Mõned näited lähiminevikust. Kui tulime 2009 detsembris Phuketile elama, ei olnud meie villa juures prügikonteinerit. Ei olnud seda ka lähimate kilomeetrite raadiuses. Kinnisvara vahendajalt Chrisilt saime oma küsimusele, kuhu me siis prügi hakkame panema, vastuseks: “Pange kilekotiga siia üle tee puu alla”. “Mida?” Olime hämmingus. “Ja, jah! Küll see prügi siit millalgi ära viiakse või ära põletatakse, ” rahustas Chris meid seepeale. Piinlik öelda, et kuulasime Chrisi, ja mis oli selle tulem? Juba järgmine hetk oli meie prügikott hulkuvate ja näljaste koerte poolt puruks kistud ning kogu metsaalune kobrutas kõikvõimalikest olmejäätmetest. Õhtul oli sellele prügihunnikule tõesti tuli otsa pandud ja kogu kvartal oli ühtlaselt kaetud hingematva mürgise vinguga. “Tore”, mõtlesin ma ja arutlen endamisi: “Kas nüüd nii hakkabki olema?” Õnneks käis omanik kõik need 2 kuud, kui me Soi Fredil elasime, meie suurtesse mustadesse prügikilekottidesse kogutud prügi ise kuhugi ära viimas ja minu südametunnistus jäi puhtaks. Uues kohas toimib meil aga regulaarne prügivedu ja olemas on ka ühiskondlik prügikast. Aga oleks siin maal samapalju prügikaste kui 7Eleveneid, templeid, kütusemüügiputkasid või ärisid, oleks Tai päris prügivaba koht siin Päikese all.
Teine lugu: sõidan mina Ya Nui rannast koju, kui tee ääres marsivad skaudid, kes on just tulnud oma ÜKT-tundide tegemiselt. Mäletate ju oma kooliajast neid ühiskondlikkuse kasulikkuse tunde, kus pidi koguma vanapaberit, korrastama raamatukogu või kooli ümbrust, kõplama kartulimaal jne? No vot, siinseid lapsi õpetatakse ka ümbritseva eest hea seisma. Olen just saanud rõõmsaks sellest 30-pealisest marssivast rõõmulsuisest hanekarjast, kui järgmine hetk näen mopeedi küljepeeglist, kuidas üks tegelastest võtab oma kilekotist välja shokolaadi, arutab selle paberist välja ja… loomulikult viskab paberi mitte oma kotti, vaid kraavi!!! Tahaks otsa ringi kerata ja riielda. Analoogne lugu: sõidan mopeediga ja minu ees sõidab 50 km/h keegi teismeline kutt. Ka oma mopeediga. Sõitmise ajal joob poiss Coca-Colat. Olles aga joomise lõpetanud, heidab ta pudeli – mis te arvate kuhu? - loomulikult heinamaale. “Idioot,” karjun talle! Tahaks kõrvale sõita ja pasunasse anda!
Kolmas lugu: oleme perega Phuketi akvaariumis ja seal on lugu vaalast, kes leiti Patongi rannast 2008. a suvel surnuna. Loo illustreerimiseks on vaala magu pooleks lõigatud ja sealt turritab vastu värvilistest kilekottidest moodustunud tihe kängar. Prügi olnud vaese imetaja maos kokku 2 kg (sic!). Oleks ime, kui ta oleks eluga pääsenud. Lisaks loen, et kõik vaalad ja delfiinid söövad planktoni pähe prügi. Nii kurb on mõelda, kui palju delfiine ja vaalu inimlolluse tõttu hukkub!
Eilne lugu: käisin õhtul lastega Nai Harni templi juures oleval mänguväljakul mängimas. Kuna nädalavahetustel on kõik Tai pered välja tulnud, siis muuhulgas peetakse ka pikniku. Mist e arvate, mis nad tekkinud prügiga teevad? Viivad tagasi koju? Loomulikult mitte! Kõik prügi jääb sinna samma maha vedelema. Tagasiteel märkan veel lisaks, kuidas Nai Harni ranna kanali ääred kobrutavad olmeprügist (põhiliselt plastikkotid, take away toidupakendid, maiustuste ümbrised) Tahaks inimeste rumasluse ja hoolimatuse pärast nutta!
Eelpool kirjeldatud Tai prügi näiteid silmas pidades ning arvestades, et globaalne tarbimine suureneb iga aastaga järk-järgult, siis proportsionaalselt sellega suureneb ka prügi hulk maailmas, mida hoolimatult, ja paljuski ka teadmatusest loodusesse paisatakse (lapsed nt teevad seda oma “tublide” vanemate eeskujul).
Kui sa veel ei tea või ei kujuta päris hästi enesele ette, missugust otsest ohtu kujutab endast prügi meie floorale ja faunale, vaata siit või siit. Need klipid on üles võetud maailma suurimast prügilast – Vaiksest Ookeanist, milles hulpiv prügi ületab väidetavalt oma kogumahult USA pindala kahekordselt. Täiesti õõvastav vaatepilt!
Õnneks on USA rahvuspargiteenistus, New Hampshire’i keskkonnateaduste osakond ja New Yorgi linnavalitsus välja töötanud ligikaudsed arvud, kui kaua asjade lagunemine looduses tegelikult aega võtab. Soovitan tutvuda ja mõelda, kuhu leiab sinu prügi, eriti suitsukonid, oma tee:
Klaaspudel – ca 1 miljon aastat.
Klaas koosneb suures osas ränist – samast ainest, millest liiv – ning ei lagune isegi kõige karmimates keskkonnatingimustes.
Kilekotid – ca 500 aastat
. Kilekottide lagunemine võtab tõepoolest kaua aega. Maa sisse maetud kilekotid lagunevad aga 500-1000 aastat, sest bakterid ei tunnista toiduks kilekottide põhimaterjali – polüetüleeni.
Plastpudelid – ca 500 aastat
. Plastpudelite probleem on sama, mis kilekottidel. Enamik limonaadi- ja veepudeleid koosnevad polüetüleen-tereftalaadist, naftast valmistatud ainest, mis maa sisse mattununa laguneb väga pikka aega. Isegi uute biolagunevatena reklaamitud pudelite lagunemine võib võtta aega arvatust tunduvalt kauem, sest need lagunevad lihtsalt väiksemateks raskestilagunevateks osadeks.
Suitsukonid – 1-5 aastat
. Suitsukonide koostis muudab nad looduslikule lagunemisele väga vastupidavaks. Kuigi filtrid näevad välja nagu vill, koosnevad nad enamasti tselluloosatsetaadist, mis laguneb väga aeglaselt.
Ajalehed – 2-4 nädalat. Kuid mõnikord võib prügimägedesse maetud ajalehtede lagunemine võtta bakteritele ebasoodsate olude tõttu tunduvalt kauem aega. Näiteks on prügimägedel prügi uurinud teadlased leidnud isegi 15 aasta vanuseid loetavaid ajalehti.
Õunasüda – kuni 2 kuud. Prügimägedel prügi uurinud teadlased leidsid aga, et seal lagunesid toidujäätmed äärmiselt aeglaselt – 20 aasta jooksul lagunes vaid pool jäätmetest. “Elagu” säilitusained!
Kallid kaasmaalased, palun:
1. alati osalege voluntaristlikus korras kõikvõimalikel koristustalgutel,
2. kui näete maas vedelemas n.ö võõrast prügi, tõstke see valehäbita üles,
3. sorteerige prügi ja visake prügi vaid sinna, kuhu see on lubatud.
No comments:
Post a Comment