Minu uus armastus

Avastasin enda jaoks uue hobi ja nõrkuse - sukeldumise. Kuigi vahetult enne Taisse tulekut tegin sõber Andres Ausmani pealekäimisel LiveHouse sukeldumisklubis Anka alias Angelika Somelari juures OWD (sukeldumise baaskursuse) ära, siis siin Tais sain äsja tõelise sukeldumise kogemuse osaliseks. Juhuuu!

Alles pärast 1,5 kuud siinolekut, tekkis lõpuks suurepärane võimalus sõita 11.-12.01.2010 Tanel Urmiga (tema on meil teada-tuntud professionaalne tehniline instruktor) kaheks päevaks Racha saarte juurde veealust maailma avastama. Imestate kindlasti, et miks alles nüüd. Põhjus väga proosaline, nagu alati: küll oli mul Taisse jõudes pikalt nohu ja köha, küll ei olnud lapsi kellegi hoolde jätta, küll ei olnud instruktoritel aega või kui kõik justkui klappis, siis mindi kohtadesse, kus on nõutav AOWD. Ühesõnaga kogu aeg oli mingi jama:-)

Kui see kaua oodatud päev oli käes ning Iirise olin varakult lasteaeda viinud, kimasin Chalongi sadamasse. Mis ei olnudki nii lihtne, sest kõik taikad olid korraga liikluses ning teel kuhugi. Kes tööle, kooli, sukelduma jne. Õnneks oli Chalongi ringil liiklust reguleerimas 5 politseinikku, kes end järjekordselt hingetumaks vilistasid ning niiviisi liiklust ohjasid. Täitsa toimis. Kell 8 olin igatahes juba sadamas. Istusime bussile, mis viis meid kai lõppu. Tüüp, kes ehitas kai ja pani kai peale bussid käima, sattus küll kullaauku. Te ei kujuta ette, kui palju inimesi käib sukeldumas ja kui palju on Chalongi lahes kõikvõimaikke laevu ning seetõttu liikumas inimmassi, kes tuleb liigutada sadamast laeva.

Kui olime jõudnud laeva, panime kohe varustuse kokku ja kontrollisime töökindluse üle, et mitte teistele jalgu jääda. Oli oodata palju sukeldujaid. Kuna minuga koos tulid elus esimest korda sukelduma ka meie uued väga lahedad Eesti sõbrad Merle ja Urmas, siis Tanel rääkis neile lisaks kodus õpitule veel täiendavalt 2h teooriat. Minagi kuulasin huviga - kordamine ju tarkuse ema! Urmi kiituseks võin öelda, et kõik põhilise andis ta kenasti edasi. Pluss minagi õppisin üht-teist juurde. Vette läksin erinevalt Kristiinest, kes käis nt Kuusega Phi Phil kaks korda sukeldumas ja pärast "toitis kalu", stoilise rahuga ning enesekindlalt.

Esimesed kaks sukeldumist olid Racha Noil, mis tai keeles tähendab Väike-Racha. Kolmas oli tagasiteel Racha Yail (nn Suur -Rachal). Minu esialgne mure, et ma ei suuda sügaval olles äkki korralikult kõrvu tasakaalustada (lennukiga maandudes või tõustes lähevad mul kõrvad alati lukku), ujuvust paika saada (pendeldan üles-alla nagu ping-pong pall) või haarab mind paanika, klaustrofoobia jm hädad, lõppes sellega, et ma käitusin ning tundsin ennast vees nagu vana kala. Vähe sellest - õhku tarbisin ma ka ülivähe, mistõttu teised muudkui imestasid, et kas ma hingan ka üldse:-) Sest kui teised, v.a Tanel tõmbasid oma ballooni tilgatumalt tühjaks, siis minul oli õhku alati 50-100 BAR-i järgi.

Kõige esimene sukeldumine nägi välja järgmine: Merle ja Urmas tegid 5 m peal baasharjutusi (maski puhastamine ja äravõtmine, regu leidmine; õhk otsas, anna õhku jne). Mina uurisin niisama koralle ja kalu. Pluss tegin igavuse peletamiseks ja kordamise huvides harjutused sabale kõik kenasti kaasa. Kui Urmas ja Merle olid oma etteasted sooritanud, hakkasime veealust maailma avastama. V.a Urmas, kes kogu aeg sahmis oma maskiga, mis pidevalt tõmbus uduseks ja muutis keeruliseks isegi kompuutrilt numbrite lugemise:D Rääkimata siis ümbritsev ilu nägemisest. Muuhulgas liikusime korraks ka 22,5 m peale, mis minu jaoks oli boring, sest seal ei olnud eriti midagi vaadata - igav liiv ja tühi väli ei ole minu rida. Kokku olime 1. kord vee all 42 minutit. Ohutuspeatuse tegime 5m peal ca 4 min.

Kui olime tagasi laevas, sõime hääd tai toitu (söök oli neil üleüldse väga maitsev ning mitmekesine võrreldes sellega, mis ma olen sukeldumislaevadel läbi aegade saanud), tegime debriifingut ja 1,5 h pärast läksime uuesti 2. sukelduma. Mina muidugi läksin vette tühja vestiga, nagu alles vees olles selgus. Avastasin selle alles siis, kui hakkasime alla minema ja mina muudkui ka lasen vesti tühjaks, aga ei midagi - vest on juba tühi. Mõtlesin, et kuidas siis alla saaks, lasin kopsud õhust tühjaks ja vajusingi tasakesi alla. Nagu tõeline proff. Raskust panin endale Urmi soovitusel 6 kg, mis osutus väga optimaalseks minu 53 kg juures.

Kuna söögipausi ajal nägid kõik veepiiril mantat ujumas, otsustati enam-vähem samas kohas ka 2. sukeldumine teha. Kusjuures kõik 4 gruppi, va meie, nägidki mantat! Elik meil õnnestus olla täiesti valel ajal vales kohas, sest meie käisime mantat põhjast otsimas, põhjusel et Tanel oli eelmisel nädalal eestlaste pundiga mantat näinud 25 m sügavusel. Suures tuhinas mantat otsides, aga sattusin korraks ka 30 m peale (aga ma nüüd Anka käest saan:D) Veider, aga erilist vahet - kas olla 22 või 30 m peal - ma küll ei tundnud. Võib-olla hingamine muutus veidi raskemaks ja sügavamaks. Teise sukeldumise põhjaaeg oli kokku 33 min.

Esimese päeva 3. sukeldumise tegime 1,5 h pärast olles tagasiteel kahele suhteliselt kõrvuti lebavale vrakile, mis vedelesid Racha Yai saare juures 20-25 m sügavusel. Kui kõikvõimalikud kalad, sh lionfishid ja vrakk nähtud, tulime k o h e tulema. Kuid sellest hoolimata suutsime vee all olla ikkagi 28 min?! Naljakas, sest aeg vee all omandab ikkka hoopis teise tähenduse. Vrakil käies ja vrakist läbi ujudes sain teada, et vrakid pole minu rida, st mulle meeldib elu ja värvide vaatlemine oluliselt rohkem kui surnud ajalugu. Ja mida madalamal, seda parem, sest madalal ongi kirju elu:-) Positiivne oli kõige juures ka veel see, et mul ei tekkinudki mingisugust klaustrofoobiat või paanikat, mida ma eeldasin enesel tekkivat seoses kitsaste kohtade või sügavusega.

Eilsed kaks sukeldumist Racha Yail läksid veel libedamalt kui esimesed kolm ning olid veelgi kirevamad nii värvide, kalade kui ka korallide mõttes. Lainetus merel oli võrreldes esimese päevaga päris suur. Kartsin, et täna jään küll merehaigeks. Kuid hullu polnud midagi, sest kohe, kui vee alla sain, oli rahu majas. See-eest pärast 1. sukeldumist pinnale tulles ja laeva oodates, läks mul meres ulpimisest süda päris pahaks:-) Seegi sukeldumine oli rahulik: alguses olime 5 m peal, sest Urmas ja Merle näitasid Tanelile ette eelmisel päeval omandatut, mina aga tiirutasin niisama ringi. Nägime korallide all aega parajaks tegevat mureeni. Olime vee all kokku 42 minutit ja sügavaim punkt oli 22 m.

Pärast rikkalikku lõunasööki ja 1,5 h pausi tegime 2. sukeldumise (kokkuvõttes 5. sukeldumise). Seekord käisime 20 m peal olevas veealuses templis. Kuigi veealune teemaja oli juba ajahamba poolt puretud ning suuresti ära lagunenud, nägime kahte elevanti ja sammastega templit. Kuigi ka see sukeldumis sight on kunstlikult tekitatud (nagu eilsed 2 vrakkigi), oli see päris huvitav vaatamisväärsus. Lisaks saime ujuda sardiini parves, vaadata tõtt kaladega, kes nägid välja nagu mopsi ja kala ristsugutised ning kelle nime ma hetkel ei mäleta (on sellised punnis silmadega, suure pea ja kurva näoga ning samasuguse hallikas-beezhikas väljanägemisega nagu mopsid). Põhjaaeg oli seekord 45 minutit. Õhk oli mõlemal päeval +34C ja vesi +30C. Pilvitu ja päike kõrvetas nagu istuks pannil. Nähtavus vee all oli super hea!

Kokkuvõttes uskuge või mitte, aga kogu see fantastiline 2-päevane elamus viie sukeldumisega maksis mulle koos varustuse rendi, laevasõidu, söökide ja jookidega ning loomulikult suurepärase seltskonnaga kokku 5000 bahti (ca 1700 krooni). Järgmine plaan on ära teha AOWD ja minna Similanile - sukeldujate paradiisi ning ära näha ka kilpkonnad, haid, delfiinid jm põnevad tegelased. Pluss osta endale nii sukeldumise kell kui ka korralikud lestad, sest rendilestad on ikka rendilestad (kuigi nad olid Marese omad, olid nad kanged, pisikesed ning ebamugavad jalale nagu taikate plastmassist kingad:D). Ja kes teab, võib-olla teen selle aasta sees ka DM-igi (Divemaster taseme) ära.

Kuidas ahvist sai inimene ja minust saab miljonär

Kas teadsite, et kõik eestlased Phuketil on otsustanud saada miljonäriks, sh ka mina? Mitte ainult, me oleme juba teel sinna, sest oleme leidnud kullaaugu, mis meid peatselt teeb miljonäriks!

Kuigi Phuketi rikkuse 4 põhiallikat on olnud läbi aegade turism, kalandus, kautshuki tootmine ning söekaevandus, siis meie ei ole kahjuks ühegagi neist liitunud, vaid meie oleme oma edu rajanud teadmiste kasvatamisele, enese treenimisele ja selle suurepärase knowhow vahendamisele.

Tundub huvitav ning arusaamatu, eks? Sest kuidas on võimalik õppida ja samas ka kohe giljardeid teenima hakata? Näiteks arstid ju õpivad 10 aastat, hakkavad praktiseerima ja alles siis, kui nad on pool oma elust endale nime teinud, hakkavad enam-vähem teenima. Vot, aga siin ongi konks – meie ei astunud mainekasse ülikooli, ei hakanud tootma sõjatehnikat, tegelema ravimimüügiga ega asutanud teadmiste templit, vaid liitusime ülemaailmse internetipõhise koolitussüteemiga, mis tagab meile parimad teadmised ning annab ühtlasi ka võimaluse palju-palju raha teenida. Ja kohe!:-) (Tean, et Su peas tekkis nüüd veel suurem küsimärk:D)

Ühesõnaga projekt, mis meid kõiki on lummanud, kannab pealkirja iLearningGlobal.tv (ILG). ILG pakub 24 tundi päevas ja 7 päeva nädalas ligipääsu maailma tippkoolitajate personaalse arengu ja edukuse treeningutele lapsekasvatusest maksunõustamiseni. Koolitused on HD-kvaliteediga videod, full screen, no-buffering. Gurud, kes koolitavad, on maailma tipptegijad: Bryan Tracy, Bill Bartmann, Jim Cathcart, Stephen Covey, Tony Alessandra, Patricia Fripp jt 200 oma ala tippu. Videotreeningute contendid on tehtud lihtsaks ja sisutihedaks: 7-12 min kestvad videod (tavapäraselt kaetakse sama teema päevase koolituse või ühe 300-leheküljelise raamatuga. Siin on aga sisutäide välja roogitud ja mindud otse pointini). Lisaks videodele on toetamas suur hulk audio- ja e-raamatuid, pluss hulk pikemaid ja põhjalikumaid treeninguid, mille läbimisel saad ka diploma. Ja kõik see knowhow on 179 USD -ga käes ehk et sisuliselt tasuta. Huvitav, mis?

ILG üks eestvedajaid ja asutajaliikmeid on USA legendaarne müügiguru Bryan Tracy, kes on ühtlasi ka Brian Tracy International juht ja omanik. Tracy on avaldanud hunnikute viisi juhtimisalaseid bestsellereid ning üle 300 audio-visuaalse treeningprogrammi. Eesti keeles on Tracylt ilmunud näiteks “Omal jõul miljonäriks”, “Pistke nahka see konn”, “Suur tarkuseraamat”. Ka on Tracy käinud Eestis viitsadat hoolega valitut pääd koolitamas.

Kokkuvõttes, kui teil on sellise suurepärase projekti eesotsas nii vinged tegijad, sh Tracy ise, kellel on eesmärk, et ILG-süsteemi abil on 2009 a lõpuks ILG-l üks miljon kasutajat (hetkel 40 000, sh mina:D) ning 10 a pärast läbi selle toreda projekti 1 miljon miljonäri, siis pole kahtlustki, et ILG-d kannab edu ja populaarsus ning ka mina olen ühel heal päeval üks nendest miljonäridest. Ja väga tark ja haritud päälekauba:-)

p.s Kui Sindki huvitab, mis mind harib ja minust teeb miljonäri ja Sul endalgi soov on to learn and earn (õppida ja teenida), ole hea ja anna teada minu e-posti aadressil: kristel.paimla@gmail.com. Pluss võta hetk vaadata: www.ilearningglobal.biz/estonia. Kliki lingile ja seal hakkab jooksma video, siis kliki presentation ja pärast seda juba leiad ise oma tee edasi. Sellelt lehelt saad Sa ka otse liituda.

Igavene suvi

Kui Tallinnas mõõdeti täna hommikul uus kõigi aegade lumikatte paksuse rekord - 62 cm - mis ületab eelmise, 1968. aastast pärineva rekordi 3 cm võrra, siis siin Phuketil õnneks ei saja lund. Ega eriti ka vihma. Kuid siiski - eile pärastlõunal, kui Rinaldo oma sõbraga külas käis, hakkas kergelt tibutama. Taevas mägede kohal oli ähvardavalt sünge. Ilmselgelt seal sadas. Seega meie suurepärane idee sõita minu täditütar Kristiine sünnipäeva puhul Big Buddha juurde läks vett vedama.

Sest paraku kehtib siin reegel, et kui hakkab juba kord tibutama, siis sajab hetkega kogu taevas alla. Mistõttu kahe väikese lapse ning mopeedidega kuskile mägede vahele rallima minna ei kuulu just kõige adekvaatsemate motete kilda.

Kui ilmast veel rääkida, siis sooja on siin hetkel +30C, ajal kui nt Jõgeval mõõdeti eile selle talve külmarekord: -29,5C. Prrr! Ja kui Maria saatis meile pilte uue aasta tervitustega külmast ja lumisest Eesti koduaiast, siis mis siin salata, kojuigatsust need vaatepildid küll ei tekitanud. Pigem tõdesime, et lumi on ilus vaid eemalt ning pildilt vaadates. Vähemalt hetkel veel, kui siinses mõnusas igaveses suves olemisest on möödas veidi üle kuu.

Kui Eestis on oktoobrist märtsini üldjuhul külm ilm ning inimesed käivad hallide ja masendunud nägude ning tatiste ninadega ringi, siis Tais peetakse n.ö külma aega parimaks puhkamise ajaks. Kuigi oktoober on Tai kõige vihmasem kuu, siis alates novembrist sajab vähe ning ei ole enam nii kuum (päeval +30C ringis). Palav aeg on märtsist maini. Näiteks Põhja- ja Kesk-Tais tõusvat sel ajal temperatuur üle +40C. Sajuperiood on juunist oktoobrini.

Aga kui sa tahad vältida ülerahvastatud Taid, söögi ja ööbimiskohtade allahindlusi, siis soovitatakse siia tulla vahemikul aprillist juunini ning septembrist oktoobrini. Viimase perioodi kasuks räägib ka madalam temperatuur ja mussoonvihmad, mis kestavad harilikult tunnikese ja sedagi õhtupoole. Loodus on ka siis ülimalt roheline.

Ja mis on veel huvitavat soses veega – kas teadsite, et täiskuu ajal vee tase siin 2-4 m tavapärasest kõrgem? Nt Lod Cave, kus ma kayakisõidust jõulude ajal pildi tegin, on veetaseme tõusu tõttu veel madalam ja kitsam (tänasele loole lisatud pilt on tehtud nt mõõna ajal) ning tekitab tunde, nagu pääseksid just mureeni või haikala enda suust.

Head Uut Aastat!

Küll taikatel alles veab – nemad saavad uut aastat võtta vastu vähemalt 4 korda – nii moslemite (2 nädalat enne kristlikke jõule), hiina (veebruaris), muu maailma (31.12/01.01) kui ka buda kalendri järgi. Taikate, st buda kalendri järgi uus aasta saabub aprillis. Ka meil õnnestub ilmselt osa saada nii venelastele tulevast uuest aastast 7. jaanuaril kui ka Hiina aastavahetuse peost 14. veebruaril.

Tai budistliku ajaarvamisega kalendri kehtestas 1888.a kuningas Chulalongkorn, mis kehtis 1941. aastani ja kus aasta esimeseks kuuks oli aprill. Kuid ametlikest muudatustest hoolimata peetakse aprillis nädalapikkust uue aasta püha, mida taikad tähistavad oluliselt innukamalt kui kristlased oma joule või eestlased jaanipäeva. Ka koolilastel on aprillikuus suvevaheaeg ning suurem osa tööinimesi võtab välja oma puhkuse. Aprill ehk taikate suvi tipneb Songkraniga ehk uusaastafestivaliga, kui tänavatel peetakse üleriigilist veesõda: autokastidest visatakse inimestele kaela vett, möödujaid pritsitakse veepüssidest ja voolikutest. Päikesekalendri järgi algab aprillis uus aasta nii Tais, Nepalis, Kambodzhas, Laoses, Bangladeshis, Birmas ja Lõuna-Hiinas.

Hiina loomanimetustega 12-aastane kalendritsükkel on Tais ametlikult kasutusel. Vähe sellest, kui inimene sünnib ja ta saab endale passi, siis passi märgitakse inimese sünniaasta loomanimetus. Tai kalendri kuude kui ka nädalapäevade nimetused tulenevad sanskriti keelest. Kuu nimetused tähendavad tähtkujusid ning nädalapäevad taevakehi, kus esmaspäev on Kuu, teisipäev Marss, kolmapäev Merkuur, neljapäev Jupiter, reede Veenus, laupäev Saturn ning pühapäev Päike. Lisaks on igal päeval ka oma värv: esmaspäev-kollane, teisipäev-roosa, kolmapäev-roheline, neljapäev-oranzh, reede-sinine, laupäev-lilla, pühapäev-punane. Kusjuures taikad jälgivadki oma rõivavalikul päevade värve, v.a siis kui on vaja kuningat toetada, sest siis kannavad kollaseid särke KÕIK sõltumata nädalapäevast.

Meie võtsime 2010. aasta (taikate 2553) vastu Chalongi sadama restoranis, mille nime ma hetkel ei suuda meenutada, aga mis on väga stiilne, elava muusikaga ja väga hea tai köögiga farangide (tai keeles valge välismaalane) seas hinnatud koht. Taaskord oli koos kamp eestlasi ning lisaks meile veel ca 500 inimest üle ilma. Pilet restorani maksis 350 bahti, mis sisaldas lisaks koha olemasolule ka bändi, show-programmi, ilutulestikku, diskot, lastele kõikvõimalikke mänge ja võistlusi. Laud meie seltskonnale oli kaetud täpselt mere äärde, nii et ilutulestikke nägi igast ilmakaarest ja mis tundus olevat lõputu. Kui ametlik osa läbi, sõitsime kambaga oma Nai Harni randa ning jätkasime omalkäel ilutulestiku laskmisega ning uue aasta pidustustega. Siin riigis maksab nt Viljandi linna jaoks korraldatud ilutulestik 3000 bahti (1000 krooni). Magama saime alles 05.15, kui vastu oli võetud ka Eesti uus aasta (kell on siin 5 tundi ees).

Lisaks meeleolukale aastavahetuse peole, oli uue aasta tulek eriline ka looduses toimuva tõttu – täiskuuöö ehk full moon (pluss detsembrikuus oli kokku kaks täiskuud, mis on omakorda ebaharilik), toimus kuuvarjutus ja kuu ümber oli suur ümmargune sõõr (samasugune sõõr olnud ka 5 a tagasi 25.12.04 ehk et ööl vastu tsunaami katastroofi). Tänaseks ei ole meri aga rannast veel ära kadunud ning loodetavasti ei kaogi:-)

Jõulud Tais

Jõule pidada 30-kraadises Tais on veidramast veidram. Nii istusime eestlastega jõulu laupäeva õhtul Nai Harnis itaalia restoranis DaVinci ning nautisime itaalia kööki. Filetto Da Vinci ehk et 800-bahtine beef trüfflikastmes oli hõrk ning viis keele alla. Rääkimata korralikus kiviahjus küpsetatud pitsadest ja pastadest. Ka minu lemmik magustoit Tiramisu, serveerituna õige cappucchino juurde (taikad pakuvad restoranides peamiselt lahustuvat kohvi), oli ülimalt maitsev. Koht oli eriline ka ses mõttes, et restoranis oli lastele tekitatud korralik mängutuba, mida erinevalt nt Eesti restoranidest, siin naljalt ei kohta.

Jõulu 1. ja 2. püha aga sisustasime tänu Jensile klassikalise söögiorgia ja sugulaste ralli asemel väga mõnusa ning meeldejääva seiklusega ehk et sõitsime Phuketi saarelt algatuseks ära. Võtsime oma kastikaga suuna Phang Ngale, et lõpuks ära näha siis see kurikuulus James Bondi saar (kohalike jaoks lihtsalt Ko Tapu), mõned templid, rannad, Krabi jm kohustuslik.

Algus oli paljulubav: paaditrip Phang Nga lahele, mis on täis mangroovidest ääristatud lahesoppe ja hiiglaslikke hambulisi mäemürakaid; kohustulik pilt suveniirtaldrikule; sõit "läbi mäe" (läbi loodusliku tunneli teisele poole mäge) ja siis ta sealt suurte hambuliste mägede vahelt paistiski…See Bond Island! See tilluke kivijunn, mis ilutseb kõikvõimalikel postkaartidel, Coca-Cola reklaamil, kus Bondi saarele on antud Coca-Cola pudeli kuju, ja James Bondi 6.osas (The Man with the Golden Gun)

Naljakas, aga Bond Islandi elusuuruses nägemine tekitas minus samasuguse mis-mõttes-emotsiooni, kui ma esimest korda külastasin Leonardo diCaprioga peaosas kuulsaks saanud filmi “The Beach” ühte kuulsaimat võttepaika - Phi Phi saartel (täpsemalt Phi Phi Ley’l) asuvat Maya Bayd. Kui filmis mõjus see paik suure üksildase rannana, siis päriselus oli see ülipisike lahesopp, kus tunglesid läbisegi sajad longtailid, päevitajad, snorgeldajad, ujujad, sukeldumislaevad. Vähemalt on kohalikel tööd ja leiba, sest paadireisid nii PhiPhile kui Bond Islandile maksavad päris palju ja turist saab jälle linnukese kirja - TEHTUD!

Pärast James Bondi saare eemalt nägemist (randa me ei hakanud enam eraldi minema, et näha seda 3-kordse maja kõrgust kivitükikest ka teiselt poolt, makstes per nägu 200 THB lisaks 3200 THB-le, mis juba niigi sai kamba peale tasutud paadimehele meie kohaletoimetamise eest), väisasime Koh Panyi. Koh Pan Yi (või Koh Panyi või ka Koh Panyee) on mere kohale rajatud moslemite kaluriküla ja kus elatakse juba viimased 200 aastat. Uskuge või mitte, aga teid, mis peaasjalikult on ehitatud oksaraagudest ja püsivad jällegi koos ausõna peal, ületati muuhulgas ka jalgratastel?!? Lisaks veepealsetele lipp-lipi-peal-stiilis ehitatud onnidele, oli neil ka oma kaubandustänav, restoran, moshee ja jalgpallistaadion. Viimased kaks ei olnud kahjuks rajatud vette, vaid paiknesid n.ö maismaal.

Kuna reisi esimesel päeval jäid teele ka Wat Tham Suwankhuha ja Thomtharpan templid, siis põikasime ka neisse sisse. Esimene tempel oli koopasse rajatud, kus lamas 15 m pikkune kuldne Buddha kuju,ümbritsetuna looduse imelise kätetööga - stalaktiitide ja stalakmiitidega. Tempelkoobas oli muljetavaldav, eriti aga koopas elavad nahkhiired ja koopasuus end mõnusasti sisse seadnud metsikud ahvid, kes templit külastavatelt turistidelt noolisid pähkleid, banaane jm hääd-paremat. Ahvid olid nii julged, ja õnneks ka väga sõbralikud, et ronisid sulle suisa pähe või õlale sööma. Ja kõik, mis jäi ripakile, vehiti muidugi ahvide poolt kohe sisse. Teine tempel – Thomtharpan- oli nagu õuduste tuba, kus n.ö puust ja punaselt oli näha, mis võib juhtuda, kui rikutakse reegleid. Eriti pidi sinna kohta viidama lapsi…no nii profülaktika mõttes. Et sul ei tuleks pähegi õigelt teelt kõrvale kalduda. Ka seal olid ahvid. Punase näoga. Nagu kalkunid. Pojad olid neil ainult millegipärast albiinod (täiesti võikollase karvkattega).

Öö veetsime Ao Luk motellis, kus 600 bahti eest sai 2 voodikoha ja konditsioneeriga toa ehk bungalow. Tuba oli küll askeetlik, kuid voodi Tai kohta väga pehme. Ka sealt ei puudunud oma prussakad, kes n.ö saba ja sarvedega on 10 cm pikkused. Õhtustasime ujuvrestoranis. Väga turvaline oli – lipp-lipi-peal-stiilis restoranis sõid õhtust kõik Ao Luki politseinikud. Ka toidud olid maitsvad ning portsjonid mehised.

Teisel päeva varahommikul külastasime Thanboke Koranee Rahvusparki, kus kajakkidega sai sõita läbi mangroovimetsa, kuulata loodushääli, näha pääsukeste pesi, mida hullud jaapanlased, korealased ja muidu gurmaanid süüa armastavad (kilo hind olla 50-60 000 bahti). Minul oli eriti chill trip – kui teised pidid ise ikka veidi sõudma ka, et kuhugi välja jõuda, siis tänu meie 10-kuusele poeg Miikaelilie, kes istus mul kajakisõidu ajal süles ja mängis aeruga, meenutasin ma rikast turisti, kes on endale palganud kajaki koos sõudmisteenusega. Aitäh sulle, Jens!:-) Kajakkidega sõitsime Lod Cave’i - looduslik tunnel läbi kalju, mis oli samuti väga ilus. Seal edasi Bee Hua Tho Cave’i - koopasse, kus saab näha stalaktiite ja stalakmiite ning ürgseid kaljujooniseid.


Pärast kajakimatka võtsime suuna Krabile. Muuhulgas sattusime longtailiga Ra Leh’le, mis on turistide seas tuntud kui Railey Beach ja mis väidetavalt kuulub maailma 10 ilusaima ranna hulka. Ütleme nii, et kes Phi Phi saartel ja lumivalge liivaga Racha Yail käinud, siis Railey Beach keskkonna mõttes enam minusugusele Lõuna-Taid päris palju näinud tegelasele midagi uut juurde ei andnud, st wow-efekti kahjuks ei tekkinud. Pigem jälle tekitas minus küsimuse, et kuidas on võimalik saada TOP 10-sse, kui lahesopis on tüütult palju hotelle, turiste, longtaile, mille juhid hea tasu eest on valmis iga ilmakaare poole minema; vee põhi täis surnud koralle, millele otsa astumist ja jala vigastamist ei ole võimalik eriti vältida, sest vesi on sogane (hordide viisi turiste on liiva ülesse keerutanud).

Ja kui te nüüd küsite, kas jõulude ajal jõuluvana tuli meile ka sel aastal külla, siis vastan küsimusega:

- Kas teate, miks Aafrika lastel jõuluvana ei käi?

- Sest jõuluvana käib külas ja viib kingitusi ainult nendele lastele, kes söövad oma toidu korralikult kõik ära.

Tegelikult jõuluvana eesti lastel siiski käis. Iirise lasteaias. Rääkis inglise keeles, oli palja jalu ja higistas koledamal kombel.