui süüa, siis ta maitseb nagu rasvane angerjas. Aga võta näpust, olen ise mureeni söönud ja tegelikult meenutab ta maitselt võis praetud ahvenat. Mureeni eeliseks on veel see, et tal on erinevalt ahvenast vähe luid ja teda on seetõttu väga mugav süüa.

Aga milles siis meie tööõnnetused seisnesid? Eks ikka ületöötamises. Kuna kala püüti snorgeldamise põhimõttel veepiiril ujudes, siis näiteks Joonas, kes ujus särgita ja ei pannud eelnevalt kaitsekreemi, oli õhtuks oma selja ära põletanud ning Toomas, kes mõtles ligi meelitada veritseva sõrmega haisid, lõhkus ära oma nimetissõrme. Nali! Tegelikult lõhkus ta harpuuni laadimisel lihtsalt kogemata sõrme ära. Ja Taavi, kes paadi ninas ennastunustavalt 4h vedeles ja lasi end päikesel praadida, vaevleb täna ilmselt 1. astme põletushaavade käes:-)